Parteivälise avaliku religiooni uurimisinstituudi (PRRI) viimane uuring annab rohkem tõendeid, kui meil üldse on vaja rohkem tõendeid, et marksistlik marss kultuuri muutmiseks Ameerika kirikute kaudu jätkub.
Uuring näitab, et peamised vaimulikud “seitsmest õest”: Ühendatud Metodisti Kirik (UM), Evangeelne Luterlik Kirik Ameerikas (ELCA), Presbyterian Church (USA) (PCUSA), Ameerika Baptistikirikud USA (ABCUSA), Episkopaalkirik, Kristuse Ühendkirik (UCC) ja Kristlik Kirik (Kristuse jüngrid) (DOC) on palju liberaalsemad kui nende kogudused. Ja nad on muutunud liberaalsemaks alates sellest, kui PRRI viimati oma küsitluse läbi viis, ehk siis 15 aastat tagasi.
PRRI intervjueeris kas isiklikult või veebiküsitluste kaudu enam kui 3000. vaimulikku, mis paljastas, mil määral propageeritakse praegu kristliku retoorikaga varjatud marksismi. Oma kokkuvõttes jõudis PRRI järeldusele, et “peamised protestantlikud vaimulikud … on oma kogudustega poliitiliselt vähem joondatud … [mis selgitab ka, miks nende konfessioonide liikmeskond on oluliselt vähenenud.”
Autor W. Cleon Skousen, endine FBI eriagent, kirjutas oma monumentaalse “Alasti kommunisti” (THE NAKED COMMUNIST) 1958. aastal ja see on tänapäevalgi bestselleriks, arvukate kordustrükkide ja üle miljonilise müügiga. Selles tõi ta välja marksistlikud eesmärgid Ameerika Vabariigi muutmisel kommunistlikuks diktatuuriks. See ei ole mõeldud nõrganärvilistele ega neile, kes alles jõuavad arusaamisele riigi praegusest reaalsusest.
Marksistliku marsi eesmärk nr 27 kutsub “kommunistlikke sõdalasi tungima kirikutesse ja asendama ilmutatud religiooni “sotsiaalse” religiooniga. Nagu John Eidson oma hiljutises ülevaates Skouseni raamatust ja kommunistide eesmärkidest selgitab:
“Ilmutatud religioon põhineb Pühakirjal; kommunistlik sotsiaalse religiooni kontseptsioon õpetab kodanikke oma päästmise nimel uskuma valitsust, mitte Jumalat. Pühakirja religioon on seotud individuaalse päästmisega; sotsiaalne religioon on seotud kollektiivse päästmisega – mõistega, mida kristluses ei eksisteeri. Paljudes religioossete vasakpoolsete kirikute puhul on kommunistlik eesmärk asendada religioon sotsiaalse religiooniga suures osas saavutatud, mida tõendab vasakpoolsete pastorite pidev hoidumine, kes jutlustavad oma surematut pühendumust “sotsiaalse õigluse” eesmärgile. Mõiste viitab õiglusele ühiskonnas, mis jaotab rikkust vastavalt marksistlikule direktiivile “Igaühelt vastavalt tema võimetele, igaühele vastavalt tema vajadustele”.
PRRI uuringust:
Üldiselt tunnevad põhivaimulikud end palju tõenäolisemalt demokraatide kui vabariiklastena. Umbes pooled tunnevad end demokraatliku parteiga (49%), samas kui ainult 14% samastab end Vabariikliku Partega….
UCC-s on kõige rohkem demokraatidena identifitseerivaid vaimulikke (71%), millele järgnevad PCUSA (61%), episkopaalid (60%), DOC (60%) ja ELCA vaimulikud (59%).…
Enamiku konfessioonide vaimulikkonna tugev enamus tunnistab end liberaalseks: UCC (84%), PCUSA (70%), Episcopal (69%), ELCA (68%) ja DOC (62%).
Lõhe liberaalide ja marksistide vahel kantslite ja nende koguduste vahel on tohutu: „Kuigi põhilised protestantlikud kirikuskäijad üldrahvalikust kipuvad end rohkem vabariiklastena identifitseerima, siis [see on võrreldav] [ainult] ühega neljast, kes on demokraat.”
See lõhe tekkis esmakordselt 2008. aastal ja on sellest ajast alates suurenenud.Võrreldes meie 2008. aasta analüüsiga leiame, et peamised protestantlikud vaimulikud on end tõenäolisemalt tunnistanud demokraatlikuks ja vähem tõenäoliseks vabariiklasteks; põhivaimulikud on ka ideoloogiliselt liberaalsemad ja/või mõõdukamad kui meie 2008. aasta uuringus, kusjuures vähem vaimulikke tunnistab end konservatiivseks.
Nagu Skousen ja Eidson märkisid, propageerivad kantslimarksistid marksistlikku joont. 90 protsenti neist toetab LGBTQ “õigusi” ja on vastu ettevõtete omanikele, kes keelduvad nendega äri tegemast, kui see rikub nende usulisi tõekspidamisi.
Ligi kaheksa kümnest pooldavad samasooliste paaride abiellumist; kolm neljandikku neist olid vastu hiljutisele ülemkohtu otsusele Dobbsis, millega tühistati Roe vs. Wade ; ja vähem kui üks kaheksast nõustub väitega: “Jumal tahtis luua Ameerikat uueks tõotatud maaks, kus Euroopa kristlased saaksid luua ühiskonna, mis võiks olla eeskujuks ülejäänud maailmale.”
Seevastu neli kümnest nendes peamistes kirikutes käijatest nõustuvad selle väitega ja paljud neist võivad tsiteerida selle allikat salmist Matteuse 5:14.
Poliitika teemal on PRRI hinnangul marksistid kantslites suures osas vait. Valimispettuse või abordi üle arutleb vähem kui üks kümnest. Kui aga rääkida marksistlikest teemadest, nagu vaesus, rassiline ebavõrdsus, rassism ja “sotsiaalne õiglus”, siis 90 protsenti neist surub peale marksistlikku tegevuskava.
“Sotsiaalne õiglus” on nende konfessioonide vaimulikkonna poolt kõige sagedamini õhutatud teema, kusjuures seitse kümnest tõstavad selle teema regulaarselt pühapäevastesse jutlustesse.
Kui siin on häid uudiseid, siis nendes „seitsmes ões” osalevate inimeste arvu hämmastavas vähenemises ja „mittekonfessionaalsetes” kirikutes käijate ja jumalateenistuste arvu hämmastavas kasvus. Nagu Christianity Today hiljuti teatas, oli 1970. aastate keskel peaaegu kolmandik ameeriklastest seotud ühega “seitsmest õest”. Tänaseks on see arv kahanenud vähem kui ühele kümnest.
Miljonid inimesed (ainuüksi 2020. aastal 6,5 miljonit) leiavad oma uue kiriku kodu mittekonfessionaalsete kirikute hulgast ja praegu käib 30 protsenti kirikus käijatest regulaarselt mittekonfessionaalses kirikus. Nagu Daniel Silliman märkis: “Praegu on mittekonfessionaalseid kirikuid viis korda rohkem kui Presbyterian Churchi (USA) (PCUSA) kogudusi. Mittekonfessionaalseid kirikuid on kuus korda rohkem kui piiskoplikke. Ja mittekonfessionaalsetes kirikutes on 3,4 miljonit inimest rohkem kui lõunapoolsetes baptisti kirikutes.
A
The New American