Üritan enamasti mõtiskleda kõigest ilusast ja kenast, mis mind ümbritseb, ja võin siiralt kinnitada, et elu on enamasti nii ilus, et ei jõua ära kiita. Pole kahjuks aga võimalik jätta tähelepanuta ka maailma pahesid – islami terroriste, sääski, Kim Jong-uni, Sotsinovski-Ossinovskit, Yana Toom Tšernogorovat ja teisi Vene okupante maarahva põlisel kodumaal, Venezuela sotsialismi, nälga ja viletsust paljudes kolmanda maailma riikides, Putinit ning muud sellist, mis tänapäeval paljudel elu kibedaks teeb. Varasematel aegadel, ristisõdade, katkude või Stalini ajastul, oli olukord, nagu teame, veelgi hullem.
Seetõttu arvasingi, et oleks huvitav Kalevipojaga ka kurjuse ja kurjuse kehastajate teemal rääkida. On ta ju kahel korral põrgut külastanud, Vanapaganaga käsikähmelnud ja mis kõige tähtsam, põrgust võitjana lahkunud. Paljude aastasadade jooksul on ta saanud ka mõtteid vahetada põrguvärava läbijatega, kes on põrgusse lähetatud teatavasti oma kurjuse ja pahede pärast.
Kui ma järjekordselt põrguväravasse naasin Kalevipoega külastama, tervitasin teda juba kaugelt varem valmistatud tervitusega, nii kõlava häälega kui jõudsin, ikka rahvalaulu ja Kreutzwaldi stiilis, ikka selleks, et maarahva kangelasele rõõmu valmistada:
„Kalevite kange poega,
Lembe Linda lohutaja,
Kangemeeste karastaja,
Põrgupära kange kaitsja,
Taevaliste tahte täitja,
Vanakurja vahistaja,
Kurjavaimu kammitseja,
Oma rahva lootustandja.
Eesti põlve uueks looja.
Taamalt toon sul läkitusi,
Kuhjaga sul tervitusi!”
Kalevipoja näole ilmus rõõmus naeratus. Tal oli ilmselt hea meel mind näha. Võib arvata, et see põrgu väravavahi amet eriti lõbus pole. Kindlasti mitte midagi selletaolist nagu okupatsiooniaegne prestiižikas hotelli, ööklubi või restorani uksehoidja amet, mille pidajal oli voli üleolevalt otsustada, kes saab sisse, kes jääb välja, kes saab süüa, kes imeb pöialt, kes lõbutseb, kes nukrutseb. Tolleaegsed vahid, pruunide, võidunud kuubedega, kuldhammastega eru KGB-lased, olid tõeliselt kadestamistväärt ühiskonnategelased. Vaene Kalevipoeg, seevastu, ei saa midagi otsustada. Me küll austame oma rahva kangelast ja hellitame lootust, et ükskord algab aega, aga ega keegi teda kadesta. Mul oli hea meel, et sain Kalevipojale järjekordselt rõõmu valmistada.
Kalevipoeg vastas samas stiilis, ikka eksprompt. Mina pean selle rahvalaulu ja Kreutzwaldi laadi lüürikaga pead murdma, aga Kalevipojal tuleb seda nagu küllusesarvest:
„Ole tervit, taamalt tulnu,
Kallis kauge külaline,
Sõnumite sobitaja,
Vaimuvara vahendaja,
Kurvastuse kustutaja,
Vaevapäeva vähendaja!
Kes sa käinud tüki teeda,
Palju maada matkanud,
Kuulnud taeva talitustest,
Põrguliste pahandustest!
Mis sa kuulid, kuulutele,
Mida nägid, näita ette,
Taaralaste tähendusel,
Põrguliste ponnistusel.
„Sina, armas Kalevipoeg, tead arvatavasti paremini kui keegi teine, et maailmas on palju kurja, sest miks muidu neid patukotte, paharette, sullereid ja muid kurjuse täideviijaid siit väravast alalõpmata läbi voorib. Oled sa aga saanud aru sellest, miks paljudele meeldib kuritegusid sooritada ja kas on tõesti kurje vaime, kes neid selleks ahvatlevad?” alustasin küsimusega.
„Paljud põrguvärava läbijad kurdavad tõesti, et nad oleks olnud head inimesed, kui Kurat neid kiusama ja ahvatlema poleks tulnud. Mõned kristlased isegi süüdistavad jumalat, kes teatavasti lõi ka Saatana, nagu kõik muu, ja lubas tollel inimesi kiusatusse saata,” selgitas Kalevipoeg. „Huvitav on aga see, et inimeste arusaamine pahast vaimust, Vanapaganast, Saatanast ja teistest sellistest oleneb suurel osalt nende usulahust ja näib, et see arusaamine muutub paljude aastate jooksul.”
