Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo (Eesti200) on tulnud välja järjekordse terase ettepanekuga, mitmekordistada sisserändekvooti, sest Eesti vajavat hädasti tööjõudu. 1990. aastast kehtiva ülemnõukogu otsusega seati pikaajalise tööloa alusel toimuva sisserände kvoodiks 0,1 protsenti rahvastikust ehk 1300 inimest aastas. Mõnede ettevõtjate arvates olevat töörabajatest aga kohe nii kohutav puudus, et aastakümneid püsinud kvoodi võiks mitte kahe- ega kolmekordistada, vaid sootuks kaotada, sest nii ehk teisiti hiilitavat kvoodist tööjõu rendi abil kavalalt mööda.
Tööjõupuudus kahaneva majanduse ja tööpuuduse taustal.
Tore küll, ent statistika maalib asjast sootuks teise pildi! Tööstusettevõtted tootsid 2023. aastal püsivhindades 10,5 protsenti vähem kui aasta varem. Toodang kahanes energeetikas 21 protsenti, töötlevas tööstuses 9,8 protsenti ning mäetööstuses 4,7 protsenti. Majanduse allakäik peegeldub otseselt tööhõives. Eesti Töötukassa andmetel on töötuse määr tõusnud 8,3 protsendini ning tööotsijate arv 55 919 inimeseni. Viimane sisaldab aktiivseid töö otsijaid. Neile arvudele otsa vaadates sooviks teada, miks peaks tooma tööjõudu välismaalt, kui kohapeal leidub piisavalt rakenduseta inimesi?
Tõsi, pikaajalise tööloa alusel riiki toodava tööjõu puhul kehtib nõue, et töötukassa annab heakskiidu, kinnitades, et antud ametikohale pole Eestist võimalik inimest leida. Esmapilgul võiks arvata, et see tagab olukorra, kus ettevõttel pole võimalik eelistada välismaalast, ent praktikas on loa saamine suhteliselt lihtne, sest meie bürokraatiast kohitsetud riigiametid kaotavad üha enam võimekust protsessides kaas rääkida ning töötukassa pole selles osas mingi erand.
Kutseharidus ja täiendõpe peavad keskenduma defitsiitsetele erialadele.
Kui töötute hulgas pole hetkel vajaliku ettevalmistusega tööotsijaid, tuleb luua võimalused koolitusteks just neil erialadel, kuhu hädasti töökäsi nõutakse. Aastaid on räägitud vajadusest viia kutseõpe vastavusse ettevõtete ootustega. Miks pole seda tehtud ja näiteks keevitajaid tuleb sisse vedada, selle asemel, et neid kohapeal ette valmistada? Midagi on mäda Eesti riigis, kus osatakse vaid Riisalo kombel trafaretseid lahendusi pakkuda ja ollakse vaimustatud võimalusest vedada siia nn tööjõudu, kes õige pea hakkab rügamise asemel taotlema sotsiaalabi, mida neile ka üllatavalt heldelt võimaldatakse.
Lisaks kutseõppe vajaduspõhiseks muutmisele, tuleb pöörata tähelepanu ka investeeringutele kaasaegsesse tehnikasse. Paljude endistelt NSVLiidu Aasia aladelt Eestisse meelitatud nn spetsialistide töö võib edukalt asendada robotite ning tulevikus miks mitte ka tehisintellektiga. See nõuab ettevõtete valmisolekut ja riigipoolset motivatsiooni.
Odava tööjõu riiki smugeldamine on ühepäevaperemeeste kullasoon.
Migratsioon, mida varjatakse tööjõuvajaduse maski taha, on soodus üksnes neile ettevõtjatele, kellele Eesti tuleviku asemel läheb korda üksnes isiklik rahakott. Paljud siinsete ettevõtete omanikud ongi välismaalased, keda kohaliku pööbli saatus ei morjenda. Ja siis pole imestada, kui väliskapitali truu eestkõneleja Arto Aas konstateerib, et kui Eesti elanikkonna vananemise ja madala sündimuse tõttu jääb meil tööturul igal aastal tuhandeid inimesi vähemaks, siis ilma välistööjõudu kaasamata ei ole võimalik meil isegi tänast heaolu säilitada, rääkimata sellest, kui sooviksime näha kiiret majanduskasvu. Aas jätab selgitamata, miks ei sobi välistööjõu asemel rakendada neid 55 tuhandet, kes tasuva töökoha nimel on valmis nii koolituseks kui ümberõppeks.
Välistööjõud, eriti endistest NSVLiidu Aasia vabariikidest, ahvatleb kohalikke ettevõtteid seetõttu, et neile võib maksta oluliselt vähem kui Eesti inimestele ning mis veel eriti äge, mustalt ilma makse tasumata. Selle kivi all peidab end riisalode-aasade õhin piirid migratsioonile valla lüüa.
Kahe kuuga, läinud aasta detsembrist kuni käesoleva aasta veebruarini, on politsei- ja piirivalveameti andmetel juba esitatud 1001 sisserände piirarvu alla käivat tähtajalist elamisloa taotlust, mis kinnitab, et migratsioonisurve aina kasvab. 595 taotlejat on Ukraina kodakondsusega, 81 Usbekistani, 65 India, 49 Aserbaidžaani, 49 Moldova, 35 Filipiini, 26 Gruusia ja 101 muu kodakondsusega. Sisserände piirarvu alt arvatakse välja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna töötajad ja iduettevõtetes tegutsevad ning iduettevõtlusega tegelevad välismaalased, samuti pere- ja õpiränne, õppejõuna tööle asumine, suurinvestorina tegutsemine ning töötamine tippspetsialistina, kellele tööandja maksab vähemalt 1,5- kordset Eesti keskmist brutokuupalka. Piirarvu alla ei kuulu Euroopa Liidu kodanikud ja nende perekonnaliikmed, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja Jaapani kodanikud ega rahvusvahelise kaitse taotlejad. Eeltoodust selgub, et Eesti riigi uksed on juba piisavalt valla ning kui need riisalotades pärani paisata, võime tekkinud tuuletõmbuses kaotada riigi, mille kodanikud oleme.
2024. aasta sisserände piirarv on ametlikult 1303 inimest ja nii jäägu!
Vsevolod Jürgenson
