Esindusdemokraatias on ainult üks kuldreegel – võimulolijaid tuleb vahetada, vahetada, vahetada.
Kui valija sellest aru ei saa, et Pille asemel tuleb 4 aasta pärast valida Miki ja Miki asemel Marusja ja Marjusa asemel Tõelemb, siis ta vintsklebki edasi nagu kala kuival ja vingub end vigaseks kasvavate hädade keskel, olles esindusdemokraatia põhimõtete mittejärgimisega ise selle stagnatsiooni põhjustanud, nomenklatuureliidi tekitanud.
Kogu kohalik poliitika ja meedia on haiglaselt isikukeskne, stalinistlik, isikukultuse sugemetega, aga demokraatlik süsteem toimib põhimõtete, printsiipide rakendamise järgi. Esindusdemokraatia olemuslikult põhineb mehaanikal, mitte vanameeste moraalsel läbikatsumisel valimiskastides, arusaamatul Jeesusejahil, üli-inimese asjatuil otsinguil.
Rahvaesindajal ei pruugi ühtegi nähtavat viga ega süüd olla, aga esindusdemokraatia töötab sel moel, et profülaktika mõttes tuleb rahvaesindajad välja vahetada, plats puhtaks lüüa, teistele võimalus anda, uued ideed ja inimesed võimule lubada, et tekiksid mingidki muutused riigi ametnikkonnas, täidesaatvates organites.
Sellest hetkest, kui riigikogulane annab allkirja ustavalt teenida Eesti Vabariiki, hakkab ta korrumpeeruma ja hakkab korrumpeeruma isegi siis, kui ta ühtegi kanistrit majoneesi ei osta ega 640 miljoni eest keskaegsete masinapurustajate maiuspala kuhugi idanurka ei areta. See on iga süsteemi seesmine loogika, et süsteemis osaleja lihtsalt seotakse ära sel viisil, et ta otsused ei ole enam sõltumatud, ta kallutatus võib olla ka alateadlik, et ta ei ole enam oma otsustes vaba ega innovaatiline 4 aasta pärast. Kõik juhtimisteooriad väidavad, et 5 aastaga ammendub iga juhi uuendusmeelsus ja ta peab oma koha järgmisele üritajale edasi andma.
On rahvaesindaja 4 aastat riigitööl ja läheb minema, on 5 aastat valitsemas ja läheb minema – kas saab olla veel midagi lihtsamat? Üks reegel järgida ja seda ei suudeta, 20 aastat hoitakse sama korrumpeerunud klikki võimul ja siis imestatakse, miks küll nii halvasti on. Üks inimene ja üks valitsemisperiood, üks inimene ja üks kord rahva huve esindamas – selged reeglid ja kindel kord hoiaks ära nii palju isiklikke tragöödiaid, virilaid lahkumisi, võimu kuritarvitamisi. Teadmine argiellu naasmisest distsiplineeriks iga poliitikut ka ilma kombluspolitseita.
Osalus- ja otsedemokraatlik struktuur oleks samm edasi, põhinedes igaühe isiklikul igapäevasel panusel, aga selleni tuleb areneda, enne kui saab Põhiseadust muutma hakata otse- ja osalusdemokraatia võtmes.
Valijad ei ole suutnud 25 AASTAGA ARU SAADA, ET DEMOKRAATLIK VALITSEMISKORD TÄHENDAB INIMESTE REGULAARSET VAHETAMIST JUHTIVATEL KOHTADEL, ühiskonna liikumises hoidmist – esindajate, juhtide vahetamine on demokraatia tööriist, mis puhastab riigiameteid regulaarselt, ennetades diktaatoreid ja timukaid ja troikasid, välistades nende tekkimise. Tippe vahetades hakkavad toimuma muutused ka allstruktuurides.
Muutusi ühiskonnas tuleb teha siis kui vajadused muutuste järele veel välja ei paista.
Kui oleks aru saadud, mida tähendab ja kuidas toimib parlamentaarne vabariik, siis meil ei oleks mingite poolearuliste punavanakeste kräud viimased 20 aastat ja ei oleks ka seda solkmeediat ja korruptsiooni ja riigi hävingut, kui saadaks aru, kuidas, millise mehaanika kaudu demokraatia toimib ja lõpetataks see Poliitbüroo mängimine koos oma eripuhvetiga.
Poliitikas on 100 päeva uutele jõududele ANTUD JUST MUUTUSTE JAOKS, sest ülejäänud aeg istutakse nagunii lihtsalt tuimalt täis, aga hea oleks kui esimesed 100 päevagi uuendusi läbi viidaks.
Ege Hirv