„See on tõesti huvitav,” pidin nõustuma. „Näiteks ei pea Vana Testamendi osa kristlaste jumalasõnast Saatanat üldse mingiks kurjuse kehastuseks ega Jehoova vaenlaseks. Paar korda, mil teda on mainitud, on ta sõnakuulelik Jehoova teener, kes täidab Jumala käsku, et kontrollida, kas Job ja mõned teised kellele Jumal erilist tähelepanu osutab on küllalt ustavad. Jeesuse tulekuga sai seevastu Saatanast pealekäiv, vallutushuviline ja eelkõige kurjust täis tegelane. Uues testamendis on Saatanat nimetatud 36 korda, Kuradit, kes pole muud kui Saatanteise nimega, 34 korda ja Peltsebuli, ikka sama tegelast, 7 korda. Peale selle on ta veel Lucifer. Ka pahal lapsel võib olla mitu nime! Jumala sõnutsi, nagu on talletatud evangeeliumites, kiusas ja ahvatles Saatan isegi Jeesust ja peaaegu kõiki ta jüngreid. Pühal Paulusel ei lasknud ta Thessalonikisse reisida ja Juudase suutis ta päris odava raha eest reeturiks ja Jeesuse äraandjaks muuta.”
„Metamorfoos, mille kristlaste Saatan läbi tegi, on tõesti erakordne,” imestas Kalevipoeg. „See näib olevat tihedalt seotud nende ainujumala muutumisega kolmainuks.”
„Kahtlustan, et kaasa aitasid ka lihtsurelikud,” pidin tõdema. „Tänapäeva arusaama kristlaste saatanast mõjutasid sellised kirjanduse suurvaimude teosed nagu Durante degli Alighieri, paremini tuntud kui Dante Alighieri või lihtsalt Dante 1300. aastatel avaldatud „Divina Commedia”, maakeeli „Jumalik komöödia” ja John Miltoni 1600. aastatel avaldatud suurteos „Paradise Lost”, „Kaotatud paradiis”. Dante Saatan polnud küll põrgu peremees, ta oli pigem üks kannatajatest – ta vaeseke oli põrgu keskpaigas rinnust saadik jäässe külmutatud. Miltoni Saatan polnud tollal ka ainukurat. Ta oli pigem mitmete teiste paharettide, kaasa arvatud Peltsebuli, suur juht. Päris kindlasti aitas ta aga mõjutada enda kaasaegsete ja tulevaste põlvede arusaama Saatana olemusest. Aastal 1726 oli Kurat juba nii tähtis tegelane, et Daniel Defoe avaldas oma kuulsa „The Political History of the Devil”, maakeeli „Kuradi poliitiline ajalugu”. Huvitav raamat, aga Defoe on pigem maailmakuulus seetõttu, et ta on ühe maailma kõigi aegade tuntuima ilukirjandusliku teose „Robinson Crusoe” autor.”
„Võib arvata, et enne trükikunsti leiutamist ning jumalate ja kuradite toimetamiste kirjapanekut olid nood veelgi kummalisemad,” mõtiskles Kalevipoeg.
„Kreutzwaldi kolleeg, Mesopotaamia elanik Sîn-lēqi-unninni dokumenteeris juba mitmed tuhanded aastad tagasi ühe Saatana laadi pahareti olemasolu,” ladusin välja raamatukogus ja muuseumites õpitu. „Ta raius kivitahvlitele babüloonia murdega akadi keeles rohkem kui 5000 aasta tagused sinu kolleegi Uruki kuninga Gilgameši lood. Sealne paharet suutis muuta enda kuju ning koopadeemonina röövis ta Gilgamešilt tervise ja igavese elu taime, mille too oli suure vaevaga tagasiteel allmaailmast endale varunud. Huvitav on ka see, et Gilgameši lood on sageli sarnased Vana Testamendi lugudega. Eriti sarnased on need, mis kirjeldavad Eedeni paradiisiaeda ja veeuputust.”
„Sellest võib arvata, et mitmesugused taevalised ja põrgulised on eksisteerinud vähemalt niikaua, kui on eksisteerinud mõtlevad inimesed, ja nonde loomus sõltub suurelt osalt inimeste mõttevõimest ja arusaamast maakera ja universumi olemusest,” muheles Kalevipoeg.
„Näib tõesti, et kõik ajaloolised kultuurid on teadnud mitte ainult headest, vaid ka pahadest vaimudest,” jätkasin arutelu. „Juba enne Vana Testamendi kirjapanekut painasid assüürlasi, babüloonlasi ja sumerlasi tihtipeale koolnute pahad vaimud, aga peamiselt ikka sellised halvad deemonid nagu Utukku, Alu, Lilu ja Ilu Limnu (Õel Jumal), kelle tugev külg oli inimestele igasuguste pahanduste tekitamine. Peab aga möönma, et tollal oli jumalaid tublisti rohkem kui deemoneid, aga ega needki alati inimeste vastu heatahtlikud olnud.”
