Autoriks Joseph D. Terwilliger via AntiWar.com,
Eelmisel nädalal pani Venemaa Föderatsioon veto ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile pikendada KRDV sanktsioone käsitleva ÜRO eksperdirühma volitusi, saates tegelikult laiali esmase jõustamismehhanismi üheksa sanktsioonide vooru jaoks, mis on KRDVle alates 2006. aastast kehtestatud vastusena nende korduvatele tuuma- ja kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide katsetele.
9. oktoobril 2006 viis Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV) läbi oma esimese eduka tuumarelvakatsetuse. Vastuseks sellele võttis ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälselt vastu resolutsiooni 1718, mõistes KRDV selle katse eest hukka ja kehtestades režiimile karmid sanktsioonid. Pärast teist katset 25. mail 2009 võtsid nad ühehäälselt vastu resolutsiooni 1874, mis karmistas märkimisväärselt sanktsioonirežiimi ja moodustas ekspertide rühma, et “koguda, uurida ja analüüsida teavet … kehtestatud meetmete rakendamine“, esialgu üheks aastaks. Kuna vastuseks täiendavatele tuuma- ja kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide katsetustele võeti vastu üha rohkem sanktsioone käsitlevaid resolutsioone, pikendati selle eksperdirühma volitusi igal aastal ühehäälselt kuni eelmise nädalani.
Enne hääletust pakkusid Hiina ja Venemaa välja kompromissi ekspertide rühma mandaadi pikendamiseks ühe aasta võrra, tingimusel et sanktsioonide režiimile lisatakse aegumisklausel, kuna Hiina delegaat ütles, et sanktsioone ei tohiks kivisse raiuda ega tähtajatuks muuta. Vene delegaat väitis, et olukord Koreas on alates 2006. aastast tohutult muutunud ning et sanktsioonide jätkamine KRDV tuumaenergiaks saamise takistamise nimel “kaotab oma asjakohasuse” ja on “reaalsusest irdunud”.
On üsna irooniline, et Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased on kritiseerinud Venemaa vetot muidu üksmeelsele Julgeolekunõukogu resolutsioonile kui destabiliseerivat, arvestades, et USA kasutab regulaarselt oma vetoõigust, nagu enamik selle saidi järgijaid hästi teab. Seda Venemaa vetoõiguse kohaldamist on kirjeldatud kui kriisi “ÜRO Julgeolekunõukogu laiemale toimimisele ja Teise maailmasõja järgsele rahvusvahelisele korrale“, kuigi on täiesti ilmne, et me oleksime kasutanud oma vetoõigust mis tahes Venemaa või Hiina resolutsiooni vastu sanktsioonide režiimi lõdvendamiseks või lõpetamiseks.
KRDV-le kehtestatud sanktsioonidel ei olnud ilmselgelt soovitud mõju, mis oleks heidutanud neid tuumaenergiaks muutumast. On õiglane küsida, miks neil ei õnnestunud saavutada soovitud tulemust ja kas sanktsioonide jätkamine võib seda reaalsust muuta. Kui saatsin pensionile jäänud NBA superstaari Dennis Rodmani Põhja-Koreasse, selgitas Kim Jong Un meile isiklikult oma loogikat. Ta märkis, et Liibüa liider Moammar Qaddafi loobus 2003. aastal oma massihävitusrelvade programmidest vastutasuks sanktsioonide leevendamise ja julgeolekutagatiste eest, mis ei olnud väärt paberit, millele need olid kirjutatud. Niipea kui võimalus avanes, uhkustas välisminister Hillary Clinton 2011. aasta kevadel rõõmsalt, et oleme Qaddafi tapnud.
Lisaks oli Saddam Hussein lubanud oma riiki Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri relvainspektoreid ja neil ei õnnestunud leida tõendeid massihävitusrelvade programmide kohta (kuna neid ei olnud), kuid sellest hoolimata alustas USA 2003. aastal režiimimuutuse sõda, mis viis hiljem Saddam Husseini surmani. Ta lõpetas oma argumendi, juhtides tähelepanu asjaolule, et kuigi Pakistanis oli Ameerika vaenlane number üks, Osama bin Laden, ei üritanud USA seal kunagi režiimi muuta. Tema meelest oli peamine erinevus ilmne – Pakistan oli tuumaenergia.
Arvestades, et Ameerika Ühendriikide valitsusei ole kunagi olnud peenike oma soovi suhtes muuta Põhja-Koread režiimi muuta ning on keeldunud sõja korral KRDVga tuumarelvade esmast kasutamist Ameerika Ühendriikide poolt laualt maha võtmast, on Kim Jong Uni põhjendus üsna veenev. Kindlasti ei olnud mul vastuargumente.
Tuleb meeles pidada, et Põhja-Korea režiimi eesmärk number üks on nende enda ellujäämine ja Kim Jong Uni strateegilisi otsuseid (nagu iga teise poliitilise liidri otsuseid) tuleks hinnata selles kontekstis – ilmselgelt on tema prioriteet elus püsida ja oma töökohta säilitada! Seda silmas pidades näib tuumaheidutuse jätkuv poole püüdlemine olevat kõige ratsionaalsem valik. Loomulikult soovib ta oma rahvale paremat elu ja vabastust majandussanktsioonidest, kuid mitte režiimi kokkuvarisemisega riskimise hinnaga.
