Juhan Smuul ja teised Nõukogude parteiaktiivi liikmed, kelle ülesanne oli küüditamisel inimeste vara üles kirjutada, olid osalised küüditamise operatiivgruppides ja seega olid nad küüditajad, leiab Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Meelis Saueauk.
“Kui inimene käis küüditamas, siis ta on küüditaja. See on põhjendatud kasvõi kõige elementaarsemalt küüditamist läbiviinud Eesti julgeolekuministeeriumi dokumentidega, mis on avaldatud ka mälu instituudi toimetistes. Sealt nähtub selgesti, millises rollis nn nõukogude parteiaktiivi liikmed olid. See ei olnud ainult julgeoleku nägemus. Kui me mõtleme kasvõi ennast sellesse olukorda, siis on selge, et kui koidikul sajavad sisse grupp inimesi, kellest osa hakkab inimesi üles kirjutama ja osa vara, siis seal vahet teha, kes on küüditaja ja kes ei ole, on praktiliselt mõttetu,” rääkis Saueauk Vikerhommikus.
Ajaloolane lisas, et kindlasti ei olnud nn aktivistid küüditamiskohas juhuslikult, vaid sinna toodud, et kohaliku aktiivi ridu täiendada.
“Nende staatus oli seal kõige madalam, kuigi neid oli kõige rohkearvulisemalt. Kui me vaatame kogu Eestit, siis oli planeeritud üle 1800 küüditamisgrupi või tollase nimega operatiivgrupi. Ja neid nn aktiviste oli üle 9300 planeeritud. See on üpris suur arv. Ja nende peamine ülesanne oli vara üleskirjutamine. See ei olnud nii tähtsusetu asi, nagu mõnel puhul on hinnatud. See oli oluline osa operatsioonist.”
Oma sotsiaalmeedia postituses lisas Saueauk, et kindlasti ei olnud Smuuli- ja Vaarandi-sugused nn aktivistid küüditamisel manukad.
“Nii on neid viimastel nädalatel siin-seal nimetatud. Manukad on mingisuguste menetlustoimingute kaasatud vähemalt vormiliselt erapooletud isikud, aktivistid olid aga küüditamisgrupi liikmed, s.t küüditajad. Kui ainult äraviija on kellegi arvates küüditaja, siis peaksime süüdistama ainult vedurijuhte.”
Saueauk selgitas, et küüditamine oli salajane operatsioon ja selle õnnestumise pant oli see, et küüditatud ei tea sellest enne, kui juba operatiivgrupp on ukse taga.
“Selleks kasutati kõiksugu maskeerimise meetmeid ja salajasus oli väga oluline. Sel põhjusel ka see nn aktiiv kaasati viimasel hetkel. Reeglina tutvustati neile seda, mida tegelema tuleb hakata siis, kui nad olid kuhugi vallamajja või kogunemiskohta kokku kogutud. Nii paistab olevat ka Kõue puhul.”
Juhan Smuul ja teised Nõukogude parteiaktiivi liikmed, kelle ülesanne oli küüditamisel inimeste vara üles kirjutada, olid osalised küüditamise operatiivgruppides ja seega olid nad küüditajad, leiab Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Meelis Saueauk.
“Kui inimene käis küüditamas, siis ta on küüditaja. See on põhjendatud kasvõi kõige elementaarsemalt küüditamist läbiviinud Eesti julgeolekuministeeriumi dokumentidega, mis on avaldatud ka mälu instituudi toimetistes. Sealt nähtub selgesti, millises rollis nn nõukogude parteiaktiivi liikmed olid. See ei olnud ainult julgeoleku nägemus. Kui me mõtleme kasvõi ennast sellesse olukorda, siis on selge, et kui koidikul sajavad sisse grupp inimesi, kellest osa hakkab inimesi üles kirjutama ja osa vara, siis seal vahet teha, kes on küüditaja ja kes ei ole, on praktiliselt mõttetu,” rääkis Saueauk kolmapäeval Vikerhommikus.
