Selle raamatu näol on tegemist peamiselt filosoofilise uurimusega, kuigi siin on ka õiguslikku kui otseselt poliitilist kultuuri ja kultuurituse analüüsi. Uurimus on eelkõige kontseptuaalne püüd leida riigi toimimisele ideaal kaasaja tingimustes, arvestades võimaluse korral ka juba olemasolevat õiguskorda. …
EESSÕNA ASEMEL
Me elame väikeses riigis. Väike riik hoiab oma ideoloogiat endas, erinedes sellega uskudest ja ususektidest, mis ei tunne geograafilisi piire. Majanduslikus mõttes on väikesed riigid
konkurentsi alus, eristudes piire mittetundvatest rahvusvahelistest monopolidest, mis, kogudes kapitali ja pakkudes “ühtset kaupa ja teenust”, hävitavad nii riikide kui kodanike individuaalsuseja identiteedi.Suveräänse riigi rahval on loomupärane soov kaitsta ennast ja oma suveräänsust. Suveräänse riigi poliitikutel seda soovi olla ei pruugi – nemad suhtlevad ju omasugustega kogu maailmas ja tunnevad end kuuluvat maailma “poliitilisse monopoli”, mis samuti ei tunne piire.Monopolid ja impeeriumid põhinevad oma olemuselt religioossetel alustel, rahvusriigid ilmalikel. See tähendab, et “ülipeadirektorile” ja imperaatorile on võimu andnud taevas, rahvusriigi võimu ulatab selle kandjale keelegeograafiaga piiratud rahvas, keda võib kutsuda ka riigi kodanikkonnaks.
Täna, Euroopa Liidu kui riigi künnisel, tuleb tõdeda, et paljud riikidevahelise lepingud on
muundunud ja teised muundumas riikideülesteks kokkulepeteks, mis võimaldavad kontrollida rahvusriikide majandust ning seda, mis kunagi oli sise- ja välispoliitika. Relvastuskontrolliga kehtestatakse olukord, kus kõik ühenduse riigid arvavad end täpselt teadvat, mis relvad on
ülejäänutel. Lisaks luuakse rahvusvahelisi kiirreageerimisjõude, mis on uue struktuuri
lahutamatu osa ja tegelikult ka edu pant. Tekkimas on järgmise põlvkonna impeerium või, kui soovite, siis pidevalt kasvava sõjakusega unitaarriik. Impeerium aga ei ole ilmalik; tema peab toetuma religioonile, mis saab olla tegelikult ainus, mis impeeriumisse kuuluvaid inimesi ühendab. Kõik on võrdsed (muidugi peale nende, kes on võrdsemad), liiguvad vabalt, vahetavad kaupu vabalt, räägivad ja tegutsevad vabalt, ent seda siiski kehtestatud piires. Ja kõik on kontrollitav, ennetatav; aruandlus altpoolt ja “absoluutne tõde” ülevaltpoolt on heaoluühiskonnalahutamatuks osaks.Kui inimeselt on võetud identiteet, siis jääb temale usk, mis on riigist lahus ja pakub ka lohutust.Kirik on Jumalast, Riik veel suuremast Jumalast, kelle poole tänu bürokraatia kadalipule on hirm pöördudagi. Ja sellepärast pöördub kunagine kodanik, kes nüüd on vaid riigialam, päeval, mil valitakse uusi juhte, pigem usu ja oma mõttejäänuste kui valimisjaoskonna poole. Ta ei pea võimalikuks, et nii suurt jumalat kui Riik saab valida. Kodanik temas on varjusurmas, jäänud on vaid väike inimene. Täna on meie otsustada, kas me laseme kodanikul endas surra või äratame ta ellu, elustades sellega ka vabaduseaate ja oma riigi.
Teosega tutvunud radikaalid
Ja nüüd vabastagem vaim kammitsaist ning alustagem teekonda mõiste “kodanik” olemuse lahtimõtestamisest kodanikuriigi toimimise põhimõtete juurde.
Puuris istus viis ahvi. Puuri lae alla riputati banaan, mille alla seati redel. Peagi läks üks ahv
redeli juurde ja hakkas banaani poole ronima. Otsekohe pritsiti kõiki teisi ahve külma veega.
Tekkis paanika ja ettevõtmine jäi katki. Mõne aja pärast üritas teine ahv banaani poole ronida, kuid tagajärg oli sama – teised uhuti külma veega üle. Varsti läks nii, et kohe, kui mõni ahv hakkas üles ronima, püüdsid teised teda takistada. Külma vett polnud enam vaja. Eksperimendi teises faasis võeti puurist üks “õpetatud” ahv välja ja tema asemele pandi uus, mujalt toodud ja “õpetuseta” ahv. Uus ahv nägi banaani, tahtis mööda redelit üles ronida, aga teised ahvid andsid talle lihtsalt tappa. Pärast järgmist katset ja keretäit ta juba teadis, et ronimisega kaasneb keretäis. Nüüd vahetati viiest ahvist järgmine taas uue vastu välja. Temagi läks redeli juurde ja temagi sai peksa. Ka esimene uustulnuk võttis tema karistamisest vaimustusega osa! Nii vahetati esialgu puuris olnud ahvidest välja ka kolmas, siis neljas ja viimaks viimane viieski. Iga kord kui uus ahv redeli juurde läks, ründasid teda teised. Neil ahvidel, kes teda kolkisid, polnud õrna aimugi, miks ei tohi redelist üles ronida või miks nad redelist ronijat kolgivad. Pärast kõigi esialgu puuris olnud ahvide väljavahetamist ei olnud ju ainsatki puuris olevat looma enam külma veega
pritsitud. Sellegipoolest ei läinud enam ükski neist isegi redeli ligi, et banaani järele ronida, sest nad teadsid, et selline on tava!
Või teeme meie siiski proovi?
