Taas on meie silmad avanenud ning tänu ajakirjanduses ilmunud materjalidele teame, et seni lugupeetud iluuisutreener Anna Levandi tuleb tühistada kogu avaliku jälestamise jõuga, sest oma nõudlikkuse ja spordile pühendumisega on ta põhjustanud mitmele oma vähemandekatele kasvandikule kohutavaid psüühilisi läbielamisis. Anna Levandi pole esimene, ega jää nähtavasti viimaseks tubliks inimeseks, kelle tühistamiskultuuritusse kaasatud Eesti avalik arvamus armutult läbi hekseldab. Oleme ju jõudnud moodsate nõiaprotsesside aega, kus inimese häbiposti löömiseks piisab endise tuttava, töökaaslase, antud juhul õpilase udustest väidetest, millest ohvreid otsiv kättemaksuhimuline ajakirjandus kohe kinni haarab. Me võime ju arvata, et antud asjas toimub erapooletu uurimine ja kui esitatud süüdistused ei leia kinnitust, saab Levandi oma eluga edasi minna. See pole nii. Kes juba kord nõiaprotsessi hammasrataste vahele jäänud, ei ela enam kunagi sama rahulikku ja tegusat elu kui enne, sest nagu on tunnistanud samast kadalipust läbi käinud Aivar Mäe, siis haavad, mis skandaalijärgselt tekkisid, ei paranegi. Siinkohal on paslik meenutada kaht analoogilist häbiväärset nõiaprotsessi Aivar Mäe ning Raul Eametsa üle.
Anna tühistamises pole midagi uut.
Aivar Mäe tähelend tegusa, alati rõõmsameelse ning tulemustele orienteeritud Estonia teatri juhina lõppes hetkel, kui üks endine töötaja ning ajakirjanik Skulskaja tulid välja kohutava väitega teatrijuhi seksistlikust naisi ahistavast käitumisest. Pall oli käima lükatud. Ajakirjandus tampis senise lemmiku mutta, politsei alustas juurdlust. Ajapikku selgus, et pole tegusid, mille eest meest süüdi mõista, kuid kuna avalikkuse huvi oli üles köetud, määrati Mäele lõpuks 400 eurone trahv. Mäe kaebas otsuse Harju Maakohtusse, kus leiti, et tema käitumises puudub KarS § 1531 lg 1 objektiivne koosseis, mistõttu tuleb PPA Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 21.10.2020 langetatud otsus väärteoasjas tühistada ning menetlus nimetatud väärteoasjas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kohus ei tuvastanud, et Aivar Mäe teod oleksid olnud väidetava kannatanu tahte vastased ja Mäe käitumise tagajärjeks oleks olnud tema inimväärikuse alandamine. Aivar Mäele hüvitati kaitsjatasudena 9231 eurot.
Kas Mäe solgiga üle valanud ajakirjanikud vabandasid tema ees või kandsid oma tegevuse eest vastutust? Kas alusetute süüdistustega välja tulnud ärategijaid karistati valeväidete eest? Pole kuulnud. Jah, tugeva natuurina suutis Aivar Mäe ellu tagasi pöörduda ning on täna Vanemuise direktor, kuid sügavad hingehaavad, mis talle tekitati, on visad paranema.
Kindlasti on iga meediat jälgival inimesel meeles ka professor Raul Eametsa kallal toime pandud tühistamisaktsioon, kui lugupeetud teadlast hakiti Eesti iibeprobleeme lahkava uuringu eest, mis otsekui alandavat naisi. Kuna ei leitud muud võimalust, kuidas kaasata professori mentaalsesse peksu õiguskaitseorganeid, pöörati asi korruptsiooniks. Eametsa süüdistati selles, et ta sõlmis 13. juunil 2023 Tartu Ülikooli nimel sotsiaalteaduste valdkonna dekaanina teadusuuringute läbiviimiseks koostöölepingu Pere Sihtkapitali Sihtasutusega, olles ise samal ajal sihtasutuse nõukogu liige. Kuna kättemaksu ihkavate tühistajate ootusi ei saanud petta, karistas PPA keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo Eametsa toimingupiirangu rikkumise eest 400 eurose rahatrahviga. Tartu Maakohus tühistas trahvi ja otsustas Eametsa suhtes menetluse lõpetada, kuna tema teol puuduvad väärteo tunnused. Taas tekib küsimus, kuidas kavatsevad meediapeksu korraldanud isikud oma süü heastada ning kas Tartu Ülikool, mis teadlasele hundipassi andis, vähemalt vabandabki ning tunnistab oma süüd inimese alusetus ruineerimises.
Millal tühistame tühistamistuhina?
Tõin need kaks kaasust välja, tõestamaks taoliste tühistamiste seadusetust. Kahjuks puudub täna tahe nende protsesside algatajaid vastutusele võtta ning seepärast pole ka Levandiga toimuv inetu vaimne hukkamine viimane, mida Eestis näeme. Ent aeg oleks siiski otsida võimalusi, kuidas õhust võetud laimavate väidetega väljatulijad oma sõnade eest vastutama panna. Praeguste tühistamisprotsesside algatajad on enda hinnangul kristallpuhtad üllad inimesed, kes viimaks südame rindu võttes soovivad vabastada ühiskonda seksistliku või muul viisil ebaeetilise käitumisega silma paistnud koletistest, kes olgu siis edukuse või ühiskondliku tunnustuse tõttu, neis kadetust äratavad. Nii lihtne on ju karjuda, et näe, see kuradi jõhkard kabistas mind või oh sa mu meie, too vastik frukt ütles, et olen daun. Tundub süütu vihapurskena, kuid inimese elu on rikutud.
Anna Levandil seisab nõiaprotsessi alandav ja närve sööv teekond veel ees. Muidugi, kui lugupeetud treener ja tema spordilegendist abikaasa soovivad meediapeksu taluda, ega lahku Eestist mujale, kus hinnatakse oma ala tippude teeneid, kes Anna Levandi vaieldamatult on. Suurtes Euroopa uisumaades leiaks ta kindlasti vaimustunud vastuvõtu ning ükski sealne konkurent ei tuleks kadedusest välja nõmeda väitega, et Anna treenerimeetodid pärinevad NSVLiidu ajast.
Nõiaprotsessid on osa meie ajaloost.
Meil tuleb valida, kas jätkame tühistamiskultuuri pimesi järgimist ja lubame oma tegusaid liikmeid väljamõeldud süüdistustega maatasa teha või saame üle kitsarinnalisest kadedusest ja vihast ning lõpetame alusetute süüdistuste väljamõtlemise. Kas ikka tahame jõuda tagasi neisse aastatesse, kus Eestimaal suitsesid lõkked, millel põletati nõidu? 1616. aastal põletati Tallinnas nõid Andres, kes kasutas oma tegevuses kuradi abi. Pealinnale andis silmad ette Paide, kus aasta varem põletati lausa üheksa nõida. Samal aastal mõistetakse Narvas nõidumise eest tulesurma Brigitta. 1617 pannakse Harjumaal Kuimetsas tuli otsa kuuele nõianaisele. Tundub, et meie kättemaksuhimuliste kaasmaalaste hinges on taas süttinud nende kaugete aastate lõkkekuma. Iga enesest lugupidav eestlane saab lisada halu Anna Levandit grillivasse lõkkesse. Ent kas see muudab meid õnnelikuks?
Vsevolod Jürgenson