Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsisin haridusminister Tõnis Lukaselt, miks on uutest õppekavadest kadunud üldinimlikud väärtused ja nende asemel on sinna sisse kirjutatud vasakliberaalsed “uusväärtused.
“Haridusministeeriumi ametnikud on oma pikaaegse töö tulemusena valmis saanud mahukad uued põhikooli ja gümnaasiumi ainekavad. On täiesti selge, et muutuvas ajas tulebki aeg-ajalt üle vaadata see, kuidas me järeletulevat põlvkonda harime ja mida me neile õpetame. Kahjuks aga on globaalsed trendid – ja ma ütlen meelega trendid, sest traditsioonilistest ja kandvatest põhiväärtustest ollakse vähemusaktivistide eestvedamisel tõepoolest väga kaugele hälbitud –, need globaalsed trendid on jõudnud ka meie haridussüsteemi.
Me teame, et juba praegu õpetatakse koolis uudseid peremudeleid kui normaalsust. Aga nüüd neis uutes ainekavades, mille kohaselt meie õpetajad peavad hakkama õpetama meie lapsi ja noori, sinna on inimeseõpetuse ja perekonnaõpetuse valdkonda sisse kirjutatud ikka väga liberaalset ja voolavat õpikäsitlust. Kui praegu veel kehtivates õpieesmärkides on palju räägitud perekonnast, kodust, hoolivusest, hoolimisest, tunnetest, toetamisest ja vastutusest, siis uutes ainekavades on see kõik viidud miinimumini. Väga oluliselt vähenenud selliste põhiväärtuste nagu ausus, õiglus, hoolivus rõhutamine. Oluliselt on vähenenud ka rõhuasetus kodule ja perele. Aga selle asemel on ainekavadesse lisatud LGBT-teemad ja nende teemade kõrval on esile tõstetud ka transtemaatika ning sooidentiteet. Nende teemade arvelt on vähendatud sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste arendamist.
Ütlesite kultuurikomisjonis, kus ma seda teemat põgusalt arutelus puudutasin, et küllap on selle uue diskursuse taga pädevad inimesed. Mina arvan, et pigem on need siiski lihtsalt mingit liiki aktivistid, sest pädevad inimesed, kes hooliksid meie noortest ja lastest, oleksid lähtunud siiani kehtivate üldinimlike väärtuste õpetamisest, mis toetaksid ka noorte vaimset tervist, mitte ei lammutaks seda. Ma siis küsingi. Kellelt need uued pädevused meie uutes õppekavades pärinevad ja mida arvab haridusminister isiklikult sellisest lähenemisest? Mitu sugu meil siis ikkagi on peale mehe ja naise, mis siiani oli kehtiv diskursus?
Seda uut õpikäsitlust on välja töötatud juba kokku kuus aastat ja seal on sees ka tõepoolest sellist, mis on väga hea ja mis tõesti selle ajaga kaasas käib. Aga tundub, et just Reformierakonna juhitud haridusministeeriumis said needsamad aktivistid – ma ikkagi nimetan neid aktivistideks, kes seda perekonnaõpetuse ja inimeseõpetuse ainekava tegid –, said nad siis selles vallas erilise hoo sisse. Ja tõepoolest, rõõmuga roogiti praegu veel kehtivast ainekavast välja need mõisted, mida ka teie mainisite, “abielu”, “ema”, “isa” ja vähendati drastiliselt mõisteid “pere”, “armastus”, “toetamine”, “vastutus”. Selle asemele aga toodi sisse ka veel vägivalla mõiste. Juba kolmanda klassi ainekavades käsitletakse kõikvõimalikke vägivallateemasid selle asemel, et anda praktilisi oskusi turvaliste suhete loomiseks ja säilitamiseks. Rõhutatakse just vägivalla eri vorme. Ja selline lähenemine kindlasti ei vähenda vägivalda, vaid pigem suurendab seda.
Eraldi alarmeeriv teema on ainekavas ikkagi need uued soostereotüübid ja nende käsitlemine seksuaalsuse kontekstis. Mida nende all on mõeldud? Mitu sugu on siis nende perekonna-, inimeseõpetuse õppekava autorite meelest olemas? Millisele Eestis kehtivale seadusele või rahvusvahelisele dokumendile soo mõiste määratlemisel ainekava koostajad tuginevad?
Ja loomulikult, ma tahan tunnistada ja tunnustada, et alates septembrist, kui uus minister ehk siis teie saite ametisse, on toimunud mõned positiivsed arengud. Näiteks sõna “abielu” on uude perekonnaaineõpetuse ainekavasse tagasi jõudnud ja seda mainitakse koguni neli korda. Vahepeal Reformierakonna ministri ajal avalikustatud dokumendis see puudus täielikult, küll aga räägiti mitmeid kordi lahutusest. Samuti puudusid ainekavades sõnad “ema” ja “isa”, ehkki perekonnaseaduses on need kolm keskseteks mõisteteks. Tuleb tunnustada neid inimesi ja ka teid, kes vastavad parandused siiski sisse suutsid ja julgesid viia, sest ilmselgelt oli ainekava koostanud jutumärkides spetsialistide ringi vastuseis väga suur. Minu lõpuküsimus: kas te kavatsete õppekavad sellisel kujul siiski määrusena kehtestada?”
Hiljem võttis sel teemal sõna ka Kert Kingo: “Põhikooli ainekava muudatuste kohaselt on väga oluliselt vähenenud põhiväärtuste, nagu ausus, õiglus, hoolivus rõhutamine. Oluliselt on vähenenud rõhuasetus kodule, perele ja armastusele. Neid teemasid on vähendatud ebaproportsionaalselt suures mahus. Samuti on ebaproportsionaalselt palju vähendatud kogu emotsionaalse arengu, enesekontrolli ja vastutuse osa. Suhtlemist käsitlev osa keskendub eelkõige konflikti lahendustele ja on mahult ebapiisav. Samas tunnetest ja muudest suhtlemise üliolulistest aspektidest räägitakse pealiskaudselt. Paratamatult ma näen siin ennast kalgina ja empaatiavõimetuna näidanud naispeaministri ja samasuguse naisvalitsuse kahjulikku mõju. Miks rõhutakse põhikooli ainekavas vägivalla eri vormide äratundmisele ja abi otsimisele, selle asemel et anda praktilisi oskusi turvaliste suhete loomiseks ja säilitamiseks? Selline lähenemine ei vähenda vägivalda, vaid pigem suurendab seda.”
//Helle-Moonika Helme//
