Kõik me teame lugu edevast kuningast, kes soovis kõigist eristuda ning keda petsid osavad rätsepad omatehtud rõivastega. Just nimelt rõivastega, sest need olid tehtud nähtamatust kangast, nähtamatu niidiga ja ainult erilised inimesed olid suutelised seda ilu ja rõivaid päriselt nägema. Ja kuidas siis kuningas, rõivaste valmides, demostreeris neid avalikult rahvale, sammudes ise uhkelt mööda kuningriigi looklevaid tänavaid. Rahvas vaikides ja imestunult üksteisele otsa vaadates jälgis kogu tsirkust kuniks rahva seast karjus üks laps: “Vaadake, vaadake kuningas on alasti!” Muidugi sellel lapsel paluti kohe vaikida ja öeldi, et sa oled alles laps ning ei näe ega ei mõista tõelist ilu.
Aastad möödusid ning kuningas sai vanaks ning oli aeg troon anda edasi uuele kuningriigi valitsejale. Kuningal poega ei olnud ning ainult tütar nimega Kaja. Printsess oli alati imetlenud isa tegusid ning unistanud, et kui ta kunagi suureks kasvab, saab temast samuti sama tark ja osav riigivalitseja, kui kuningas on või isegi tublim.
Valitsejaks saades hakkas printsess mõtlema välja erinevaid seaduseid, millega silma paista, sest suur edevus oli tal isalt päritud. Seadused olid kohati nii absurdsed ja arusaamatud, et paljudel võtsid need kulmu kergitama. Nagu näiteks enam ei tohtinud koera kohta koer öelda, kui mõni pidas teda kassiks ja vastupidi. Selliseid jaburusi tuli printsessi sulest kõvasti kuningriigi seadusandlusesse.
Kuid nagu kuningas ei talunud printsess rahva kriitikat ning muutis kuningriigis veel seaduseid nii, et kellelgi ei olnud õigus suud pruukida, vastasel juhul heideti kriitik sügavasse vangikongi.
Printsess mõistis, et kuningale oli kunagi kuulsust toonud tema uued rõivad. Selle mõtte peale saatis printsess uuesti sõnumi läände soovides leida rätsepaid, kes samuti valdavad sellist imelist oskust. Õige pea kopsisid kuningriigi uksele kaks meest, kes esitlesid ennast just nende õigete rätsepatena. Ühe nimi oli George ja teise nimeks Klaus. Nad lubasid printsessile, et just nende rõivad teevad teda maailmas kuulsaks nagu kuningas oli, kuid see läheb palju maksma.
Printsess Kaja oli rõõmust hullumas: “Jah, mu kallid rätsepad, saate nii palju kuldmünte, kui soovite, sest meil maksumaksjad on usinad maksjad. Kuid ma soovin, et lisaks minule saab ka kogu kuningriik sama kuulsaks ja vägevaks, kui mina olen. Selle tõttu soovin, et õmbleksite kogu kuningriigile need imelised rõivad!”
“Suurima hea meelega!”, vastasid rõõmust rätsepad ja asusid usinal tööle.
Printsess kuulutas välja riigis korra, kus oma vanadest riietest tuli loobuda ning kõik pidid vastu võtma printsessi pakutud kaunid ja mugavad rõivad. Enne muidugi printsess käis mööda ilma ringi ka teistele kuningriikidele oma lummavaid rõivaid näitamas. Kuna printsess oli kauni figuuriga ning kandis välja iga rõiva, oli kogu maailm lausa vaimustuses, kui mitte hullumas. Printsess Kaja võitis igal demonstratsioonil hulgaliselt auhindu, millega ta uhkelt oma kuningriiki tagasi pöördus ja rahvale kiitles.
Rahvas nähes maailma reaktsiooni, heitsid oma rõivad seljast ning võtsid rõõmuga vastu printsessi pakutu. Kohati oli rahva tunglemine ja järjekord rätsepate ukse taga nii pikk, et osutus mitme kilomeetrini ja nii seisti mitmed nädalad jutti kuni kõigil olid uued rõivad seljas.
Saabus talv ning printsess oma nina soojast lossist välja ei pistnud. Teda teenindasid uutes rõivastes ustvad alamad. Aga rahval väljaspool lossi oli külm, sest uued rõivad ei pidanud üldse sooja. Rahvas hakkas selle peale mässama. Paljud heideti ka tänu sellele vangikongi, kuid rahvas ei andnud alla, sest külma vastu ei saadud.
Printsess Kaja palus rätsepatel õmmelda rahvale paksemad riided.
“Milline suurepärane idee, kuid see läheb taas palju maksma?!”, hõiskasid rätsepad.
“Pole hullu, meil raha riigil küll ning rahva heaolu ennekõike!”, vastas printsess Kaja õhinal.
Taaskord lookles kilomeetri pikkune järjekord rätsepate ukse taga.
Selles kuningriigis elasid ka mõned teisitimõtlejad, kes ei nõustunud oma riideid vahetama printsessi poolt antavate rõivaste vastu. Ühiskond sõimas ja neas neid, kui nad pakkumisega ei nõustunud… ja seda siis, kui väljas lõõskas kuum suvine päike.
Teisitimõtlejad kogusid salaja kokku paljud äravisatud rõivad, et õmmelda neist uued või need lõpuni ära tarvitada.
Talve saabudes hakkasid teisitimõtlejate uste taga kraapima kuningriigi uute rõivaste omanikud, kes palusid salaja rõivad vanade vastu vahetada. Kuna teisitimõtlejad olid südamelt head ning andestasid rahvale suvise sõimu ja süüdistused. Mõisteti, et rahvast tegelikult peteti ja oldi liiga heausklikud, kuid rahvas pidi ise seda kogema ja aru saama, mis oli õige ja vale.
Teisitimõtlejatel olid vaid niidid ja nõelad ning vanad kaltsud, millest tuli nüüd rahvale tagasi õmmelda uued riided. Teisitimõtlejad õmblesid nii ööd ja päevad, kuid peagi lõppes niit ja ka ainult nõelast oli vähe, sest inimesi aina tuli iga päev juurde. Oli vaja luua suur õmblusvabrik, et teenindada kiirelt suur hulk inimesi, vastasel juhul nad lihtsalt külmuks surnuks. Teisitimõtlejad palusid inimestelt näpuotsaga münte, et naaber kuningriikidest saaks osta õmblemiseks vajaminevat materjali ning masinaid.
Paljud inimesed sellise raha küsimise peale vihastasid ning viskasid teisitimõtlejatele rõivad näkku, ise käratades:”Mis te tahate siis rikkaks saada!? Printsess Kaja andis meile rõivad tasuta!!”
Aga oli ka neid inimesi, kes tänasid teisitimõtlejaid oma elu ja perede külmumise eest päästmisel.
Printsess Kaja oli tuli vihane teisitimõtlejate peale ning ähvardab neid siiani vangikongiga, kuid head inimesed hoiavad kokku kuhu kurjus ligi ei pääse ja töö saab jätkuda.
Ka Weebiraadio “Lihtsalt&Keerutamata” ning www.eestieest.com tulevad teisitimõtlejatele appi uute rõivaste õmblemisel, et rahvas saaks päästetud. Selleks palume annetada Konservatiivne Mõtiskleja OÜ kontole EE927700771006835650 või MTÜ Konservatiivne Eesti kontole EE527700771009327233
Ühtsena oleme me tugevad!
