Autor John Mac Ghlionn kaudu The Epoch Times (rõhuasetus meie omale),
Raamatus “All the Rebel Women: The Rise of the Fourth Wave of Feminism” soovitas autor Kira Cochrane, et see konkreetne feminismi laine “ei tähenda seda, et kõik laua ümber olevad inimesed tunneksid end mugavalt”.
“See on häiriv, väljakutseid pakkuv ja arutelu tingimuste muutmine,” ütles pr Cochrane.
Millisele arutelule ta viitab? Selline, mis keerleb suuresti meeste ümber. Täpsemalt, kui mürgiseks nad on muutunud. Pole üllatav, et paljud mehed (ja naised) pole sellesse konkreetsesse narratiivi liiga lahkelt suhtunud. Noored mehed on eriti tõrjutud ja nii nad peaksidki olema.
Eelmisel aastal leiti aruandes pealkirjaga “The State of American Men 2023: From Confusion and Crisis to Hope“, et enam kui pooled noortest meestest usuvad, et meestel on täna raskem kui naistel. Aruanne paljastas veelgi märkimisväärse põlguse tänapäeva feminismi vastu, eriti Z-põlvkonna meessoost liikmete seas. Jah, mõned inimkonna ajaloo “wokest” põlvkonnast lükkavad aktiivselt tagasi ärkamise põhikomponendi. Ja kes saab neid süüdistada? Feminism on oma kõige uuemal kujul spetsialiseerunud mehelikkuse demoniseerimisele. See võrdsustab mehi regulaarselt prügikastiga.
Mõned feministid tahaksid, et me usuksime, et mehed, eriti sirged, valged mehed, on ühiskonnale ohtlikud, millega tuleb tegeleda ja mõnel juhul rünnata.
Terve mõistus (mäletate, kui see oli veidi tavalisem?) ütleb meile, et kui te jätkate terve rühma inimeste – või antud juhul poole riigi elanikkonna – peksmist, peksmist ja halvustamist, on vastus vältimatu.
Londoni King’s College’i hiljutine uuring näitab seda asjaolu selgelt. Tundub, et mõlemal pool Atlandi ookeani on miljonitel Gen Z meestel olnud piisavalt feministlikke narratiive.
Huvitaval kombel selgus uuringust, et vanematel meestel on võrreldes nooremate põlvkondadega suurem kalduvus progressiivsete ja feministlike perspektiivide poole. Lühidalt öeldes kalduvad Z-põlvkonna mehed vanematest beebibuumeritest rohkem uskuma, et feminismil on olnud negatiivne mõju laiemale ühiskonnale. Näiteks Ühendkuningriigis usub iga neljas 16–29-aastane mees, et meheks olemine on keerulisem kui naiseks olemine.
Need andmed on teravas kontrastis tänapäeval valitseva arusaamaga meestest, võrreldes nende “kahvatute, vananenud ja meessoost” eelkäijatega. Uuringud näitavad, et üldsus kaldub eeldama, et see oleks vanim rühm mehi, kes usuvad, et naised on juba saavutanud piisava võrdsuse. See eeldus on aga selgelt vale. Ligikaudu 20 protsenti Gen Z meestest usub, et meheks olemine on järgmise kahe aastakümne jooksul oluliselt raskem kui naiseks olemine, kajastades Ameerika Ühendriikide noorte meeste tundeid. Seevastu üle 60-aastaste meeste puhul langeb see meeleolu vaid 9 protsendini.
Nagu uuring välja toob, usub 46 protsenti sellesse kategooriasse kuuluvatest naistest 16–29-aastaste vanuserühma arvestades, et feminismil on olnud ühiskonnale kasulikum mõju kui kahju. See protsent on 10 punkti kõrgem kui sama vaatenurka jagavate noormeeste osakaal (36 protsenti). Lisaks märgitakse uuringus, et “selles vanuserühmas ütleb iga kuues (16%) mees, et feminism on teinud rohkem kahju kui kasu, võrreldes ühega 11-st (9%) naisest.”
