Populistliku poliitika maailmas on miljardäride maksustamine keskklassi finantskoormuse leevendamiseks ahvatlev narratiiv. Pooldajad nimetavad seda sissetulekute ebavõrdsuse peamiseks lahenduseks, lubades rikkuse ümberjaotamist, mis tõstab massid nende eelarveprobleemidest välja. Kuid see narratiiv, mis on oma lihtsuses nii ahvatlev, mureneb lähemal uurimisel, paljastades palju keerukusi ja lõkse, mis selle eeliseid halvustavad.
Miljardäride maksustamise ekslikkuse keskmes on valitsuse kulutuste ja eelarvepuudujäägi dünaamika fundamentaalne vääritimõistmine. Selle lähenemisviisi pooldajad jätavad sageli tähelepanuta ebamugava tõe, et kuna enamik valitsusi suurendab kulutusi isegi siis, kui maksulaekumised suurenevad, kasvavad puudujäägid enneolematutesse kõrgustesse, koormates tulevasi põlvkondi võlamäega ja tõstes alati keskklassi makse.
Rikaste maksustamine on uks, mis toob meile kõigile kaasa rohkem makse. Ameerika Ühendriikide juhtum on ilmne. Ükski maksutulu meede ei hävita iga-aastast kahe triljoni dollari suurust puudujääki. Seetõttu kuulutab valitsus välja suure maksutõusu rikastele ja maskeerib selle rohkemate maksudega kõigile ja kõrgema inflatsiooniga, mis on varjatud maks.
Arusaam, et miljardäride maksustamine leevendab imekombel seda maksupinget, sarnaneb kipsi kandmisega haigutavale haavale – see ei paku isegi ajutist leevendust ega lahenda selle aluseks olevat halba enesetunnet.
Alesina, Favero ja Giavazzi põhjapanevas artiklis (2015) käsitletakse valitsemissektori eelarvepuudujäägi mõju majanduskasvule. Autorid väidavad, et püsiv puudujääk mitte ainult ei tõrju välja erainvesteeringuid, vaid toob kaasa ka kõrgemad intressimäärad, vähenenud kindlustunde ja lõppkokkuvõttes majanduskasvu vähenemise. See rõhutab konservatiivse eelarvepoliitika tähtsust pikaajaliste eelarveprobleemide lahendamisel ja tõendeid selle kohta, et maksutõusud ei ole neutraalsed.
Miljardärid hoiavad oma rikkust enamasti oma ettevõtete aktsiates. Seda nimetatakse “paberi rikkuseks”. Kuid nad ei saa neid aktsiaid müüa ja kui nad need kaotaksid, langeks nende väärtus kohe.
Ümberjaotamise eksitus tuleneb kolmest valest ideest:
- Esimene on arusaam, et miljardärid ei maksa kõigepealt makse. Ameerika Ühendriikide üks protsent sissetulekut teenivatest inimestest teenis 22 protsenti kogu sissetulekust ja maksis 42 protsenti kogu föderaalsest sissetulekust.
- Teine viga on uskumine, et rikkus on staatiline – nagu pirukas – ja seda saab soovi korral ümber jaotada. Rikkus kas luuakse või hävitatakse. Miljardäride rikkuse konfiskeerimine ei tee keskklassi ega vaeseid rikkamaks. Me oleksime pidanud selle õppetunni õppima arvukatest näidetest ajaloos, alates Prantsuse revolutsioonist kuni Nõukogude Liiduni.
- Kolmas viga on uskuda, et majandus on summa-null mäng, kus ühe inimese rikkus on teise kaotus. See on lihtsalt vale, sest rikkus ei ole “olemas”. See tuleb luua harjutuse kaudu, kus kõik osapooled võidavad vastutasuks koostöö eest.
Maailm peab püüdma luua rohkem rikkust, mitte piirama neid, kes seda loovad.
Mõelge hiljutisele üleskutsele suurendada valitsuse sekkumist ja kulutusi, eriti pärast ülemaailmseid kriise. Näiteks ajendas COVID-19 pandeemia valitsusi kogu maailmas kehtestama hulgaliselt fiskaalstiimuleid, mille näiline eesmärk oli pehmendada majanduslike tagajärgede lööki. Ent tolmu settides leiame end maadlemas mitte ainult valitsemissektori suurenenud kulutuste vahetute tagajärgedega, vaid ka paisuvate puudujääkide ja püsiva inflatsiooni pikaajaliste tagajärgedega.
Kes tuli välja viimase kümnendi ümberjagamise ja stiimulite hulluse kaotajana? Keskklass. Selle on hävitanud püsiv inflatsioon, mille on tekitanud kontrollita raha trükkimine, kasvavad võlad ja puudujäägid ning valitsuse suuruse pidev paisumine majanduses, mis omakorda loob keskklassile ja vaestele kaks maksu: inflatsiooni ja kasvavad kaudsed maksud.
Selle lähenemisviisi kriitikud on juba ammu hoiatanud vastutustundetute valitsuse kulutuste ohtude eest. Miljardäride maksustamine ei peata seda liigse bürokraatia ja avalike teenuste vastutustundetu haldamise suundumust; Tegelikult võib see seda kiirendada, nagu oleme näinud nii paljudes riikides, ja kindlasti ei vähenda see tavakodanike maksukiilu.