Ajaloolane lisas, et kindlasti ei olnud nn aktivistid küüditamiskohas juhuslikult, vaid sinna toodud, et kohaliku aktiivi ridu täiendada.
“Nende staatus oli seal kõige madalam, kuigi neid oli kõige rohkearvulisemalt. Kui me vaatame kogu Eestit, siis oli planeeritud üle 1800 küüditamisgrupi või tollase nimega operatiivgrupi. Ja neid nn aktiviste oli üle 9300 planeeritud. See on üpris suur arv. Ja nende peamine ülesanne oli vara üleskirjutamine. See ei olnud nii tähtsusetu asi, nagu mõnel puhul on hinnatud. See oli oluline osa operatsioonist.”
Oma sotsiaalmeedia postituses lisas Saueauk, et kindlasti ei olnud Smuuli- ja Vaarandi-sugused nn aktivistid küüditamisel manukad.
“Nii on neid viimastel nädalatel siin-seal nimetatud. Manukad on mingisuguste menetlustoimingute kaasatud vähemalt vormiliselt erapooletud isikud, aktivistid olid aga küüditamisgrupi liikmed, s.t küüditajad. Kui ainult äraviija on kellegi arvates küüditaja, siis peaksime süüdistama ainult vedurijuhte.”
Saueauk selgitas, et küüditamine oli salajane operatsioon ja selle õnnestumise pant oli see, et küüditatud ei tea sellest enne, kui juba operatiivgrupp on ukse taga.
“Selleks kasutati kõiksugu maskeerimise meetmeid ja salajasus oli väga oluline. Sel põhjusel ka see nn aktiiv kaasati viimasel hetkel. Reeglina tutvustati neile seda, mida tegelema tuleb hakata siis, kui nad olid kuhugi vallamajja või kogunemiskohta kokku kogutud. Nii paistab olevat ka Kõue puhul.”
Käsutäitmine ei vabasta vastutusest
Ajaloolane ei nõustunud mitmel pool levinud arvamusega, et aktiivi liikmed olid vaid käsutäitjad ega kanna seetõttu vastutust.
“Kui nii võtta, siis olid kõik käsutäitjad seal operatsioonil. Palju need sõdurid või julgeolekutöötajad… see tahtluse küsimus on ju individuaalne. Me räägime praegu sellest, kas nad osalesid või mitte. Siin valikuvõimalusest rääkida pole õige. Ja see pole kõige olulisem.”
Ta lisas sotsiaalmeedia postituses, et üldiselt jäi julgeolek aktivistide panusega rahule.
“Jah, nagu teisedki operatsioonist osavõtjad, olid nad käsutäitjad, aga käsu täitmine teatavasti ei vabasta vastutusest. Nagu paistab, oli enam-vähem ainus küüditamisse kaasatu viis sellest kuriteost kõrvale hoida ennast nii tongi võtta, et neid kaasata ei olnud lihtsalt võimalik.”
Ajaloolane ütles, et Eestis toimunud küüditamisi on põhjalikult uuritud riiklikul tasandil, kuid uus ülesanne võiks olla edasi uurida, kuidas igas maakonnas küüditamine toimus.
“Maakondlik tasand oli oluline. Seal organiseeriti operatiivgrupid, pandi isikud paika ja tehti operatsiooni plaan. Kui dokumendid ja mälestused ühendada ja vormistada uurimusteks maakondlikul tasandil, siis annaks see palju juurde. Tuleb juurde inimlik mõõde – kuidas inimesed käitusid kohapeal, kui initsiatiivikad nad olid. Kogu nõukogude aja ei tohtinud ju sellest rääkida ning palju lugusid on jäänud inimeste teada, kes praeguseks lahkunud meie seast,” sõnas Saueauk.
Ta lisas, et Smuuli jt küüditamises osalejate kohta tuleks sellised eluloolised seigad välja tuua, kuid näiteks Smuuli bareljeefi juurde mingi lisatahvli panemist ta vajalikuks ei pea.