Oluline on selgitada, et kaua enne seda, kui KRDV oma tuumaprogrammi välja töötas, oli USA poolsaare juba tuumarelvastanud. Kuigi Korea sõja vaherahulepingu paragrahvi 13 punkt d keelas uute relvade sissetoomise Koreasse, saatis Eisenhoweri administratsioon 1958. aastal Lõuna-Koreasse tuumarelvad, rikkudes selgelt seda lepingut.
Ka see ei olnud üksikjuhtum, sest USA on pikka aega rikkunud rivaalitsevate riikidega läbiräägitud kokkuleppeid. 1994. aastal pidas Bill Clinton läbirääkimisi “kokkulepitud raamistiku” üle, mille kohaselt KRDV sulgeb oma grafiidiga modereeritud tuumareaktorid, mis asendatakse USA varustatavate kergveereaktoritega, kusjuures neile tarnitakse vahepeal energiaga varustamiseks rasket naftat. George W. Bush kõndis seejärel aeglaselt LWR-ide pakkumisel ja peatas kütteõli saadetised, mistõttu KRDV taaskäivitas reaktorid, et varustada oma inimesi energiaga.
Seejärel sõlmis Bush Qaddafiga eelmainitud massihävitusrelvade kokkuleppe, mida Obama administratsioon ei suutnud täita. Seejärel pidas Obama Iraaniga läbirääkimisi ühise laiaulatusliku tegevuskava kokkuleppe üle, millest Trump taganes. Seejärel avas Trump dialoogi KRDV-ga, kuid Bideni administratsioon pöördus kiiresti tagasi “strateegilise kannatlikkuse” juurde (st andes neile vaikiva kohtlemise).
Pole ime, et nad tunnevad vajadust tuumaheidutuse järele, kui meie poliitika iga nelja aasta tagant nii dramaatiliselt muutub, muutes igasugused läbirääkimised sisuliselt mõttetuks. Nagu Kim Jong Un meile ütles, on KRDV poliitika alati järjepidev, kuid USA muutub kogu aeg, lisades, et kui neile ei meeldi see, mis toimub, ootavad nad lihtsalt neli aastat. Pärast seda, kui tõime 2014. aastal Pyongyangi NBA mängijate meeskonna, märkis ta veel, et seda tehes olime esimesed ameeriklased, kes kunagi oma sõna pidasid. Pole ime, et nad ei usalda ühtegi julgeolekugarantiid, mida USA on neile pakkunud.
Sanktsioone on nimetatud sõjaks muul viisil (vabandades Clausewitzi ees) ning USA on nüüd kehtestanud sanktsioonid enam kui 20 riigi vastu Euroopas, Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Kõige ulatuslikumad sanktsioonid on praegu kehtestatud Venemaa, Iraani, Põhja-Korea, Kuuba ja Venezuela vastu ning sanktsioonid Hiina vastu kasvavad murettekitava kiirusega. Samal ajal kasutatakse Hiina jüaani üha enam rahvusvaheliseks kaubanduseks USA dollari asemel sanktsioonide tõttu, mis keelavad paljudel riikidel USA finantssüsteemi kasutada.
Sanktsioonide absurdsuse kõrgpunkti illustreeris kõige paremini see, kui KRDV müüs väidetavalt 2024. aasta alguses Venemaale laskemoona. Vastuseks sellele väitele kaebas USA Venemaale, et nad rikuvad KRDV-vastaseid sanktsioone, ning USA kaebas KRDV-le, et nad rikuvad Venemaa-vastaseid sanktsioone. Kas Ameerika Ühendriigid ootavad, et teised riigid näljutaksid sanktsioonide all lihtsalt surnuks, sest meie nii ütlesime?
Kas on ehk mõistlikum ette kujutada, et majandussanktsioonide liigne kasutamine tekitab paratamatult kaubandusblokke ja liite nende riikide vahel, kelle suhtes neid kohaldatakse? Iraanil, Venemaal, Hiinal ja KRDV-l on palju põhjuseid üksteisele mitte meeldida. Hiinal ja Venemaal on sajandeid olnud keerulised vaenulikud suhted, kus esimees Mao otsib USAga paremaid suhteid osaliselt seetõttu, et kartis Nõukogude sissetungi. Nii Hiina kui ka Venemaa hääletasid korduvalt kõigi alates 2006. aastast KRDV-le kehtestatud sanktsioonide poolt, sest nad ei tahtnud oma tagahoovi tuuma-Põhja-Koread. Iraanil ja Venemaal on pikk pingete ajalugu, nagu ka Iraanil ja Hiinal. Iraan ja KRDV on viimase 35 aasta jooksul teinud koostööd ainult mugavuspartnerluses, sest neil on USA silmis ühine paaria staatus.
Vaatamata ajaloolistele pingetele Iraani, Venemaa, Hiina ja KRDV vahel on sanktsioonirežiim sundinud neid riike mugavusalasesse liitu ja kaubandusblokki ning USA-l ei ole kedagi süüdistada peale iseenda. See ei tohiks kedagi üllatada, et Hiina ja Venemaa tahavad ÜROd KRDV sanktsioonide ärist välja saada. See, et Venemaa pani lõpuks ekspertide rühma jätkuvale mandaadile veto, ei tohiks tulla üllatusena – ainus üllatus on see, et neil kulus selleni jõudmiseks 18 aastat.