Ajalugu on täis hoiatavaid lugusid rahvastest, kelle kontrollimatud eelarvelised liialdused on põlvili surunud. Alates hüperinflatsioonist kuni riigivõlakriisini on fiskaalse vastutustundetuse tagajärjed mitmekesised ja kaugeleulatuvad. Ja siiski, seistes silmitsi kasvava survega “maksustada rikkaid”, näivad poliitikakujundajad tahtvat korrata mineviku vigu, hoolimata vältimatutest tagajärgedest.
Kuid miljardäride maksustamise eksitus ulatub kaugemale fiskaalpoliitika valdkonnast — see tabab majandusliku õitsengu tuuma. Kapitalismi keskmes on investeeringud, ettevõtlus ja innovatsioon – neid kõiki ohustab ülemäärane maksustamine. Narratiiv, mis halvustab miljardäre kui ahneid rikkuse kogujaid, jätab tähelepanuta nende olulise rolli majanduskasvu ja jõukuse edendamisel.
Keskendudes üksnes ümberjaotavatele meetmetele, riskivad poliitikakujundajad heaolu aluste õõnestamisega, millele meie majandussüsteem tugineb.
Veelgi enam, arusaam, et miljardäride maksustamine loob kuidagi võrdsed võimalused ja ülendab keskklassi, põhineb puudulikul arusaamal majanduslikust reaalsusest. Tegelikult muudab kapitali ülemaailmne liikuvus sellised meetmed suures osas ebatõhusaks, sest ülirikkad saavad hõlpsasti ümber asuda soodsamate maksusüsteemidega jurisdiktsioonidesse. See mitte ainult ei vähenda miljardäride kui tulutoova mehhanismi maksustamise tõhusust, vaid süvendab ka ebavõrdsust, mida sellega püütakse heastada.
Tõepoolest, rikaste liigse maksustamise soovimatud tagajärjed on mitmekesised ja kaugeleulatuvad. Alates investeeringute vähenemisest ja töökohtade loomisest kuni majandusseisaku ja -languseni on sellise poliitika tagajärjed tuntavad kogu ühiskonnas. Ja kuigi rikkuse ümberjaotamise retoorika võib teoorias tunduda ahvatlev, on tegelikkus palju kainestavam — stagneerunud majandus, vähenenud võimalused ja kahanev elatustase kõigi jaoks.
Niisiis, kuhu see meid jätab? Kui miljardäride maksustamine ei ole imerohi, mida ta väidab end olevat, siis millised alternatiivid on olemas sissetulekute ebavõrdsuse vähendamiseks ja keskklassi koormuse leevendamiseks? Vastus ei peitu karistavas maksustamises, vaid ettevaatlikus eelarvepoliitikas, sihipärases poliitikas ning uues keskendumises majanduskasvu ja jõukuse edendamisele kõigi jaoks.
Eelkõige peame tunnistama, et eelarvepoliitiline vastutus ei ole luksus, vaid vajadus. Valitsused peavad oma kulutustes olema vaoshoitud, seadma esikohale tõhususe ja vastutuse ning seisma vastu kiusatusele eelarvepuudujääke paberile panna halvasti läbimõeldud maksutõusude ja rahatrükiga. Ainult distsiplineeritud eelarvejuhtimise kaudu saame loota, et kindlustame tulevastele põlvkondadele õitsva tuleviku.
Teiseks peame tunnistama ettevõtluse ja investeeringute olulist rolli majanduskasvu ja jõukuse edendamisel. Selle asemel, et demoniseerida miljardäre kui kõige kurja juurt, peaksime tähistama nende panust ühiskonda ja looma keskkonna, mis soodustab innovatsiooni, ettevõtlust ja rikkuse loomist. See tähendab regulatiivsete tõkete vähendamist, investeeringute stimuleerimist ja üksikisikute võimestamist oma ettevõtlusalaste ambitsioonide saavutamiseks.
Lõpuks peame mõistma, et kodanikele pakutavad võimalused, mitte valitsuse suurus, on need, mis määravad tõelise edasimineku. Selle asemel, et loota kõigi meie probleemide lahendamisel riigile, peaksime andma üksikisikutele ja kogukondadele võimaluse kavandada oma kurss heaolu poole. See tähendab investeerimist haridusse, tervishoidu ja taristusse, turvavõrgu pakkumist abivajajatele ning enesega toimetuleku ja isikliku vastutuse kultuuri edendamist.
Kokkuvõtteks võib öelda, et miljardäride maksustamise ekslikkus ei seisne mitte selle kavatsustes, vaid selle täitmises. Kuigi rikkuse ümberjaotamise mõiste võib teoorias tunduda ahvatlev, on tegelikkus palju keerulisem. Karistava maksustamise ahvatlusele järele andes riskime majanduskasvu lämmatamisega, jõukuse õõnestamisega ja sellesama ebavõrdsuse põlistamisega, mida püüame heastada. Ainult ettevaatliku eelarvejuhtimise, sihipäraste sekkumiste ja majanduskasvu edendamisele uue keskendumise kaudu võime loota, et ehitame üles tuleviku, mis on kõigi jaoks tõeliselt jõukas.
Sotsialism ei jagune rikastelt vaestele, vaid keskklassilt poliitikutele.
Miljardäride massilise maksustamise eksitus on veel üks trikk sotsialismi edendamiseks, mis pole kunagi seisnenud rikkuse ümberjaotamises rikastelt vaestele, vaid rikkuse ümberjaotamisel keskklassilt poliitikutele.
