“Me näeme nii Eestis aga tegelikult kogu maailmas viimastel aastatel kalduvust rahvusliku isolatsionismi suunas, mille sisu on see, et rahvusliku õitsengu tagab iga rahva enesekeskne eksisteerimine.”
“Mina ei usu sellesse, ma olen väga kindlalt seisukohal, et Eesti ei tohi enam kunagi olla üksi, me ei tohi enam kunagi olla liitlasteta,”
“me ei tohi kunagi enam lasta oma demokraatlikku riigikorda allavett ujuda. Ainult nii suudame säilitada oma rahvust, kultuuri ja keelt.”
“Euroopa kultuuripealinnaks olemine on üks osa meie ühtekuuluvusest Euroopaga, meie kuulumisest lääne kultuuriruumi ja väärtusmaailma.”
“See väärtusmaailm ei ohusta meie eksistentsi, vaid kindlustab seda. Meil on mida maailmale näidata ja meil on, mida maailmalt õppida.”
“Selge on see, et sõja venimine teenib Venemaa huve.”
“Ukraina toetajate hulgas levib sõjaväsimus, seda on tunda-näha nii poliitikute kui erinevate riikide elanike seas. On pisut veider rääkida, et oleme sellest sõjast väsinud, kui me pole need, kes võitlevad.”
“Ometi on igas Euroopa riigis olemas arvestatav hulk neid inimesi, kes leiavad, et ega see Venemaa tegelikult polegi nii hull. Isegi Eestis on poliitikuid, kes eriti ei varjagi, et neile tegelikult ei lähe korda see, mis saab Ukrainast ja ukrainlastest. Vaadake kasvõi hääletusi Riigikogus ja tehke omad järeldused.”
“Iga kord, kui kuulete juttu sellest, et oma rahvas on püksata aga ukrainlastele antakse viimanegi ära, võite kindlad olla, et jutt ei käi tegelikult ei pükstest ega viimasest sendist. Jutt käib ükskõiksuse ja võõraviha õhutamisest, jutt käib sellest, et mis see meie asi on, mis sellest Ukrainast saab. Mulle ei ole see ükskõik, praegusele valitsusele ei ole ükskõik, see ei tohiks olla ükskõik ühelegi eestimaalasele, kes hindab meie iseseisvust.”
“Ukraina president on sõja algusest palunud lääneriikidelt – sealhulgas ka meilt – abi, toetust ja solidaarsust. Ta ei ole meilt palunud, et me valaksime verd või riskiksime oma eludega. Ta on palunud meilt, et me oleksime valmis loobuma mõnest oma mugavusest selleks, et anda abi Ukrainale ja ukrainlastele. Nendele samadele ukrainlastele, kes juba kaks aastat valavad verd, higi ja pisaraid ka meie vabaduse eest võideldes.”
“Ega meie elu siin Läänemere äärsel maalapil pole kunagi olnud lihtne, aga ta pole samas kunagi olnud parem, kui ta on praegu. Järgmine aasta saab olema veel parem ja nii edasi ja nii edasi. See ongi elu mõte.”
“Täna oleme me edukas riik, mis kuulub NATO-sse ja Euroopa Liitu, kuid mida on ebastabiilses maailmas tabanud ajutised raskused. Aga me saame nendest üle.”
“Meil on tugevad ja ustavad liitlased ja me panustame ka ise oma kaitsesse rohkem kui kunagi varem. Võrdleme 10-aasta taguse ajaga ja avastame, et meie kaitse-eelarve on sel aastal neli korda suurem samas, kui kogu riigi eelarve maht on sama ajaga kasvanud ainult kaks korda.”
“Me teame täpselt, mida me tegema peame ja me teeme seda.”
“Ka siis, kui mõni maksutõus teile eriti vastumeelne tundub lohutagu teid teadmine, et suure osa maksutuludest investeerime me oma riigi julgeolekusse. Olgu see siis investeeringutena otsestesse kaitsekulutustesse, energiajulgeolekusse või kasvõi eesti-keelsele haridusele üleminekusse. Me teeme ära palju asju, mida oleks tulnud ammu teha ja mida praegu edasi lükata oleks lihtsalt vastutustundetu.”
“Nii rääkisin aasta tagasi vahetult enne valimisi. Kahjuks olid just selle koha peal kõik mikrofonid välja lülitatud ja minu sõnumit sellest, et meie riigieelarve on defitsiidis ning me peame naasma tasakaalus eelarve poliitika juurde ei kuulnud mitte keegi. Kusjuures see ei olnud kaugeltki ainus kord, mil valimiste eel sellest rääkisin, aga mikrofonid ei töötanud. Mille muuga seletada seda tohutut pahameeletormi, mis tõusis peale valimisi uue koalitsiooni eelarvepoliitika vastu. Meid kõiki, aga eriti mind, süüdistati selles, et me valetasime enne valimisi, kuna ei rääkinud sellest, milliseid makse kavatseme tõsta. Samuti võiks meile ja mulle ju ette heita, et me ei rääkinud ka riigieelarve kulude kärpimisest. Ometigi, kui ma räägin tasakaalus eelarve poole liikumisest, siis millest ma muust veel räägin, kui mitte maksutõusudest, eelarve kärbetest või nende kahe kombinatsioonist.”
