Nii palju kui mu kogemus mistahses “teaduskeskkonnas” viibides on lubanud järeldada – teadlased on ühel meelel või konsensuslikud eranditult ja ainult ühes küsimuses: “Rohkem raha on vaja!” Teine osa universaalsest üksmeelest või konsensusest seisneb juba väikses kitsamaks kondenseerunud konsensuses sellest, et: “Mulle on rohkem raha vaja!”
Sellest üksmeelest edasi haigutab aga suur erinevate lähenemiste ja vaidluste ning suurte tülide kuristik, kus puudub absoluutselt igasugune konsensus või üksmeel ning “konsensus” tähendab pigem väidet “suurima tõenäosusega”. Konsensus või suurim tõenäosus ei oma aga pärast väiksema tõenäosuse tõesemaksosutumist vähimatki tähtsust peale tõdemuse “suur osa teadlasi olid antud teemas eksiarusaamal”. Ka üldiselt konsensuslik arusaam “kliima soojeneb” ja “inimesel on antud teemas osa” kaotab aga koheselt ära igasuguse konsensuslikkuse või üksmeele, kui algavad arutelud, et mis sellisest tõsiasjast edasi järeldada, mis hakkab edasi saama või mida peaks edasi tegema. Vastus on – neile küsimustele pole peale teostamatu düstoopiaidee “liikuda kommunismi” või “planetaarsesse keskvõimu ajastusse” toimiva lahendusena välja käidud mitte midagi. Kaks eri meelt olevat orientalisti leiavad omal alal muide väitluses sageli palju lihtsamini mingi ühise arusaama, kui kaks erineva lähenemisega loodusteadlast mistahes keskkonnateemadel. Ka orientalistid võivad vaidluses – mis tegelikult tähendabki teadust, sest teadus seisneb “vaidlemises” – süüdistada oponenti sajas eri kallutatuses ja möödapanekus, aga erinevalt eri ökoideoloogiadest või ökoloogiatest – siiski universaalseid kurjusejõude ja saatanaid mängu ei tooda.
Kui mõistet “teaduslikust konsensusest” üldse keegi kuskil tõsiselt võtab, teeb seda ehk ainult üks osa meediast ja poliitikutest. Päris teaduses jõutakse varem või hiljem välja kuhugi kohta nimega “Aga ikkagi…” Rääkides aga “teadusse uskumisest” olgu USAs, UKs või isegi Põhjamaades – siis “konservatiivsusse kalduv” inimene tõenäoliselt ei saagi automaatselt ühtegi teaduslikku arusaama naljalt uskuda, sest nähtus “ülikool” on tänaseks muutedud kominterni agitatsioonikeskuseks. On suht loomulik, et suures osas eelkõige maailmavaatelise ajupesuga tegelevate asutuste seinte vahelt tulevaid tõdemusi ei pruugita uskuda ka juhul, kui tegu ongi täiesti selge, erapooletu ja igati mõistliku teadusliku infoga – kasvõi arstideadusliku infoga. Nimelt kui oled hommikust õhtuni telest, raadiost ja lehest kuulanud ning lugenud punaagitatsiooni tegevaid “professoreid”, kelle ainsaks teaduslikuks tõdemuseks on asjaolu, et kapitalism on paha ja valima peab punaseid ning sinu eelistatud poliitiline jõud esindab kurjust ja saatanat – siis mis saaks panna hoiakutelt mittepunast inimest usaldama, et keegi arst või geneetik pole samamoodi ajupesu tegev agitaator? Selles seisneb tõenäoliselt “usaldamatuse” fenomeni põhjus – mitte aga selles, et mistahes hoiakutega inimene päris teadust kuidagi erinevalt kogeks või tunnetaks. Lihtsalt usaldust on niivõrd suuresti kuritarvitatud ja teadus muutetud maailmavaatelist propagandat tegevaks instrumendiks, et selle usalduse tagasisaamine ei ole enam endisel kujul mõeldav.
PS kõige naljkamaks aspektiks aga antud ühiskondlikus teemas on see, et “usun teadust” silti lehvitavad kõige sagedamini inimesed, kel pole vähimatki aimu sellest, millest koosneb aatom, millest koosneb vesi, mis vahe on viirusel või bakteril või amööbil ning mis toimus maailmas 200 aastat tagasi
