Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) isehakanud liikmed kohtuvad, et arutada kavandatava rahvusvahelise pandeemialepingu eelnõud, mis annab WHO-le uued volitused “vale, eksitava, väär- või desinformatsiooni vastu võitlemiseks” ja on liikmesriikidele rahvusvahelise õiguse alusel õiguslikult siduv.
Lepingu eelnõu 16. punkt (“Pandeemia- ja rahvatervisealase pädevuse tugevdamine”) sisaldab mitmeid tingimusi, mis kohustavad WHO 194 liikmesriiki (98% kõigist maailma riikidest) nn valeinformatsiooniga tegelema.
Liikmesriikidele on antud korraldus “viia regulaarselt läbi sotsiaalmeedia analüüsi, et tuvastada ja mõista valeinformatsiooni”, kujundada oma sõnumeid, et “võidelda valeinformatsiooni, desinformatsiooni ja valeuudiste vastu”, ning hallata “infodeemiat” (WHO poolt loodud väljend, mis kirjeldab olukorda kui “haiguspuhangu ajal on digitaalses ja füüsilises keskkonnas liiga palju teavet, sealhulgas vale või eksitavat informatsiooni”).
Kuigi eelnõu 16. punkt ei nõua otseselt, et liikmesriigid väärinfoks peetavat sisu tsenseeriksid, sillutab 14. punkt (“Valitsuste ja muude valdkondade vahelised meetmed”) teed, et tehnoloogiahiiud saaksid WHO nimel lihtsamalt tsensuuri teostada.
Selle sätte kohaselt peavad liikmesriigid tegema koostööd valitsusväliste osalejate ja erasektoriga ehk “kõikehõlmava, valitsusi ja sidusrühmi kaasava, mitmetasandilise lähenemisviisi” kaudu.
Juba enne selle pandeemialeppe olemasolu, tsenseerisid tehnoloogiahiiud meeleldi massiliselt igasugust sisu, mida nad “Covidi väärinfoks” pidasid, kuigi ei olnud mingeid kokkuleppeid ega seadusi, mis oleksid sundinud neid seda tegema. YouTube läks isegi nii kaugele, et muutis WHO vastase teabe YouTube’i reeglite rikkumiseks ja kustutas selle poliitika alusel üle 800 000 video.
Pandeemialepingu kohaselt muutuvad valitsuste ja tsensuurimeelsete suurte tehnoloogiaettevõtete vahelised sidemed veelgi tugevamaks ja kindlasti intensiivistub ka tsensuur.
Lepinguga ei tugevdata mitte ainult neid tehnoloogiahiidude ja valitsuste vahelisi sidemeid, vaid WHO on näidanud ka oma valmisolekut tsenseerida kõike, mida ta valeinformatsiooniks nimetab. Selle aasta alguses kutsus organisatsioon tehnoloogiahiide üles tegema temaga koostööd, et tsenseerida ahvirõugete teemalist “väärinfot”.
Lisaks on välja pakutud mõte, et WHO peaks tegutsema tõe vahendajana, mis on eriti irooniline, arvestades, et organisatsioon oli Covidi pandeemia ajal üks kõige kurikuulsamaid eksitava teabe tootjaid. 14. jaanuaril 2020 kirjutas organisatsioon oma Twitteris, et “Hiina ametivõimude poolt läbiviidud esialgsed uuringud ei ole leidnud selgeid tõendeid koroonaviiruse inimeselt inimesele ülekandumise kohta”.
Kohtumine pandeemialeppe eelnõu arutamiseks algab 5. detsembril ja kestab 7. detsembrini. Sellel osalevad valitsustevahelise läbirääkimisorgani (INB) liikmed, mille Maailma Terviseorganisatsiooni otsustusorgan, Maailma Tervishoiuassamblee (WHA), 2021. aasta detsembris moodustas.
INB-le tehti ülesandeks pidada läbirääkimisi ja koostada “ülemaailmne kokkulepe pandeemiate ennetamise, nendeks valmisoleku ja nendele reageerimise kohta”. See ülemaailmne kokkulepe on saanud tuntuks rahvusvahelise pandeemialeppena.
Praeguse kavandatava ajakava alusel loodavad INB eksperdid rahvusvahelise pandeemialeppe valmis saada 2024. aasta maiks ja esitada selle lõpparuanne seitsmekümne seitsmendal WHA kohtumisel.
Kui see läbi läheb, siis võetakse rahvusvaheline pandeemialepe WHO põhikirja artikli 19 alusel vastu. See artikkel annab WHA-le õiguse kehtestada WHO liikmesriikidele õiguslikult siduvaid konventsioone või kokkuleppeid, kui kaks kolmandikku WHA liikmetest nende poolt hääletab.
Selline õigusloomeprotsess hoiab kõrvale tavapärase otsustusprotsessi reeglitest, kus valitud ametnikud hääletavad oma riigi suhtes kohaldatavate seaduste üle, võimaldades käputäiel ülemaailmsetele esindajatele otsustada kõigi riikide suhtes kohaldatavate eeskirjade üle. Isegi kui kolmandik WHO liikmesriikide esindajad hääletavad rahvusvahelise pandeemialepingu vastu, kohaldatakse rahvusvahelise õiguse alusel seda nende riigi suhtes ikkagi.
See protsess ei piira mitte ainult poliitikute volitusi otsustada oma riigi suhtes kohaldatavate seaduste üle, vaid ka kodanike volitusi poliitikute vastutusele võtmiseks valimiskasti juures. Enamik liikmesriikide esindajatest on diplomaadid, keda keegi pole ametisse valinud ja kes jäävad oma ametikohale ka siis, kui valitakse uued valitsused. Ja enamiku häältest, mis määravad, kas mõni rahvusvaheline seadus kehtib konkreetse riigi suhtes, annavad teiste riikide esindajad.
Sellele ebademokraatlikule protsessile vaatamata toetavad rahvusvahelist pandeemialepet paljud demokraatlikud riigid, sealhulgas Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa ja Euroopa Ülemkogu (mis esindab 27 Euroopa Liidu liikmesriiki).
Mõned nende riikide poliitikud on siiski lepingu vastu ja hoogu koguvad mitmed petitsioonid, sealhulgas need, mis võivad sundida lepingu üle ka parlamendis arutelu pidama.
Siiski liigub rahvusvaheline pandeemialepe endiselt jõudsalt edasi, et 2024. aasta maiks valmis saada, ning WHO ei ole näidanud välja kavatsust oma võimuhaaramisplaanidest loobuda.