Raamatu autor Thomas Goodrich on 1947. aastal Kansases sündinud ameerika ajaloolane ja kirjanik.
2010. aastal ilmunud raamatus „Hellstorm: The Death of Nazi Germany, 1944–1947” avab autor inimajaloo surmavaima sõja tahke tavapärasest mõnevõrra teisest vaatenurgast, keskendudes hoopis võitjate, nii venelaste kui ka liitlaste sõjakuritegudele. Miljoneid hukkunuid nõudnud sõja verisemate tahkude kirjeldamisel ei hoia autor värve kokku, erakordselt täpselt on kirjeldatud maailma kõrgkultuuri varamu sihipärast hävitamist ja saksa rahva piinarikkaid üleelamisi sõja lõpu aastail ja kohe pärast sõda. Autor viib lugeja tänu sündmustes osalenute äärmiselt tõetruule kirjeldusele otsekui mõnikümmend aastat tagasi, pakkudes välja hoopis teistsuguse pildi, kui senistes II maailmasõda kirjeldavates õpikutes ja ajalooraamatutes. Ilmselt on see ausaim kõikidest seniilmunud tuhandetest sõjateemalistest raamatutest, mis on üldjuhul kirjutatud alati üksnes sõja võitjate vaatenurgast.
Otsekoheselt ja ilustamata avatakse teoses hulk sõjakuritegusid, nii venelaste vägistamisretki Ida-Preisimaale kui ka liitlaste õudu külvavaid barbaarseid pommirünnakuid Dresdenile ja teistele Saksamaa linnadele. Võimaluste piires peatub autor ka juutide rollil II maailmasõja puhkemisel ja nende verisel kättemaksuihal pärast sõda. Vaenupooli arvestavalt leiavad raamatus kajastust ka sakslaste kodumaa-armastus ning nende visadus II maailmasõja tagajärgede likvideerimisel.
Raamat on ilmunud nüüd eesti keeles nime all „Põrgutorm: Natsi-Saksamaa hukk 1944–1947”
See dokumentaalfilm räägib loo, millest Teise Maailmasõja võitjad, ikka veel ei taha, et sa midagi teaksid.Näide sellest, milleni viib see, kui üks rahvas mõistetakse kollektiivselt süüdi, ja sellise otsuse tagajärgedest:
https://www.hellstormdocumentary.com/
……………………………………………………………………………………………………………..
20. oktoobril 1944. aastal magati väikeses Nemmersdorfi külas Ida-Preisimaal rahulikku und. Kõik oli vaikne. Ainult tänavalaternate valgus näitas, et külas on elu. See oli sõjaaja kuues aasta ning kunagi nii vägev saksa rahvus vaarus kuristiku äärel.
Tema linnad olid varemetes, tööstus puruks pommitatud, majandus oli kokku varisenud ja mis veel hullem: liitlaste armeed olid sulgenud surmahaardesse riigi piiri. Mitte keegi sealsetest mõtlemisvõimelistest inimestest ei kahelnud, et täielik kokkuvarisemine on saabumas. See oli juba kohal. Vaatamata sellele Nemmersdorfis magati.
Koguni kuus aastat oli Saksa Reich pidanud surmavõitlust kõige julmemas ja vapustavamas sõjas, mida on kunagi peetud. Miljonid sakslased olid hukkunud, miljonid sandistunud ja jalutuiks jäänud, aga ülejäänuid ähvardas nälg. Vaatamata sellele magasid Nemmersdorfi lapsed soojade tekkide all emade turvalises kaisus, nagu nad seda alati olid teinud ja teeksid ka edaspidi. Magamistoas suigatasid vanavanemad, ainukesed järelejäänud mehed, kes vahetevahel tasakesi köhisid või tõusid, et võtta klaas vett, väike naps või suitsetada. Seina taga laudas, mis olid samasugused paljude majade juures, liigutasid ennast loomad, et võtta suutäis heina või kohendada asendit. Pimendatud väljaku linnavalitsuse tornis tiksus kell, nii nagu ta oli seda teinud eile, üleeile, nädal, aasta või koguni aastasadu tagasi. Maailmast, kus lõõmas tuli ja mida varjutas suits, oli Nemmersdorf puutumatu. Ka ööd möödusid siin vaikselt – nii nagu see oli olnud alati. Paraku muutus varsti kõik vägivalla abil, alatiseks. Sõda tormas metsiku punase laavalainena selle rahulikult magava küla kallale.
Loe lisaks: http://kultuur.elu.ee/ke537_sojakoledused.htm