Septembri viimasel päeval toimunud Reformierakonna volikogu leidis pressis kajastust kümnete fotode näol, millel jäädvustatud sügiskogunemisele saabunud riigi juhtiva poliitilise jõu tegevuse suunajad, kõigil suu kõrvuni laiast naeratusest. Muidugi võib mõista, et kui oled koos nendega, kes jagavad poliitilisi ametikohti, otsustavad selle üle, kes ja kui palju võib loota riigi toetustele ning kellele jääb esimene ja viimane sõna muudeski tähtsates küsimustes, mis võivad su elujärge parandada, siis lausa ajab naerma, eriti, kui vaadata elatustaseme allakäiku, mis Eesti peresid räsib, kuid riigipalgalistest mööda läheb, sest Reformierakonnas pole kunagi unustatud, et omasid tuleb hoida. Ja miks mitte naeratada, kui võid teistele poliitilistele jõududele vaadata ülalt jumalikust kõrgusest, sest olgem ausad, hetkel puudub Kaja Kallase ainuvõimule alternatiiv – erakonna sisene opositsioon on vaigistatud, Eesti200 puudlistatud, sotsidele päitsed pähe tõmmatud, Keskerakond lõhestatud. Jäävad EKRE ja Isamaa, ent kuni esimene jätkab isa-poja närvilisel juhtimisel ning oskab end ise isolatsiooni mängida, ning osav kompromissimees Ratas, kes hea tahtmise korral suudaks opositsiooni koondada, on samuti mängust väljas, ei ole neist kasvavale reitingule vaatamata erilist meelehärmi. Ehk üksnes ebamugavust mõnes riigikogu komisjonis, kuid sealgi on lihtne asja palaganiks keerata, sest kes ei teaks siis vanema Helme nõrkust lasta end pisimastki provokatsioonist leili ajada. Ah jaa – Isamaa. Noh, reiting kasvab ja Reinsalu vahutab, kuid hetkel pole neist opositsiooni ühendajat, sest kuigi laias laastus jagatakse EKREga samu vaateid, siis isiksuste konfliktsus ei lase ühte paati istuda ning seega jääb opositsioon lõhestatuks. Nii teab iga tubli reformierakondlane, et vaatamata kahe kolmandiku kodanike põlgusele arrogantse ja sõnu sööva peaministri suhtes, ei suuda keegi Kaja Kallast kohalt kangutada, kui ta just ise piinlikkusest ei lahku. Õnneks pole aga praeguse peaministri empaatiavõime selleni arenenud.
Vaadates Reformierakonna volikogulaste õnnelikke nägusid, meenus Albert Camuse teos Katk, kus kirjeldatakse, kuidas tapva tõve ajal sulgus valdav osa inimestest kodudesse, et vältida kokkupuuteid nakkusega, ent väike osa ei lasknud end millestki mõjutada, jätkates ohjeldamatut pidutsemist ja prassimist. Ja oh seda elu ning surma vingerpussi – kindlalt isolatsioonis istujad tundsid end korraga halvasti, nende kehale ilmusid katkumuhud ja nad surid hirmsates piinades. Ohjeldamatud joodikud, liiderdajad ja muidu ettekirjutustele kurdid kodanikud jäid aga katkust puutumata. Ka praegu meenutab meie riigi allakäik katkuaega, kus seaduskuulekalt oma makse maksvad ja Eesti nimel tööd rügavad kodanikud jäävad elule alla ning vajuvad masendusse, kuid end õige poliitilise jõuga laulatada lasknud kavalpead ning vingerpussitajad ei tunne millestki puudust. Isegi meie õigussüsteem näikse olevat leppinud reegliga, et suuremad sulid tuleb võlla asemel tõlda aidata.
Demokraatlikus riigis ei pea õigussüsteem mitte üksnes näima, vaid ka olema vaba poliitilistest eelistustest. Eestis see kahjuks nii pole, sest kuidas saab jätta poliitilises kallutatuses kahtlustamata kohut, kus aastaid kembeldakse üheksa eurose juukselõikuse altkäemaksuks vormistamise või haridusministeeriumi kohvimasina ärastamise üle, ent Tallinna Sadama sidrunite asjas valitseb lootusetus, sest üks kohtualustest on leidnud juba taevase rahu ja tavaliselt nii rünnakualtid prokurörid ei vaevu oma tööd tegema ning otsivad vastutusest pääsemiseks pigem uusi väljakutseid. Või millisest usaldusväärsusest saame rääkida, kui tormijooksuga võetakse Isamaa suurtoetaja Parvel Pruunsilla kodu, otsitakse läbi isegi paljulapselise pere voodialused, kuid Slava Ukarinast ilmselt raha krattinud Johanna-Maria Lehtme vastu ei tunta pisimatki huvi ning skandaalsel daamil lastakse lihtviisil haihtuda. Või millisest vabast ühiskonnast siin ikka rääkida, kui erinevalt kõigist muudest ärimeestest, kelle Venemaa suunaline bisnis on jälestusväärne ning taunitav, võivad peaministri abikaasa härra Arvo Halliku veokid süstida üle idapiiri nii kuis süda lustib ja kui Valdar Parve Halliku tegevust ajalehe veergudel kritiseerib, ähvardatakse teda kohtuga ning olukorda hinnates leiab Halliku pahameele alla sattunu, et peaministri perega pole mõtet kembelda, sest süüdi jääd nii ehk teisiti, olgu su väited siis õiged või mitte, ning suurema jama ärahoidmiseks ja vintsutuste vältimiseks otsustab dissident kohtuvälise lahenduse kasuks, plekkides kaitstud ärimehele 1500 eurot.
Me elame ajal, mil poliitiline dialoog on tabu, tõde kuulub vaid valitutele ning uued maksud toovad õnne õuele.
Vsevolod Jürgenson
