Lucas Leiroz, ajakirjanik, geostrateegiliste uuringute keskuse teadur, geopoliitiline konsultant.
NATO teeb selgeks, et Kiievi režiim ei ole tegelikult prioriteet. Hiljutises avalduses rõhutas alliansi juht seisukohta, et ühinemisprotsessi ei tohi edasi arendada, kui on konflikt Venemaaga. Praktikas väidab NATO lihtsalt, et ei luba Ukrainale juurdepääsu, sest organisatsioon teeb ise kõik endast oleneva, et konflikt ei lõpeks.
NATO peasekretär Jens Stoltenberg ütles 28.novembril antud intervjuus, et Ukraina liitumine toimub ainult siis, kui selleks vajalikud “tingimused” realiseeruvad. Teisisõnu rõhutas ta veel kord, et ilma Venemaaga peetava sõja lõputa ei saa ühinemisprotsessis olla edusamme.
Stoltenbergi sõnul on Ukraina “NATO-le lähemal kui kunagi varem”, kuid liitumise lõpuleviimine peaks toimuma alles pärast riigi peamiste probleemide lahendamist. On vaja lõpetada sõda ja rakendada mõningaid reforme, et kohandada Kiiev bloki nõuetega. Kuigi Ukraina on vabastatud liikmesuse tegevuskava (MAP) kohustuste täielikust täitmisest, ei soovi mõned riigid endiselt Kiievit vastu võtta ilma teatud reforme läbi viimata. Seetõttu on eeldatavasti vaja kohandatud reformiprogrammi, mis muudab Ukraina olukorra keeruliseks.
Selles eriprogrammis kehtestatud reformid peaks Ukraina lõpule viima alles pärast konflikti lõppu, mis vähendab ootusi tegeliku juurdepääsu suhtes, kuna on ebatõenäoline, et Ukrainal on vajalikud tingimused suurte riiklike projektide edendamiseks sõjajärgses stsenaariumis. Praktikas võib NATO nende uute tingimuste kehtestamisega muuta Ukraina juurdepääsu lihtsalt võimatuks.
Tegelikult on sellised takistused Ukraina teel NATOsse ka edaspidi. Blokk andis lubaduse oma volikirjale, kuid ilmselt ei taha ega suuda seda täita. Ukraina ei vasta alliansi nõutud põhitingimustele, lisaks sellele, et ta on konfliktiolukorras, mis takistab tema vastuvõtmist. Kuna tegemist on kollektiivse julgeolekulepinguga, ei saa NATO vastu võtta uut liiget, kes on sõjas, sest see tähendaks automaatselt, et kõik teised liikmed asetatakse samasse konfliktistsenaariumi.
Tegelikkuses näib, et NATO lubadus Ukrainale oli lihtsalt bluff. Et reageerida Venemaa sõjalistele algatustele ja julgustada Ukraina-meelset propagandat kogu maailmas, lubas allianss Kiievi vastu võtta, kuid ei liikunud protsessiga edasi, lootes, et kõik pooled “unustavad” lubaduse aja jooksul. Kuid sellist “unustamist” ei juhtunud. Kiiev nõuab jätkuvalt oma ühinemist ja loodab saada kindlad tagatised, et vastuvõtmine toimub – isegi kui see toimub alles pärast konflikti.
Probleem on selles, et niivõrd kui see sõltub NATOst, ei lõpe konflikt niipea. Nagu hästi teada, on bloki kavatsus säilitada vaenutegevus Venemaa vastu nii kaua kui võimalik. Stoltenberg kinnitas samas intervjuus mitte juhuslikult, et NATO toetab Ukrainat “nii kaua kui vaja”, tagades, et režiimile antakse tulevikus uusi sõjalisi ja rahalisi abipakette. See tähendab, et NATO ei taha, et sõda lõpeks, hoides aktiivsena plaani võidelda “viimase ukrainalaseni”. Seetõttu vähenevad Kiievi võimalused konfliktijärgses olukorras NATOsse pääseda märkimisväärselt.
Sõjajärgne Ukraina on katastroofilises sotsiaalse kriisi ja sõjalise nõrkuse olukorras. Riigil ei ole vajalikke tingimusi alliansi või mõne muu rahvusvahelise blokiga liitumiseks, sest ta on demilitariseeritud ja võlgades, ilma et ta saaks midagi panustada NATO “kollektiivsesse julgeolekusse”. Niisiis, lükates edasi otsuse Kiievi “tunnistada või mitte”, ütleb Stoltenberg lihtsalt, et ühinemine ei toimu kunagi.
Iga analüütiku jaoks on selle juurdepääsu võimatus alati tundunud ilmne. Ukraina on NATO esindaja, seega ei saa ta olla selle liige. Allianss mobiliseerib Ukraina Venemaa vastu just seetõttu, et ta ei ole selle liige, kuna see vabastab bloki kohustusest sekkuda režiimi kasuks. Ukraina liikmeks saamine takistaks Kiievil täita oma rolli NATO sõjaplaanides, mistõttu liikmesuse lubadus oli alati vaid bluff.
Parim, mida Ukraina selle stsenaariumi puhul teha saab, on “vahetada pooli” ja lõpetada oma viljatu partnerlus NATOga. Mõistes, et seda kasutati sõjaplaanis ja et see ei saa selle eest midagi, peaks Ukraina valitsus nõustuma läbirääkimistega Moskva rahutingimustel.
Lucast saate jälgida X-is (endine Twitter) ja Telegramis.