Mis siin toimub? Miks nii paljud Z-põlvkonna mehed – jällegi mõlemal pool tiiki – lükkavad feministlikud sõbralikud ideoloogiad tagasi?
Üllatava uuringu eest vastutavate akadeemikute sõnul võib sellel olla midagi pistmist Andrew Tate’i, vastuolulise Ameerika Briti mõjutaja tõusuga, kes on viimasel ajal populaarseks saanud. Viiendik küsitletud Gen Z meestest suhtub positiivselt hr Tate’i, kellel on tohutu jälgijaskond nii Ühendkuningriigis kui ka Ameerika Ühendriikides.
Hiljutises “Real Time With Bill Maher” episoodis arutas sotsiaalpsühholoog Jean Twenge hr Tate’i, viidates sellele, et tema mõju on avaldanud – ja on jätkuvalt – mõju noortele meestele. Eelkõige väitis pr Twenge, et hr Tate’i mõju on aidanud kaasa gen Z meeste tagasilükkamisele vasakpoolses poliitikas.
CNN-i Van Jones lükkas aga kiiresti tagasi, väites, et sellel konkreetsel tagasilükkamise vormil on vähem pistmist hr Tate’i tõmbega ja oluliselt rohkem vasakpoolsete tõukega; täpsemalt öeldes, vasakpoolsete püüe, olgu see siis teadlik või mitte, noori mehi eemale tõugata. Hr Maher nõustus hr Jonesiga, öeldes, et lihtsalt tänapäeval meheks olemist peetakse “väikeseks kahtlusaluseks”.
Oluline on märkida, et meheks olemist nii Ühendkuningriigis kui ka Ameerika Ühendriikides peeti “veidi kahtlusaluseks” juba ammu enne seda, kui hr Tate kuulsuse maha lasi. Muidugi oli ta 2022. aastal maailma kõige Google’i mees, kuid enne seda polnud enamik inimesi tema filosoofiate ja üldise mõtteviisiga kursis. Isegi The Guardian, kes pole hr Tate’i fänn, möönis, et teda tuleks pidada palju laiema probleemi “sümptomiks”.
Eespool nimetatud uuringut kommenteerides ütles Londoni King’s College’i ülemaailmse naiste juhtimise instituudi direktor professor Rosie Campbell:
“Need andmed näitavad, et silma ei paista ainult noorte meeste hoiakud. Näiteks arvavad noored naised palju tõenäolisemalt kui ükski teine rühm, et “toksiline maskuliinsus” on kasulik termin ja on kõige pessimistlikumad soolise võrdõiguslikkuse edasise arengu väljavaadete suhtes.”
Las see perkoleerib hetkeks: noored naised on soolise võrdõiguslikkuse tuleviku suhtes “kõige pessimistlikumad” ja peavad “toksilist mehelikkust” – tõeliselt õõvastavat terminit – kasulikuks.
Birminghamist, Alabamast, Birminghami, Inglismaale, nimetage üks asi, mida meestel on lubatud teha, mida naistel pole. Kui leiate end pead kratsimas, püüdes vastust välja mõelda, on see sellepärast, et pole midagi nimetada. Sooline võrdõiguslikkus on juba olemas, kuid noored naised, kellest paljud on pimestatud ebaloogilistest ideoloogiatest, ei suuda eraldada fakte fiktiivsetest narratiividest.
Veelgi enam, mõiste “toksiline mehelikkus”, mis oli umbes kaua aega enne seda, kui hr Tate maailma tormiliselt vallutas, ei ole mingil moel konstruktiivne. Vastupidi, see aitab ainult demoniseerida meheks olemise möödapääsmatut osa. Oli aeg, mitte nii kaua aega tagasi, kui meheks olemine ja mehelike joonte ilmutamine oli midagi, mida tasub tähistada. Kuid nii Ühendkuningriigis kui ka Ameerika Ühendriikides näivad need päevad olevat ammu möödas. Asjade liitmiseks on ideoloogiline lõhe Gen Z meeste ja naiste vahel kiiresti muutumas haigutavaks kuristikuks.
