Ekspeaminister, endine Euroopa Kontrollikoja liige Juhan Parts kritiseeris väga teravas toonis rohepöördele suunatud samme. Tema sõnul on tulemas käsumajandus, mis seab ohtu kogu senise läänemaailma põhialused, Partsi sõnul võetakse inimestelt vabadusi ja põhiõigusi vähemaks. Parts oli kriitiline ka Eestis kavandatava kliimaseaduse suhtes.
Vaatasin kliimanõukogu esimest avalikku kokkutulekut, selle eesmärk on aidata kokku kirjutada Eestile kliimaseadus. Toimuv meenutab mulle natuke koroonaaega, kus ka kõik lootused pandi ühtäkki teadusnõukojale. Riik ja ühiskond hakkasid täitma teadusnõukoja otsuseid, parlament heideti otsustusprotsessist täiesti kõrvale. Taustal, tihti avalikuse eest varjatult, toimus pidev heitlus teadusnõukoja osa liikmete ja põhiseaduslike institutsioonide vahel. Kas nüüd on midagi sarnast tulemas?
Võib-olla peaks laiemalt vaatama, mis asi on see kliimaseadus. Eelnõu väljatöötamise kavatsuse lopsakast tekstist saame sisuliselt teada, et tegemist on veidra käsumajanduse importimisega. Seda väidet toetavad peaministri, kliimaministri ja kliimaministeeriumi kantsleri väljaütlemised, ja paneme siia juurde teiste riikide praktika.
Toimuvat üritatakse nüüd looritada õigusriigi põhimõtetega, käsud vormistatakse lihtsalt seadusteks. Kliimaeesmärke saab ellu viia ainult käskusid jagades ja keeldusid seades. Siis tehakse veel alaeesmärgid mingites sektorites, näiteks põllumajanduses, kuid ellu saab neid eesmärke viia ju ikkagi ainult käsukorras. Lõppkokkuvõttes tahetakse tarbimisele ette kirjutada uued rajajooned ja majanduskasvu vähendada.
Kui eesmärke ei suudeta saavutada, siis kliimaseadustes on need ju ikkagi olemas. Ja seejärel hakkavad kohtud otsustama, et valitsus või mingi sektor teeb rohepöördes liiga vähe. Saksamaal on ju sellised asjad kohtus läbi läinud. Tekib eraldi aktivismiga tihedalt seotud advokaatide seltskond, kelle tööpõld on lõputu. Keeldude ja korralduste jälgimiseks vajalik tohutu bürokraatia hakkab vohama.
Mina sügavalt kahtlen, et Eesti peaks seda teed minema, arvestades selle tagajärgi. Suurim neist on kaheldamatult kogu õigusriigi allavett laskmine. Ometigi on õigusriik ja selle poole püüdlemine olnud läänemaailma üks põhialustest.
Nõukogude ajal pandi niisugused utoopilised majanduseesmärgid parteiprogrammi, mida muidugi ei täidetud. Nüüd püütakse utoopilisi eesmärke panna seadusesse.
Väga loodan, et nüüd, kus see kliimaseaduse väljatöötamiskavatsus on avalikustatud, et ühiskonnal jätkub tervet mõistust küsida, miks me seda teeme?
Me oleme juba tegelikult jaganud Brüsselile suuri lubadusi vähendada paljudes majandussektorites CO2 heidet. Ja avalikus ei tea, kes hakkab Eestis otsustama, milliste meetmetega neid vähendusi tehakse. Tulevad ekspertide rühmad ja jagavad korraldusi?
Õigesti märkisite, et juba oleme igasuguseid sektori-eesmärke võtnud. Mul tekib omaette küsimus, et milleks neid siis seadustame? Me oleme ju juba sadade lehekülgede pikkusi lubadusi Euroopa Liidule kirjutanud.
Vaadates laiemat pilti, kui me räägime kliimaneutraalsusest, siis see on majanduslik-tehnoloogiline utoopia. Muidugi võib tulla tehnoloogiaid, mis lahendusi pakuvad, kuid nii lihtsustatud kujul kliimaprobleemide adresseerimine on vastutustundetu, ma ei taha kasutada sõna – kuritegelik.
See ei käi Eesti valitsuse kohta, see pärineb läänepoolsetest ühiskondadest, vaadake, mida paisatakse meile Brüsselist või milline debatt toimub Ameerikas.
Kliimaministeeriumi kliimaseaduse eelnõu sissejuhatuses on lause: “teaduses on selles küsimuses kõik selge”. Selle kohta ütles Iiri kirjanik Bernhard Shaw kunagi, et kui segada poliitika ja teadus, siis saame lõpuks ikka poliitika.
