Õpetajad valmistuvad streigiks ning majanduse allakäik on jõudmas järgmisesse etappi, sest riik, mille peaminister surmkindlalt väidab, et lähema kolme aasta sees ründab seda vaenulik naaber, kaotab ettevõtlusperspektiivi ning välisinvesteeringud. Eesti riigis toimuva allakäigu valguses tuleb tunnistada siin tegutsevate poliitiliste jõudude pankrotti. Kriisis ei saa tegutseda tavaolukorras ehk isegi toimivate mallide järgi ning otsida tuleb ühtsust, et jagelemise asemel keskenduda probleemide lahendamisele ja võimalike ohtude ennetamisele. Selle asemel näeme, kuidas riigikogu ei suuda leida ühist keelt ning valitsuses tegeletakse pigem peaministri ego rahuldamise kui tõsise tööga.
Eesti poliitika on inetu ja enesekeskne.
Poliitika on teadupärast kompromisside kunst, ent kui puudub tahe koostöökohti leida, on tegemist lihtlabase käsitööga. Eesti poliitikud on valdavas osas äpardunud käsitöölised, kelle ainus eesmärk näib olevat vastaste maha tegemine. Muidugi on selles osas eredaim täht meie peaminister Kaja Kallas, kes pistab röökima isegi oma erakonnakaaslaste peale, kui need temaga täpselt sama jalga ei soovi astuda, mis siis veel rääkida opositsioonipoliitikutest. Need on Kallase jaoks täielikud tuhajuhanid, kel puudub algelisimgi mõtlemisvõime. Aga ega opositsioongi selles osas võlgu jää. Piinlik on jälgida, kuidas mitmed EKRE juhtpoliitikud keskenduvad põhimõtteliste seisukohtade arutamise asemel isiklike antipaatiate demonstreerimisele. Mõtted võivad ju õiged olla, kuid liigse sarkasmiga vürtsitatult kaotavad need oma värskuse ja muutuvad sisutuks ärapanemiseks.
Peaministri eeskujul on enesekesksesse nartsissismi nakatunud ka mitmeid valitsuskabineti liikmeid. Judinaid tekitav näide sellest, kuidas ego hävitab poliitiku, on siseminister Lauri Läänemetsa käitumine hiljutises riigikogu infotunnis, kus ta Martin Helme ebamugava küsimuse peale vihastudes ühemõtteliselt kähvas, et küll ta küsija näo meelde jätab. Mida ta sellega tegelikult mõtles, pole minister selgitanud, kuid kehakeelest võis lisaks solvumisele lugeda ka selget ähvardust. Demokraatlikus riigis ei tohiks taolisi intsidente toimuda.
Riigikogu kui räpane turuplats.
Eesti Vabariigi Riigikogu on viimastel aastatel üha jõudsamalt alla käinud. Puudub diskussioon, ei sõlmita kompromisse, ei seista oma põhimõtete eest, vaid peetakse üha inetumana välja paistvat mudamaadlust. Kuna Riigikogu juhatajana tegutseb oma erakonna juhtimises läbi kukkunud kui ka laiemas poliitikas ebaõnnestunud tegelane, on selle institutsiooni mõju valitsuse tegevusele ja riigi toimimisele kahetsusväärselt kahanenud. Riigikogult ei oodata lahendusi, vaid valitsuse tahte kummitemplina seadustamist ja ajuti mõne hambutu välispoliitilise avalduse vastu võtmist. Riigikogu infotunnid meenutavad aga kehva isetegevustrupi etendust, kus tekst läheb meelest ja repliigid ei jõua saali. Ainus milles meie rahvaesindajad ühise arusaama leiavad, on kuluhüvitiste säilitamine senisel kujul. Riigikogu ülesanne – esindada rahvast, leides läbi arutelude ja debattide kodanike enamust rahuldavad lahendused, on unustatud ning seda asendab hammaste kiristamine ja enda väikluse eksponeerimine.
Väsinud juhtmed tuleb välja vahetada.
Kui elektrijuhtmed on vanad ja väsinud, võib järgneda tulekahju, milles maja maani maha põleb. Kui poliitikud upuvad isikliku kasu ja eneseimetluse rappa, on viimane aeg mõelda nende väljavahetamisele, sest maja Eesti riigi näol, on meil ainus ja kui laseme sellele tule otsa pista, jäämegi lageda taeva alla. Mõeldes sellele, et eelmisel aastal sündis Eestis 10 721 last, mis on väikseim sündide arv alates 1919. aastast, ja suri 15 832 inimest ning registreeritud rände andmetel saabus Eestisse 20 209 uusasukat, on ilmne, et maja katus juba kärssab. On aeg tegutseda.
Me vajame uut Eesti Kongressi.
Järgmisel nädalal algav õpetajate streik on hea näide, kuidas eesmärgile pühendunud jõud suudab koondada inimesi võitluseks oma õiguste eest. Kindlasti on vaja, et Eestisse tekiks lisaks Haridustöötajate Liidule teisigi tugevaid ametiühinguid, mis muudaks valitsusel inimeste elujärjele sülitamise võimalikult ebameeldivaks. Ent üksnes tõhusatest ametiühingutest ei piisa. Kindlasti peavad lähiajal ilmuma ka täiesti uued eesmärgile keskendunud ning isiklikke ambitsioone talitsedes rahva heaolu eest seisvad erakonnad. Muidugi ei mõtle ma siinkohal sellist käpikutest moodustatud huumorituba nagu Eesti200, vaid tõsiseltvõetavaid ja teotahtelisi ühendusi. Ning ideaalis võiks tulla kokku ka uus Eesti Kongress, mille ülesandeks oleks leida ja kaardistada kõigi tõsiseltvõetavate poliitiliste jõudude ühisosa, mis viiks meid taas tõusulainele.
Eesti inimene väärib täisväärtuslikku elu, kus teda pidevalt ei hirmutata homme algava sõjaga, kus kodanike õigused on kaitstutud samavõrd, kui riiki saabunud uusasukatel, kus eelarveraha leitakse riigiasutustes toimuva laristamise kokkutõmbamise, mitte maksutõusude arvelt, kus rohehüsteeria asendub loodussõbraliku mõistliku eluviisi soosimisega, kus on vähem solvumist ja rohkem rõõmu ning igapäevase tubli töö eest makstakse inimestele väärilist palka.
Vsevolod Jürgenson
