Oleme saanud ametliku kinnituse, et Eesti liigub poliitilise enesetapu teel. Seda toonitas oma esinemisel 6. detsembri Riigikogu infotunnis peaminister Kaja Kallas. Täpsemalt kõlas tema tsitaat järgmiselt: „Ma tegelikult tõenäoliselt teengi siin poliitilist enesetappu, sellepärast et ma teen seda, mis on õige Eesti riigi ja tulevaste põlvede jaoks.“ Veel lisas Kallas: „Kas te tõesti arvate, et ma tahan hästi tõsta neid makse, et ma olen mingi enesepiitsutaja?“
Tegemist on mitmes mõttes murettekitava avaldusega. Võime küll rääkida lapsesuust, kuid inimene, kes kõneleb enesetapust, olgu või poliitilisest, tunnistab, et on jõudnud murdumispiirile. Selleni viidud inimene vajab psühholoogilist abi ja võimalust puhata, sest vastasel juhul viib ta oma ähvarduse täide. Seda enam peab pakkuma puhkusevõimalust peaministrile, kuna tema enesetapuideed võivad hävitada terve riigi, nagu see Eestis juba toimub.
Kas me tõesti lubame isiklike vaevuste tõttu karistada tervet riiki ja sooritamegi kollektiivse enesetapu? See oleks ju rumal. Sellest lähtudes on valitsusele ja Reformierakonnale vaid üks soovitus – võimaldage Kaja Kallasele puhkust, sest ületöötanud juht pole keerulistel aegadel võimeline õigeid otsuseid langetama.
Kõhklusi tekitab ka Kallase jutt enesepiitsutamisest. Jääb ebaselgeks, kas ta peab silmas äärmuslikust usulisest fanatismist johtuvat piitsaviibutamist või masohhistlike kirepuhangute arsenali kuuluvat erootilist valuaistingut, mõlemal juhul ehmatab lausungi vaimsele ebakindlusele osundav sisu. Igatahes tuleb riigil, mille peaministri mõttelaad viitab ränkadele hingelistele üleelamistele ning kõhklustele, kiiresti midagi ette võtta, sest isiklik ebaõnnestumine ei tohi kasvada üle kogu rahvast tasalülitavaks katastroofiks.
Sisuliselt on tegemist ummikusse jõudnud valitsusjuhi katsetega pärjata end kannataja oreooliga, kuid kaeblemine „Miks te küll mind ei armasta, kui ma ometi teen kõik selleks, et välismaal hea välja paista“, ei päde. Eesti inimeste elu muutub üha kehvemaks, elatustase kukub kolinal ning tööpuudus kasvab. Tulemas on uued krõbedad maksud. Jah, see on poliitiline enesetapp, kuid miks peavad kannatama need, kellele enesepiitsutamine rahuldust ei paku?
Piitsa, mitte präänikut.
Tsiteeritud sõnavõtus kurdab Kallas, et riigil pole raha ja võimalust seda juurde saada pakub üksnes maksude tõstmine. Kohe kahju hakkab, et vildakat kinnisideed püütakse tõepähe esitada ning inimene ise oma valet ka usub. Maksud pole ainus viis, kuidas eelarvesse raha hankida. Meie riigiaparaat ja kohalike omavalitsuste ametnikkond on paisunud üle mõistuse suureks. Käib dubleerimine ja lõputu menetlemine. Kui ametkondi ja ministeeriumide asjalisi kasvõi kolmveerandi võrra kokku tõmmata, võiks käibemaks jääda 20% peale ning laste- ja esmatarbekaupade osas saaks seda isegi langetada, nagu on tehtud paljudes riikides. Kuid ei! Kaja Kallas teab, et õnne toovad hoovile üksnes kõrgemad maksud. Riigil on ju vaja lisaraha, et truudele ametnikele preemiad maksta ning ametnikkonda juurde kasvatada.
Järgmisel aastal algavad ettevalmistused uue ameti moodustamiseks. Maa- ja ruumiametisse, millele pannakse äge nimi MaRu, koonduvad ülesanded, mis on seotud maakasutuse, ehituse, planeeringute, arhitektuuri ning elukeskkonnaga. Juurde tuleb 400 hästi tasustatud töökohta, kuhu saab sokutada terve parve poliitbroilereid, ikka selle raha arvelt, mida lihtne eestlane uute maksude ja maksukõrgenduste näol valitsusele laialijagamiseks usaldab.
Sellele, kuidas valitsus rahadega laristab, juhtis Postimehes ilmunud artiklis tähelepanu Jaak Madison. Nimelt ohverdab Eesti aastani 2026 Pfaiseri kahtlase väärtusega koroonavaktsiinide ostmiseks igal aastal üle 25 miljoni. Võib ennustada, et vaktsiinid leiavad valdavalt tee prügimäele. Selle teadmise taustal on lihtsalt valus kuulda, kuidas valitsus mõnitab palgatõusu ootavaid õpetajaid ning päästjaid ja politseinikke.
Ja siin tuleb tunnistada, et Kaja Kallasel on õigus – valitsuse laristamine, mis sisaldab üle jõu käivat aparaadi ülalpidamist, piiramatut raha külvi nii Ukrainasse kui Aafrika riikidele ajal, mil Eestis valitseb puudus, väärib piitsa.
Vsevolod Jürgenson