Mina olen võtnud vaevaks ja lugenud neid ÜRO kliimapaneeli tuhandete lehekülgede pikkusi hindamisraporteid, mitte neid kokkuvõtteid, mida ajakirjanduse vahendusel presenteeritakse. Nendes raportites on palju ebakindlust, andmete puudulikkust, kuna kliimaprotsessid on väga pikaajalised. Põhjuslikud seosed on tihti tõestamata. Suur osa sotsiaalmajanduslikest mõjudest ja pakutavatest niinimetatud lahendustest on pigem arvamuslik, mitte teaduslik. Ma rõhutan, et need lahendused pole teaduslikult evalveeritud. Mingit universumi katastroofi sealt küll ei leia.
Me ei tohi lihtsalt lasta end ajupesta. Siis saamegi käsumajandusele ülemineku, vabaduste piiramise ja asjade ülima pimitiviseerimise lahenduste väljapakkumisel.
Eesti ei peaks sellega kaasa minema, aga see on raske, sest tegemist on läänemaailma peavooluga.
Nii tulebki kuidagi kohaneda olukorras, kus Euroopa Komisjon on majanduse konkurentsivõime edendamise kõrvale lükanud ja põhiprioriteet on rohepööre. Tegelikult tulevad komisjoni otsusele vältimatult tagasilöögid. Juba näeme, kuidas tasapisi seisukohad muutuvad, optimismi on jäänud oluliselt vähemaks.
Meil on ju ees ka Europarlamendi valimised. Näha on, et vastuseis muutustele liikmesriikides tasapisi kogub tuure. Valimised varem või hiljem viilivad optimistlikku entusiasmi vähemaks?
Praegu on Euroopa avalikkus, mingis mõttes ka Ameerika avalikkus sellest väga sisse võetud. Aga kui vaadata inimeste küsitlusi siis keskkonna- ja kliimamured ei ole inimeste jaoks esimene prioriteet. Need on kuskil esiviisikus. Seda trendi saab tuua kahe jalaga jälle maapeale ja otsida kliimaprobleemile mõistlikke lahendusi. Ja ärme kindlasti eitame kliimaprobleemi. Jätkusuutliku lahenduse leidmiseks kulub ikkagi veel natukene aega.
Me oleme elanud üle viimase 20 aastaga Eestis seni nägemata telekommunikatsiooni revolutsiooni. No kas toona mingisuguseid eesmärke püstitati, kas mingi teadusnõukogu hakkas meile soovitama, et peame telegrammidest loobuma ja võtma kasutusele nutitelefonid? Või kasutama laialdaselt arvuteid? See kõik toimus ise! Siiani meil head kliimamurede lahendused puuduvad, kuid need võivad tekkida.
Praegused tehnoloogilised lahendused energeetikas, transpordis ja tööstuses ei ole keskkonnaparameetrite järgi varasematest sugugi paremad. Kõige lihtsam näide on elektriautod. Kui võtta elektriautode tootmistsükkel, siis selle keskkonnajalajälg ei ole mingil moel parem kui sisepõlemismootori auto keskkonnajalajälg. Loomulikult, kui on võimalik, siis vähem õhku reostavaid sõidukeid tuleb kasutada.
Või võtame energeetika. Eestis panustatakse praegu palju tuuleenergiale, mis ei reosta nii palju keskkonda. Aga kui võtta kogu tootmistsükkel, siis tuulikute kliimapositiivne mõju on sügavalt küsitav. Me peame ju tegelikult arvesse võtma tuulikute toormematerjali vajadust, kuni jäätmetega tegelemiseni, rääkimata muudest keskkonnamõjudest. Isegi OECD on järeldanud, et tuule- ja päikeseenergia tõstab oluliselt süsteemi kulusid ja on lõppkokkuvõttes kõige kallimad energialahendused. Me kulutame selleks Euroopas triljoneid, et majanduslikult kahjulikke tehnoloogiaid kasutusele võtta. Triljoneid!
Käsumajandusmeetodite rakendamine ei too kliimaprobleemi lahendamisele kaasa suurt midagi positiivset, sest me lihtsustame seda probleemi. Me lihtsustame selle ainult selle CO2 emiteerimisele tootmishetkel, kõik muu lükkame kõrvale.
Ma ei jäta ja küsin Eesti-siseste otsustusprotsesside kohta. Milles ikkagi seisneb oht, kui kõik otsused tehaksegi ekspertgrupi tasandil?
See on väga ohtlik praktika. Siin tuuakse tihti näiteks koroonaajal toimunut. See oli ja on omamoodi umbusaldusavaldus demokraatlikule protsessile. Meil on ju olemas parlament, meil on valitsus, ministeeriumid, aga need olevat rumalad.
