Leiva küpsetamine oli tuntud juba kiviajal. Traditsiooniline rukkileib sai Eestis tuntuks alles teise aastatuhande algul. Erinevatel aegadel on leivajahule lisatud ka aganaid, tammetõrusid, kanarbikku, kaseurbi.
Tänapäeval otsustavad parimad europagarid, kes kogunenud Brüsselisse, millise retsepti järgi tuleks leiba valmistada ja milline peab välja nägema tõeline euroahi, et tulemuseks oleks üks hea ja ehtne euroleib, mis maitseks ühtviisi kõigile 27 liikmesriigi kodanikele.
Mitmete maade pagarid aga arvavad, et just nende retseptuur on parim ja siit saavad alguse lõputuna näivad väitlused. Suuremate leivaahjude omanikud on kaljukindlad oma leiva koostise ainuomasuses ja tervislikkuses. Nende arvamuse ignoreerimisel ähvardatakse väiksemad ahjud välja lülitada ja leivajahu tarned lõpetada.
Ka nimetuse „leib“ üle ollakse erinevatel seisukohtadel – suuremate ahjude omanikud ja europagarite koolitajad seitsme maa ja mere tagant on kindlad, et leiba võib nimetada täna ka saiaks ja homme soovi korral vastupidi – saia leivaks. Teised seevastu sooviksid jääda traditsiooniliste nimetuste ja väärtuste juurde.
Enam kui 400 aastat tagasi William Shakespeare`i poolt esitatud küsimus on tänagi aktuaalne – kas ehitada sild pikki jõge või üle jõe.
Esimene võimalus juhib meid sinna, kuhu suubuvad jõed, teine annab lootust kuiva nahaga pääsemiseks.
Eestlased on muuhulgas tuntud ka kui laulurahvas. Ütleb ju vanasõnagi, et kelle leiba sa sööd, selle laulu sa laulad
Uno Niinsalu
