Tegelikult ei püüdle mitte keegi ju demokraatia poole, vaid ikka pigem sihib valgustatud monarhiat, mõistagi ennast valgustatuks pidades. Demokraatiast räägivad siiramalt vaid need, kes parasjagu võimu poole püüdlevad. Kuni hetkeni, mil see õnnestub. Seda on ju ikka aeg-ajalt märgata, kuidas demokraatiast jutlustavad inimesed sedasama demokraatiat ise paaniliselt kardavad, kui see neile mõnes võimukoridoris vastu jalutab.
Need, kes siiani olematute argumentidega populismi kiruvad, kipuvad aga ise püüdlema hoopis sellise düsfunktsionaalse demokraatia suunas, mida Jakobson ka India puhul välja toob. Ehk siis olukorra suunas, kus valimised toimivad, aga valikuid saab teha üksnes kindlates piirides. Näiteks teatud maailmavaate valimist loetakse a priori ebademokraatlikuks. Vasakjõud üritavad pidevalt luua võimude lahususele uut paralleelstruktuuri – suurendada demokraatiaväliste dogmaatiliste väärtuste osakaalu, mille üle enam ei saakski otsustada (valijad tohivad valida üksnes jõude, kes vastavad sotsialistide tõlgendusele euroopalikest väärtustest, Donald Trumpi valimine on a priori ebademokraatlik jne). Rääkimata sellest, et aina enam otsuseid ka meie õigusruumi osas teeb Euroopa Komisjon, keda me üldse otse valida ei saa. Samuti on vasakpoolsed rajanud paralleelset kohtuvõimu – inimesed mõistetakse valitud teemadel süüdi ilma kohtuotsuseta. Näiteks Aivar Mäe, kellelt võeti ülekohtuselt elutöö, õnneks Alari Kivisaare puhul lahenes positiivsemalt, aga mõlemaid ühendab asjaolu, et nad jäid mingi fookusteema hammasrataste vahele, nn käimasoleva kampaania reklaamnäod. Samal ajal ei suuda seesama riik teha midagi hooletute koeraomanikega enne, kui nende vabapidamisel looma hammaste vahelt kellegi lihatükk leitakse.
Populism on halb üksnes siis, kui lühiajalise populaarsuse nimel müüakse inimestele maha pikaajaliselt kahjulikke valikuid. Edgar Savisaare omaaegne populism astmelisest tulumaksust näiteks oli selgelt kahjulik, sest oleks küll ühel eelarveaastal toonud osale inimestest leevendust, aga pikas perspektiivis halvendanud oluliselt Eesti ärikliimat. See populism, mis ehitas kogu Euroopast heaoluühiskonda, ise samal ajal võlgu elades, see oli halb populism. Aga seda, mismoodi on halb see populism, mis võitles näiteks valimatu massimmigratsiooni vastu või jabura elektribörsi vastu, ei ole keegi veenvalt ära põhjendanud. Ka siin artiklis süüdistab Jakobson Donald Trumpi selles, et ta on aus närukael. Ja ebaaus närukael on kuidagi parem variant?
Lääneliku poliitruumi probleem ongi selles, et isiksused on välja tõrjutud, päris tippu jõudmiseks peab olema natuke närukael. Ja siis ongi valida, kas aus närukael või valelik närukael, kes seda valedega ja viisakaks lihvitud sõnademulliga varjata suudab. Ja jätkuvalt arvavad paljud, et see teine on kuidagi parem.