Tegelikult on selline arusaam, et asendame demokraatia mingisuguse tarkusega mujalt, demokraatia mandumine.
Ma ei hakka detaili minema, aga ma ei usu nendesse nõukogudesse. See on tegelikult demokraatliku vastutuse hägustamine. Võtame Eesti kliimaseaduse, mida kirjutab mingi nõukogu, mis lõppkokkuvõttes otsustab ja annab käske. Eesti põllumehele antakse läbi seaduse käsk vähendada põllumaade kasutamist, vähendada väetisekasutamist. Või annab nõukogu käsu Mustamäe korteriühistutele renoveerida. Lisaks kirjutavad ja toodavad säärased nõukogud lõputuid raporteid. Selle juurde käib tihti ühiskonnale moraali lugemine. Väga paljudes Euroopa riikides on täpselt selline nii-öelda seiresüsteem tööle pandud, pidevalt pedaalitakse katastroofi narratiivi.
Viimase 50 aasta ajaloos on palju näiteid väidetest, mis tõeks ei osutunud. Manhattan pidi juba 20 aastat tagasi vee all olema! Selliseid näiteid on ju lõputult, mida teadlased on öelnud. Ma ei räägigi nendest poliitikutest, kes nagu looritavad ennast teaduse kõneisikuteks, kes hirmutavad erinevate asjadega. Loomulikult me peame kliimaprobleemi suhtuma tõsiselt, sest siin on mängus ikkagi lääne ühiskonna toimimise põhiprintsiibid.
Ja veel on üks teine tendents, mida ma väga palju olen viimase kuue aasta jooksul jälginud. Kõikvõimalikesse rahvusvahelisse organisatsioonidesse tuleb suhtuda teatud koefitsiendiga. Kohati on need ideoloogiliselt laetud, peab aru saama millest üks või teine organisatsioon on hoo sisse saanud.
Kokkuvõttes peavad kliimaministeeriumi kantsler Keit Kasemets ja minister Kristen Michal, kui nad pärast seda intervjuud kliimaseaduse eelnõud sahtlisse ei lükka, lõpuks oma peaga mõtlema hakkama. Aitab sellest sõnapilve eetrisse paiskamisest ja avaliku ruumi risustamisest.
Kui taandada toimuv üldisele Eesti ühiskondlikule seisule, siis me ei räägi asjadest enam nii nagu nad on, vaid püüame viisakalt tuult püüda.
Mida see konkreetselt tähendab? Kas me peaksime avalikult välja ütlema, et ettekirjutatud rohepöörde lõppeesmärk on saavutatav ainult üliradikaalsete sammudega, mis toovad kaheldamatult kaasa põhivabaduste piirangud? Lihtsustatult tulevikus öeldakse, millist toitu me võime süüa, kuhu me võime reisida, millise ettevõtlusega võime tegeleda.
Jaa, loomulikult. Aga see ju tegelikult juba nii ongi. Enne rääkisime energiatootmisest. Ja jõudsime järeldusele, et paljud nüüd lubatud tehnoloogiad on ebaefektiivsemad, kallimad ja ebamugavamad. Alates tööstusrevolutsioonist on iga järgmine tehnoloogiline põlvkond olnud efektiivsem, taskukohasem ja mugavam. Nüüd tehakse kõike teistpidi. See on ennenägematu eksperiment.
Me juba täna näeme, mis on juhtunud Eesti energeetikas tänu osaliselt käskudele-keeldudele, osaliselt kavalatele uutele piirangutele. Me oleme olukorras, kus Eesti majandus ja tööstus on võimetu mingeid tulevikuinvesteeringuid tegema. Elektri hind on lihtsalt nii absurdselt kallis.
Ja majandus on kaotanud konkurentsivõime mitte ainult Eestis, nii on see Saksamaal, Prantsusmaal – kõik nüüd tegelevad sellega. See on käsumajanduse konkreetne tagajärg.
Meil olid elektrijaamad, mis tootsid stabiilselt odavat elektrit, nüüd need tänu uutele reeglitele seisavad. Aga kui me mõtleme siit edasi, kõiki muid valdkondi, siis on ju olukord veel hullem.
Aga tuumküsimus on kahtlemata energeetika. Praegu on usaldusväärse energiaplaani puudumine kõige suurem Eesti majanduse probleem. Aga meile öeldakse selle peale, et ehitame tuuleparke. Need ei too mitte mingisugust pikka päris lahendust. Need ei too odavat elektrit, see on otsene vale. Siin ei ole ju arvestatud kulusid elektrivõrgule, salvestamisvõimustele ja reservvõimsusele. Need kulud on palju suuremad, kui me täna maksame suhteliselt halvasti korraldatud elektriturul.