„Olen kuulnud, et kahel tänapäeva kõige laialdasemal usul, kristlastel ja muslimitel, on jumalate ja kuradite arv üpris väike. Moslemitel on ainult Allah ja kristlastel on Isa, Poeg ja Püha Vaim, kas üks või kolm, olenevalt sellest, kuidas arvestada,” lisas Kalevipoeg.
„Kristlastel on ainult üks Saatan, kuigi too sooritab oma kiusatustööd mitmete nimede all. Vana Testamendi juutidel on lisaks Saatanale, keda nemad eriti halvaks ei pidanudki, Lilith, seksuaalselt üliaktiivne naine, tänapäeval tuntud deemonina.”
„Usaldusväärsetest allikatest teame, et Jehoova lõi Lilithi samaaegselt Aadamaga. Lilith, kes ilmselt üks parematest Jehoova loometöödest ei olnud, olevat olnud Aadama esimene naine. Ürgsetest ürikutest teame, et kuigi Jumala sõna, talletatud Vanasse Testamenti, kinnitab, et mees on oma naise valitseja, oli Lilith kas jonni täis või esimene naisõiguslane, oleneb vaatevinklist. Ta pidas ennast Aadamaga samaväärseks. Suurem tüli tekkis sellest, et ta ei tahtnud Aadama all olla, kui nad hakkasid Jumala käsku: „Tehke sugu ja teid saagu palju“ täitma. Aadam oli samuti jonnakas, ta oleks võinud ju kompromissina vaheldust pakkuda ja lasta Lilithil vahetevahel peal olla. Kurjad keeled räägivad, et Lilith oli pärast seda, kui ta Aadama juurest jalga lasi, peaingel Chamueli või isegi Saatana armuke. Et asja õigest perspektiivist näha, tuleb meeles pidada, et Saatan oli tollal veel täiesti korralik, Jehoovale truu ingel.”
„Muslimitel on asi keerulisem,” jätkasin arutelu. „Neil on küll üks Shayṭān, aga see on Iblīse nime all õieti paljude paharettide kamandaja. Neil on ka kõiksuguseid džinne, häid ja halbu. Peavoolu ürikute andmetel viskas Allah Shayṭāna taevast välja, sest too ei täitnud käsku põlvitada vast loodud inimeste ees. Huvitav on see, et islami sufi usulahu liikmed teavad hoopis, et Shayṭān oli Allahi kõige ustavam ja truum teener. Ta teadis, et ainult Allahi ees sobib kummardada, ja sai aru, et oma kummalise inimeste ees põlvitamise käsuga Allah ainult testis inglite truudust, samuti nagu Jehoova saatis Saatana Jobi testima. Küllap seetõttu ongi ka tänapäeval mitmeid Saatana usulahke, mille liikmed peavad Saatanat pühaks.”
„Hindudel on jumalate ja paharettide asi veelgi keerulisem. Neil on kolm peajumalat. Brahman, kes on looja, Višnu, kes säilitab, ja Šiva, hävitaja. Kuna nende teada on maailm tsükliline, peab seda aeg-ajalt looma ja hävitama. Višnul on aga kümme avatari ja siis on veel seitse vähem tähtsat jumalat ja palju kolmanda järgu jumalaid. Saatana moodi kuradit neil aga polegi. On aga asurad, kes tihtipeale lähevad raksu devadega, jumalatega. Nood pole siiski mitte alati pahad, nagu pole nende jumalad alati head.”
„Budistidel polegi jumalat. Nemad leiavad, et ülim õnn on nirvaana, lõplik elust lahkumine, sest siis saab nirvaanani jõudnu lõpuks ometi lahti saramast, uuestisünni vaevast. Midagi Kuradi-taolist neil siiski on. Nende Mara on paha vaim, kes kiusab ja ahvatleb inimesi.”
„Mul on hea meel, et maarahval asjad nii keerukad pole,” ohkas Kalevipoeg kergendatult. „Meie Vanapagan, minu kunagine vastane, on üpris lihtsameelne ja teistlaadi tegelane, kaugeltki mitte nii riukalik ja õel kui kristlaste, moslemite ja teiste uskude Luciferid, Saatanad, Peltsebulid ja muud sellised.”
„Sõna „kurat” on meil küll kõige populaarsem kirumissõna, aga kahtlustan, et see, nagu ka Vanapagana Sarvikuks kutsumine, on meile võõraste vallutajate kultuuriga külge poogitud,” pakkusin omalt poolt. „Sõna „kurat” on teatavasti tulnud sõnast „kura”, mis mõnes murdes tähendab vasakut. Kuna rõhuv enamus inimestest on paremakäelised, siis peetakse kurat ehk vasemat ja seega Kuradit pahaks. Maarahvas teadis, et Vanapagan, tuntud nüüd ka kui Vana-Sarvik, Vanakuri või Vanatühi on natuke kohtlasevõitu tegelane, keda Kaval-Ants suutis kergesti haneks püüda, kui ta Vanapagana sulaseks hakkas. Kõige paremad andmed Vanapagana tegemistest saimegi tänu sinu õnnelikult lõppenud põrguretkedele,” lisasin tunnustavalt.
