Põhjalik, kuid mitte strateegiline
Aktsiad lõpetasid eelmisel nädalal taas madalamal, kuna turud hinnavad jätkuvalt “kõrgemalt pikemaks” narratiivi. Seda vaatamata sellele, et Jaapani keskpank keeras seketit veidi tagasi, kuna nad jätsid ametlikud intressimäärad muutmata ja lahkasid kuberner Ueda nädal-kaks tagasi tehtud kommentaaride pärast, mille kohaselt võib olla piisavalt tõendeid püsiva inflatsiooni kohta, et alustada intressimäärade tõstmist enne aasta lõppu. Sellegipoolest lõpetasid USA 10 aasta tootlused nädala 10 baaspunkti võrra kõrgemal 4,43% juures pärast seda, kui reedel langesid korraks 4,50% (kõrgeim alates 2007. aastast) ja toornafta oli (halastavalt) veidi madalam, kuid mitte palju.
Kui minna üle geopoliitikale, oleme viimasel ajal näinud mitmeid teadaandeid riikide kohta, mis on sõlminud nn laiaulatusliku strateegilise partnerluse. Ameerika Ühendriigid ja Vietnam tõstsid oma suhte CSP-ks septembri alguses, nagu ka Austraalia ja Filipiinid. Juulis tekitas Hiina Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas häiret, sõlmides Saalomoni Saartega CSP ja nad on seda uuesti teinud, sõlmides nädalavahetusel sarnase lepingu Ida-Timoriga.
Osa Ida-Timoriga sõlmitud lepingust hõlmab Ida-Timori ühe Hiina põhimõtte tunnustamist, millega kaasneb Ida-Timori deklaratsioon, et Taiwan on “Hiina territooriumi võõrandamatu osa ja [me] oleme vastu “Taiwani iseseisvuse” mis tahes vormidele”. Vastutasuks siin on see, et Ida-Timor saab osaleda Xi Xinpingi algatuses “Vöö ja tee” lubaduses ja võib-olla nautida Schadenfreude’i, jälgides Canberra välisasjade ja kaitseorganite väänlemist umbes samal ajal, kui Hiina asetab end kindlalt USA mereväe vahele baasid Guamil, Hawaiil ja Marshalli saartel ning Austraalia põhjapoolsetes piirkondades.
Seega, kuigi maailm on arusaadavalt keskendunud Ida-Euroopas möllavale kuumale sõjale, on külm sõda Aasia Vaikse ookeani piirkonnas hästi ja tõeliselt käimas ning suuremad sõdijad võitlevad parima strateegilise positsiooni nimel. See on Aasia Vaikse ookeani piirkonnas, kus Thucydides Trap mängib või mitte. Taiwan on kahtlemata juuste vallandaja, nii et Taiwani küsimuses on poolte valimine piirkonna poliitikas väga suur asi.
Ameerika Ühendriigid on püüdnud tagada, et väikesed riigid valiksid oma poole, nii et G7 ühendas B3W algatuse 2021.aastal hilinemisega, olles Belt and Roadi väljakutsuja. Kahjuks on sellest ajast saadik palju juhtunud ning USA ja tema (peamiselt) Euroopa liitlaste eelarved, mis moodustavad G7, ei ole siiani pidanud vajalikuks eraldada lubatud 600 miljardit dollarit investeeringute alustamiseks taristu arengutesse maailmas.
Järgmisest strateegilisest algatusest teatati möödunud nädalal ÜRO Peaassamblee kõrval. „Partnerlus Atlandi koostööks” rõhutab Atlandi ookeani rannikuäärsete riikide paremat majanduslikku integratsiooni ja võib-olla pakub omamoodi tulemüüri riigipöördetele, mis liiguvad läbi Kesk-Aafrika Atlandi ookeani ranniku poole. Ülioluline on see, et leping hõlmab Brasiiliat, BRICS+ riiki, mis on sarnaselt Indiaga globaalsetes suhetes üha olulisemaks muutumas ja on tänaseni hea meelega kõndinud mõlemal pool tänavat USA ja Hiina rivaalitsemisel.
India ise on olnud G7 diplomaatiliste avamentide fookuses, kuid pinged on lõkkele läinud pärast seda, kui Kanada valitsus süüdistas Indiat sikhide separatistide juhi mõrvas Briti Columbias. See episood tekitab kahtlemata uut peavalu USA välispoliitiliste eesmärkide jaoks. Endine USA kaitseministeeriumi ametnik Michael Rubin kirjeldas seda haledalt kui “sipelgast, kes võitleb elevandiga”.
Seega on üldpilt USA strateegiline aparaat, mis on laiali laotatud ja mängib möllu geopoliitiliste ägenemistega, mille lahendamisel tema liitlastel palju abi pole. Kuigi Venemaa-Ukraina konflikt ja pinged Atlandi ookeanil segavad poliitikakujundajaid, jätkab Hiina suhete loomist Aasia Vaikse ookeani piirkonnas ja Lähis-Idas, kus BRICS+ riik Saudi Araabia mängib Brasiiliaga sarnast mängu. Euroopa abistamisvõime on tõsiselt pärsitud tema enda majandusseisaku tõttu (olge tunnistajaks eelmisel nädalal avaldatud kehvatele PMI-dele) ja tagasihoidlikest jõuvahenditest. Sellises keskkonnas on USA välispoliitika muutunud paratamatult kõikehõlmavaks, kuid mitte strateegiliseks.