“See pole hea stiil. Aga muuseumis võiks see olla küll kajastatud. Elektroonilistes allikates ta juba on,” sõnas Meelis Saueauk.
https://www.err.ee/1608959317/ajaloolane-smuul-oli-kuuditaja
21. aprillil toimunud kirjanike liidu üldkogul oli kõige olulisemaks küsimuseks, kas jätta kirjanike maja seinale Juhan Smuuli bareljeef. Üldkogul toimunud hääletusel oli suurem osa liidu liikmetest bareljeefi eemaldamise vastu. Seega jääb bareljeef kirjanike maja seinal puutumata.
Üldkogul toimunud hääletusel 47 liidu liiget eemaldamist, 97 oli vastu ja 45 oli erapooletud.
Smuuli bareljeefi mahavõtmist hakkas osa liidu liikmeid taotlema mitu kuud tagasi. Tiit Aleksejev ütles nädala alguses Postimehe kultuuritoimetusele, et bareljeef pole niivõrd kurjuse sümbol, kuivõrd ajalooline sümbol.
«Ajalooga tuleb ühel hetkel rahu teha. Eriti olukorras, kus kirjanike liit on vastamisi küsimustega, kuidas leida vahendeid kirjanduse ja kirjanduselu edendamiseks, mis ei ole endisel kujul enam jõukohane. Smuul oli andekas autor, seda asjaolu ei muuda. Minevikku ei muuda samuti,» leidis Aleksejev.
Toome teieni mõned stiilinäited Smuuli andekusest:
On lõõts ja on laulud. Hoog pulmal on näeb.
Ja neis kruusides kobrutab mõnda.
Selles nooruse möllus üks kalamees
räägib karmilt partorgile nõnda:
“Kas sa Moskvasse läed?
Aga muidugi läks –
sina oled ju valla partorg!
Kas sa Stalinit näed?
Küll ma tean, et sa näed!
Sina oled ju valla partorg!
Siis pea meeles ja ära sa unusta
minu poolt talle terviseid viia.
Selle eest, et ma sain oma teenitud maa,
et Stalini seadus sai siia. (—)”
“Luuletused. Poeemid”, Tallinn 1953, lk 158-159
Kividele kui vaip meie armastus laotub,
surematu ja palav ja suur.
Meie pisarad, valuja rahvaste kaotus
on sellele kirjutatud.
Selleks vaibaks onu sk, mida kasvatas meisse
Stalin alati, alati.
Usk kommunistlikku, oma Parteisse,
kes meid Stalini lipu all edasi viib!
Miljard kurbuse niiti on sellesse kootud
inimeste poolt kaugeilt mailt.
Oli Stalini nimi nende lipp, nende lootus,
neile lõpmatult kalliks sai.
(Schmuul 1953, 2; minu sõrendus — J. U.)
Tema mõtleb seal kõigist meist;
mõtleb Sileesia kaevureist,
kauge Islandi kalureist,
töölistest terves maailmas.
[-]
Ja ma usun, ka sellel ööl
iidses ja võitmatus Kremlis
mõtles ta meist,
kahvatu Läänemere
noorukeist-kalureist.
(Schmuul 1949: 16)
Maa laiub ta ees nagu võidupoeem,
avar, külluslik, ilus kui ime,
kõrge, sinise taevaga. Aga kõik see
kannab eneses Stalini nime.
(Schmuul 1949: 63)
Smuul ise on oma autobiograafias kasu all kirjutamise tagasi
lükanud, väites, et tal polnud poeemi loomiseks isegi sotsiaalset tellimust.Mida mõistab Smuul sotsiaalse
tellimuse all, jääb segaseks, liiati kui ta järgnevalt selgitab —ja
see on tähtis formulatsioon —, et paljudele sõjaaegse põlvkonna
esindajaist “polnud Stalini nimi odavat konjunktuurlust taotlevaks
sildiks, vaid lipp ja rusikas”.
Akadeemia,1994, nr.9 :
https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/161709
STALINISMI MÜSTILISED JA
MAAGILISED MÄRGID
Juhan Smuuli Poeem Stalinile
oma retoorilises ümbruses
Jaan Undusk