25 aastat oli meie taasiseseisvunud Eesti põhinarratiiv õigusriik, vaba ettevõtlus, efektiivne riigiaparaat ja konkurentsivõimelised sisendid, sealhulgas elekter. Me oleme sellest tegelikult ise loobunud! Kui me räägime Eesti majandusest, siis esmalt vajame usaldusväärset plaani, kuidas saada tagasi normaalse elektri hinna juurde. Meil on aga valitsuses ja avalikkuses peataolek.
Kahtlemata on toimuv kasulik nendele, kes näevad võimalust erinevate riigi toetusskeemide garantiidega panna oma tootmisvõimsused tööle, olgu nad siis maal või merel. Aga mis edasi saab, see ju neid ei huvita. Küll maksumaksja toetab, tehes ise miljardilisi investeeringud elektrivõrkudesse. Aga kes selle kõik lõpuks kinni maksab?
Minu ettepanek on nimetada asju õigete nimedega. Need pakutavad energiaallikad on ebausaldusväärsed. Elektrisüsteem ei ole ainult tootmisallikas, elektrit hakati kasutama laialdaselt alles siis, kui tekkis oskus luua toimiv elektrivõrk, just see oli revolutsioon.
Praegune energiaplaan on väga nõrk ja sama puudutab ka Euroopat tervikuna. Ei ole mingisugust odavust, ei ole mingisugust varustuskindlust. Ja ma imestan, et keegi seda ei räägi. Aga kus on meie energeetikud, kus on meie Teaduste Akadeemia?
Mul ei ole midagi tuuleparkide vastu, neid võib olla näiteks 10-20 protsenti elektriportfellist. Aga elektrisüsteem peab olema piisavalt kindlal alusel.
Siin võib tuua hulgaliselt halbu näiteid nii Californiast kui ka Saksamaalt, milliste probleemidega nad praegu riskivad. Aga nemad on väga rikkad, nemad võivad võib-olla endale selliseid nii-öelda viltuseid investeeringuid lubada. Ja lubada väga kalleid kaudseid kulusid, millest kohe ei räägita. Aga meie seda ei saa, me ei ole rikas riik. Eestis on ikkagi jätkuvalt majanduse kasvatamine suur väljakutse veel vähemalt kaks-kolm põlvkonda.
Teie arvetes on toimumas suuremat sorti eksperiment nii tehnoloogia kui inimestega?
Kogu see nii-öelda kliimakatastrofism on ju on omaette fenomen, sellel on religioossed tunnused. Väga huvitavalt on saavutatud olukord, kus teaduslik diskussioon tasalülitatakse. Muideks juba möödunud sajandi 60. aastate kliimakatatrofismi narratiivi tekkimise ajal tekkis kohe ka eitajate sildistamine, et monopoliseerida niinimetatud tõde ja tappa diskussioon. Selle sildistamise jõulisust peegeldab inimestes alateadlikult tekkiv seos holokausti eitamisega. See on olnud väga efektiivne.
Ja nagu alguses rääkisime, on tulemas teatud käsumajandus, me liigume ära loomulikust vabast turust, vabast inimühiskonnast. Käsule antakse õiguslik staatus.
Kas te pärast seda intervjuud ei karda, et teid, Juhan Parts, ootab ees teatud seltskondades tühistamine?
Ei karda, me peame ikkagi rääkima asjadest nagu nad on. Me peame saama vastuseid rohepöörde sadadele küsimustele ja sotsiaalmajanduslikele tagajärgedele. Ootame pakutavate lahenduste kohta mõjuanalüüse. Kliimaseaduse algatajad peaks nendega kõigepealt välja tulema. Aga täna luuakse mingisugune veider ähmasus, samas natuke hirmutatakse, et muidu juhtuvad jubedad asjad, me jääme maha ja nii edasi.
Ma vaatasin ka seda avalikku üritust (kliimanõukogu tutvustamist – I.K.)põgusalt. Mulle meenutas see natuke maal olevat vanaema, kes ütles vanasti, et mine too lambad, kes olid koplis laiali, koju. Võtsid siis leivatükikese ja meelitasid nad aeda. Mulle tundub praegu see, mida valitsus kavandab, sarnase käitumisena. Meelitakse meid kõiki ilusate sõnadega, et kõik saavad kaasatud, tehakse nõukogu, töörühmad. Tegelikult meelitatakse meid sinna aeda ja pannakse värav lukku. Ja siis me seal kõik oleme.
Allikas: https://www.err.ee/1609118267/juhan-parts-rohepoore-tahendaks-oigusriigi-allavett-laskmist