„Põrgupiigad, käharpeaga kaunikesed, olid tõesti suurepärased giidid, kui nad mulle kõiki põrgu kambreid ja töötubasid näitasid. Oleme muidugi tänu võlgu Kreutzwaldile, kes kõik piigade pajatused tõetruult oma suurteosesse talletas,” tõdes Kalevipoeg.
„Juba sellest, et Vanapaganal oli eit, kelle põrgupiigad suutsid kõrvaltuppa lukustada, kui nad sinuga tahtsid segamatult lõbutseda, teised kodakondsed ja palju väärtuslikku varandust, teeb Vanapagana olemuse palju usutavamaks, kui on teiste rahvaste paharetid,” lisasin oma arvamuse. „Küllap seetõttu paljud arvavadki, et nood on pigem inimaju vääratuste ja erksa fantaasia tulemused kui tõelised. Aga igale oma, sest usu üle ei olevat kena vaielda. Pole ka mõtet, sest ega keegi sellise vaidluse tagajärjel niikuinii oma meelt ega usku muuda. Arvan siiski, et selline arukas arutelu, nagu meile on kombeks saanud, paha pole.”
„Seda, et maarahva Vanapagan on tõeline, saan muidugi ise tunnistada. Nägin teda oma silmaga ja katsusin oma käega,” kinnitas Kalevipoeg. „Kas sa juhtud aga teadma mõnda ülailma mõttetarka, kes teab, et Saatan on tõeline?” päris ta.
„Voltaire, üks maailma kõikide aegade andekamatest meestest võttis seda saatanate asja täie tõsidusega,” oli mul rõõm teatada. „Kui Voltaire oli surivoodil, oli talle preester appi saadetud surema, nagu tema ajastul tavaline oli. Usumees manitses, et ta hülgaks lõpuks ometi Saatana. Voltaire mõtles natuke ja vastas siis, ikka arukalt, nagu temal kombeks oli: „Praegu pole mul kindlasti õige aeg Saatanaga tüli norida.””
„See, et ta oskas preestreid hästi tögada, oli kahtlemata üks põhjus, miks ta nii kuulsaks sai,” naeris Kalevipoeg. „Näib aga, et inimestel on elu rasketel momentidel vaja hingerahu saavutamiseks uskuda millessegi, mis neile lootust annab, eelkõige millessegi, mis leevendab nende hirmu surma ja hauataguse teadmatuse eest.”
„Sul on tuline õigus,” nõustusin Kalevipojaga. „Polegi eriti tähtis, kas see, millesse nad usuvad, on tõeline, erksa fantaasia või hoopis väärastunud aju tulemus. Peaasi, et selline usk neile hingerahu annab. Mõttetark René Descartes tõdes kunagi: „Cogito ergo sum”, järeldades, et kui ta mõtleb, siis ta on päriselt olemas. Minule, muide, on hambavalu palju kindlam tõend. Igal juhul on viimasel ajal sama tarku inimesi, kes arvavad, et kogu meie maailm, kaasa arvatud meie, pole muud kui hologramm mingist väljaspool eksisteerivast tõelisusest.”
„Ära saa pahaseks, Jüri, kui ma tunnistan, et kuigi olen üpris kindel enda olemasolus, pole ma mõnikord täiesti kindel, kas sina oled päriselt olemas. Vahetevahel, kui mõttekäik segaseks kipub minema, kahtlustan, et mu ülipikk põrgu väravavahi amet ja paljudest keerulistest probleemidest mõtisklemine on hakanud fantaasiaid looma, milles ka sina osaled,” paljastas Kalevipoeg häbelikult kahtlused enda psühholoogilistest probleemidest.
„Minusse võid sa küll täiesti kindlalt uskuda, kulla Kalevipoeg,” kinnitasin, et vägilase kahtlusi kummutada. „Pean seekord sinuga järjekordselt hüvasti jätma, aga kui sul tekib kõige väiksemgi kahtlus minu olemasolus, heida pilk tühjadele Vana Tallinna pudelitele põrguvärava ees. Tühjad pudelid, mõnedel koos peavaluga, on varemgi fantaasiavallas seigelnutel realismi taju taastanud.”
„Nägemiseni, kallis külaline,” kostis Kalevipoeg. „Tule siis varsti jälle ja võta tõelisuse ja tegelikkuse kinnitamiseks kaasa ka üks pudelike.”