Me saime lapsepõlves iga aasta kooliarsti kabinetis süsti ja meie vanemad ei teadnud sellest muud kui seda et meile tehti süsti. Me vanemad ei muretsenud, sest me sõime seda mis oli ja see polnud viilutatud ega vaakumpakis. Limonaadi saime joogiautomaadist ja seda jõid kõik ühest klaasist. Seega NEED süstid toimisid! Nüüd sööme pakenditest nagu kosmonaudid, desinfitseerime end kõikjal nagu kirurgid, kanname maske nagu keemiakombinaadi töölised, süstime ja buustime, hoiame teineteisest kaugemale nagu katkust, sulgeme suusarajad ja seenemetsad, rääkimata siseruumidest ja ikka ei aita… Milles seisneb siis kõigi umbusklike tegelik süü? Selles, et nad mäletavad. Noorte Häält ja Rahva Häält, Vremjat ja Eesti Kommunisti, valetavat statistikat, lolle loosungeid, karjeristide künismi ja parteilaste püüdlikkust. Uskumatu, et seesama mälu, mitte süsteemi seestpoolt õõnestavate punaste püüdlused, hoidis Eestit elavana. Täna töötab täistuuridel kommunistide mälu. Nad igatsevad oma endist elu ning liiguvad hoogu peatamata oma unistuste poole.
Eestivaba Riik
//Hannes Võrno//
