Euroala majandus on enam kui nõrk. See on sügavas kokkutõmbumises ja andmed on jahmatavad.
S&P Globali koostatud Eurozone Manufacturing ostujuhtide indeks (PMI) langes oktoobris kolme kuu madalaimale tasemele, 43,1 punktile, mis on kuueteistkümnes järjestikuse languse kuu. Euroopa analüütikud kipuvad aga töötleva tööstuse langust ignoreerima, tuues ettekäändeks, et teenindussektor on oodatust suurem ja tugevam, kuid see pole nii. Eurozone Composite PMI on samuti sügavas languses 46,5 punktil, mis on 35 kuu madalaim tase ja teenindussektor langes majanduslanguse territooriumile 47,8, mis on 32 kuu madalaim.
Mõned analüütikud süüdistavad energiakriisi ja EKP intressimäärade tõstmist, kuid sellel pole mõtet.
Euroala peaks ületama Ameerika Ühendriike ja Hiinat, sest energiakriis taastus peaaegu kohe. Ajavahemikus 2022.aasta maist 2023.aasta juunini langesid kõik kaubad, sealhulgas maagaas, nafta ja kivisüsi, aga ka nisu ning langesid Ukraina sõjaeelsele tasemele. Pehme talv ja rahapakkumise kahanemise mõju lõid tugeva stiimuli, mis oleks pidanud eurotsooni aitama, ning tarnehäireid ei esinenud. Välissektori panus SKPsse aitas piirkonnal majanduslangust vältida, kuna eksport püsis tervena, samas kui import vähenes.
Ebaõiglane on ka euroala majanduslanguse süüdistamine EKP rahapoliitikas. Euroala inflatsioon on vastuvõetamatu ning nagu näitavad Borio (BIS, 2023) ning Congdoni ja Castañeda (2022) uuringud, põhjustas inflatsiooni liigne rahakasv. Lisaks on EKP rahapoliitika jätkuvalt väga leebe. Tegelikult toetab ekslik killustumise vastane programm jätkuvalt fiskaalselt vastutustundetute riikide võlgu. EKP bilanss moodustab üle 50% euroala SKTst, samas kui Föderaalreservil 30%.
Eelarve- ja rahapoliitika on jätkuvalt ekspansiivne. Valitsused võivad kulutada oma äranägemise järgi, kuna eelarvereeglid ja piirangud on peatatud. Seetõttu on fiskaal- ja rahandustingimused Keynesi unistus. Enamgi veel, sest palju trompeteeritud EL Next Generation Fund ehk 750 miljardi euro suurune stiimulipakett, mille eesmärk on tugevdada majanduskasvu ja tootlikkust, on täies hoos.
Nüüd pane see kõik kokku. Massilised stiimulipaketid, defitsiidiga kulutused, leebe rahapoliitika ning odava maagaasi ja kivisöe välistoetus… Ja kasvu pole. Süüdistada seda Hiina aeglustumises on laisk. Kui eurotsooni kasvu tõukeks eksport Hiinasse, poleks Saksamaa olnud majanduslanguse äärel, näiteks Prantsusmaa ja Itaalia on 2019.aastal teinud nullkasvu. Lisaks langes euroala nõrk kasv aastatel 2011–2019 kokku Hiina erakordse laienemise perioodiga.
Euroala probleem ei ole Hiina, intressitõusud ega Ukraina sõda. Euroala needus on keskne planeerimine. Vananenud sektorite ja zombifirmade subsideerimine, valitsuse kulutuste paisutamine ja kõige tootlikumate sektorite maksude tohutu suurendamine tõrjuvad tehnoloogia, tööstuse ja kõrge tootlikkusega sektorid minema. Valitsussektori jooksvad kulutused on praegu SKP põhikomponent sellistes riikides nagu Prantsusmaa või Belgia ning need suurenevad kogu eurotsoonis. Poliitiliselt pealesurutud majandusotsuste elluviimine on halvanud euroala võimalused ning energiapoliitika on majanduse peamiseks stagnatsioonivaldkonnaks. Vale energiapoliitika muudab tööstuse vähem konkurentsivõimeliseks ja majanduse haavatavamaks, kuna elektri ja maagaasi hinnad kodumajapidamistele ja tööstustele on maksude ja regulatiivse koormuse kuhjumise tõttu oluliselt kallimad kui Hiinas või USA-s.
EKP ei pea otsustama inflatsiooni ja kasvu vahel. See on vale dilemma. Kõrge tootlikkusega majandustes on palju kasvu ilma inflatsioonita. Probleem on selles, et Euroopa valitsused usuvad, et kogu nende eelarve tasakaalustamatus varjatakse rahapoliitikaga ning nõuavad negatiivseid reaalmäärasid ja võlgade pidevat monetiseerimist. Seega peab EKP valima stagnatsiooni ja stagflatsiooni vahel, sest valitsused sunnivad seda peale.
