Oi, oi, oi, mis te tegite, Kallas ja Pevkur. Täna selgus, et Saksamaa EI saada Ukrainasse oma tanke ega luba ka teistel oma tanke saata. Nii et kui te “riske kalkuleerisite,” siis te kalkuleerisite VÄGA valesti. Nagu Kusti Salm ise eile Esimeses Stuudios möönas, on Eesti nüüd KUID puuduliku kaitsega ning sõltub Venemaa armust – Venemaa saab nüüd ise otsustada, kas ta tungib Eestisse olukorras, kus Eesti kaitsevõime on kehvem. Kujutage nüüd ette, et olete Putin. Ja mõelge sealt siis edasi.
Ja siis kujutage ennast ette sõjaolukorras. Kui Putin peaks tegema otsuse, et ta siiski peab Eesti suhtes selle aja jooksul “ebasõbralikku” plaani. Eriti mehed. Teie juhtkond on saatnud teile sõdimiseks vajalikud relvad ära Ukrainasse ning need on võimalik asendada alles kuude pärast. Kõhe? Mul küll oleks. Jah, mu isa võitles küll Keila all vene tankide vastu käsigranaatidega ning oli valmis sinna ka paljakäsi võitlema jääma, kui tal granaadid otsa said, aga õnneks leidus üks tark ohvitser, kes ta sealt minema tiris. Sest ilma relvadeta pole sul tankide vastu mingit lootust. Eesti riigil praegu selliseid tarku ohvitsere pole. Või neid ei kuulata.
Eesti relvade ära saatmine olukorras, kus uued relvad pole veel kohale saabunud, oli ÄÄRMISELT LOLL TEGU. Enne oleks pidanud veenduma, et Saksamaa ka saadab oma tankid Ukrainasse. Et Ameerika ka saadab. Mitte ainult lootma sellele, et Eesti tegu teisi “inspireerib.” Ei inspireerinud ja igaüks, kes pole loll, sai sellest aru!
Sest jõud, võit peitub ühtsuses, koos tegutsemises. Kui sa lähed üksi või väheste jõududega (Eesti, Läti, Leedu ja Poola on väike jõud), siis sa hävid. Hävid nagu Baltikum hävis 1944. aastal.
Nüüd ei jää tõesti muud öelda, kui et kaitse, Jumal, Eestit. Kaitse meid meie valitsuse eest.
//Irja Tähismaa//