“Valijate tahe sel korral oli see, et valitsuskoalitsiooni moodustaksid Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraadid.”
“Maksutõusud ei meeldi reeglina kellelegi. Samas meeldib oma riik meile kõigile, või peaaegu kõigile.”
“Käesolev kriis on selgelt esile toonud suuri vajakajäämisi kogu maailma kaitsetööstuses.”
“Droonid, tark laskemoon, mehitamata sõjamasinad – need on näited ainult mõnedest relvadest, mille edukaks tootmiseks meil on head eeldused. Me oleme võimelised langetama kiireid poliitilisi otsuseid, meil on olemas ettevõtlikud inimesed ja nutikas tööjõud. Eestisse investeerimise vastu on viimasel ajal huvi üles näidanud mitmed suured rahvusvahelised kaitsetööstusettevõtted. See võiks anda olulise tõuke ka meie järgmiseks majandusarengu hüppeks.”
“Hiljuti ütles üks ärimees, et me eestlased vingume ennast vaeseks. Tegutseme seekord vastupidiselt tema hinnangule ja rügame ennast rikkaks!”
“Mitte ühelgi neist päevadest, pole ma saanud ärgata teadmisega, et nüüd on kriisid läbi. Ma ei räägi sellest mitte kaastunnet otsides, vaid pigem kõigile meile kaasa tundes.”
“Lisaks on meil veel üks kohalik kriis, millest on vähem räägitud, aga mis mõjutab tegelikult meid kõiki palju rohkem, kui oskame arvata. See on parlamentarismi kriis. Alguse sai see möödunud aasta riigikogu valimistest, mille tulemusi kaotajad erinevatel põhjustel tunnistada ei ole tahtnud. Selle asemel, et valijate tahet respekteerida, alustasid opositsioonierakonnad uue riigikogu kogunemise esimesest päevast seadusandja töö takistamist.”
“Poliitikas nimetatakse seda küll viisakamalt obstruktsiooniks, aga sisuliselt on see, mis riigikogus toimub, jonnimine.”
“Riigikogus on endiselt pausile panduna oma teist lugemist ootamas paarkümmend eelnõud, milledele opositsioon on esitanud kokku 3000 sisutühja muudatusettepanekut.”
“Me oleme olukorras, kus opositsioon nõuab, et vaatamata valimiskaotusele, viidaks ellu nende poliitikat või kui seda ei tehta, siis korraldataks erakorralised valimised. Risk on suur, et kui see olukord mingil mõistlikul moel ei lahene, siis olemegi olukorras, kus erakorralised valimised järgnevad üksteisele ilma, et nende tulemused midagi muudaks. Ja inimesed muudkui kaugenevad demokraatiast kuna tundub, et niimoodi mitte midagi tehtud ei saa. Kui autokraatia tundub parem valitsemisvorm, siis tuleb lõpuks keegi, kes selliselt valitsema hakkab. Aga sellest ei ole kunagi tulnud midagi head.”
“Paraku on areng liberaalse demokraatia suunas, mis sai tohutu hoo sisse seoses müüride langemisega 35 aastat tagasi, viimastel aastatel tõsise tagasilöögi saanud nii kogu maailmas kui ka Euroopas. Selline taandareng muudab maailma ebaturvalisemaks. Demokraatlikud riigid omavahelisi lahkarvamusi sõjalisel teel ei lahenda. Ainuüksi see teadmine peaks olema piisav põhjus meile kõigile mitte kunagi enam kordamaks neid vigu, mida tegid meie poliitikud eelmise sajandi 30-ndatel aastatel.”
“Nii hullusti ehk ei lähe ja keegi ei pea muretsema, et ma veel „mõnikümmend talve“ peaministrina vastu pean, aga küsimused „miks“ ja „kaua“ tuletavad ennast ikka vahete-vahel meelde. Ma olen uhke ja tänulik, et olen sellel raskel kriisiderohkel ajal peaministri tööd saanud teha. Vahel on see mul paremini, vahel halvemini välja kukkunud.”
“Praegune aeg nõuab meilt kõigilt, eriti aga poliitikutelt julgust ja otsustavust. Praegu ei vaja me ümmarguse jutu veeretajaid, praegu on vaja tegutseda.”