Hiina president Xi Jinping määratles kõik Lõuna-Aafrika Vabariigis toimunud 15.BRICS-i tippkohtumisel tehtud peamised otsused ajaloolistena. Seda võib pidada alahinnanguks.
Kulub aega, enne kui globaalsel lõunal ehk globaalsel enamusel ehk globaalsel gloobusel (autoriõigusega president Lukašenka), rääkimata uimasest kollektiivist läänest, täielikult hoomata uute strateegiliste panuste tohutust.
President Putin omalt poolt kirjeldas BRICS-i laienemisläbirääkimisi üsna raskeks. Praeguseks on kujunemas suhteliselt täpne pilt sellest, mis Johannesburgis selle laua peale tegelikult läks.
India soovis 3 uut liiget. Hiina soovis koguni 10. Lõpuks jõuti kompromissini, kuhu kuulus 6 liiget: Egiptus, Iraan, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE), Argentina ja Etioopia.
Nüüdsest on see BRICS 11. Ja see on alles algus. Alates 1.jaanuaril 2024 BRICSi eesistumisest Venemaa eesistumisest alates 1.jaanuaril 2024 kaasatakse partnereid järk-järgult ja kindlasti kuulutatakse välja uus täisliikmete voor järgmise aasta oktoobris Kaasanis toimuval BRICS 11 tippkohtumisel.
Seega võime peagi liikuda BRICS 20 suunas – teel BRICS 40 poole. Praktilistel eesmärkidel libiseb G7 unustuse poole.
Kõigepealt põletage esimesed asjad. Sellel saatuslikul laual Johannesburgis toetas Venemaa Egiptust. Hiina andis endast kõik Pärsia lahe maagiale: Iraan, AÜE ja saudid. Muidugi: Iraan-Hiina on juba sügaval strateegilises partnerluses ja Riyadh võtab juba energia eest tasu jüaanides.
Brasiilia ja Hiina toetasid Argentinat, Brasiilia probleemset naaberriiki, kes riskib oma majanduse täieliku dollariseerimisega, ja ühtlasi Pekingi peamist toorainetarnijat. Lõuna-Aafrika toetas Etioopiat. India ei olnud mitmel väga keerulisel põhjusel kolme araabia/moslemi liikmega (Saudi Araabia, AÜE, Egiptus) rahul. Venemaa leevendas New Delhi kartusi.
Kõik ülaltoodu austab geograafilisi põhimõtteid ja avaldab BRICS-i kontseptsiooni, mis esindab globaalset lõunat. Kuid see läheb palju kaugemale, segades kavalat strateegiat ja mõttetut reaalpoliitikat.
India oli rahutu, sest Johannesburgis president Putini nimel läbirääkimisi pidav Venemaa välisminister Sergei Lavrov, keda New Delhis väga austas, mõistis täielikult, et uus BRICS-i ühisraha on kaugel. Lühi- ja keskpikas perspektiivis on tõesti oluline BRICS-i riikidevahelise kaubanduse laiendamine nende rahvusvaluutades.
Seda rõhutas Uue Arengupanga (NDB) president Dilma Rousseff oma ettekandes Lõuna-Aafrika tippkohtumise võõrustajatele – isegi kui Brasiilia president Lula rõhutas veel kord, kui oluline on luua töörühm, et arutada BRICS-i valuutat.
Lavrov mõistis, kuidas New Delhi on täiesti hirmul USA teiseste sanktsioonide ees, juhuks kui tema BRICS-i roll liiga ambitsioonikaks läheb. Peaminister Modi kaitseb sisuliselt BRICS-i riikide ja täiesti kunstliku imperiaalse kinnisidee vahel, mis on põimitud terminoloogiasse “Indo-Vaikne ookean”, mis varjab Hiina uuenenud ohjeldamist. USA välispoliitika eest vastutavad Straussi neokontsid on juba raevukad selle peale, et India ostab palju allahinnatud Vene naftat.
New Delhi toetust uuele BRICS-valuutale tõlgendataks Washingtonis täieliku kaubandussõjana – ja sellele järgneb sanktsioonide dementsus. Seevastu Saudi Araabia MbS ei hooli sellest: ta on tippenergiatootja, mitte tarbija nagu India ja üks tema prioriteete on oma peamise energiakliendi Pekingiga täielikult kosida ja sillutada teed petrojuaanile.
See võtab vaid ühe strateegilise käigu
Läheme nüüd strateegiliste panuste juurde. Praktilistel eesmärkidel, Euraasia mõistes, on BRICS 11 nüüd teel Arctic Sea Route’i valitsemise poole; rahvusvaheline põhja-lõuna transpordikoridor (INSTC); BRI ida-lääne koridorid; Pärsia laht; Punane meri; ja Suessi kanal.
See ühendab mitu maismaakoridorit mere siiditeede mitme sõlmega. Peaaegu täielik integratsioon Heartlandis ja Rimlandis. Seda kõike vaid ühe strateegilise käiguga geopoliitilises/geomajanduslikus malelauas.
Palju rohkem kui BRICS 11 kollektiivse SKT suurenemine 36%-ni maailma kogumajandusest (mis on juba suurem kui G7), kusjuures grupp hõlmab praegu 47% maailma elanikkonnast, on geopoliitiline ja geomajanduslik läbimurre see, kuidas BRICS 11 kavatseb sõna otseses mõttes murda panka energia- ja toormeturul.
Ühendades Iraani, Saudi Araabia ja AÜE, paistab BRICS 11 nafta- ja gaasijõuallikana silmapilkselt silma. BRICS 11 kontrollib nüüd 39% ülemaailmsest naftaekspordist; 45,9% tõestatud varudest; ja InfoTEKi andmetel vähemalt 47,6% kogu maailmas toodetud naftast.
Kuna BRICS 11 võivad juba 2024.aastal uute liikmetena kaasata Venezuela, Alžeeria ja Kasahstani, võib see kontrollida kuni 90% kogu maailmas kaubeldavast nafta- ja gaasist.
Vältimatu tagajärg: toimingud arveldatakse kohalikus valuutas USA dollarist mööda minnes. Ja vältimatu järeldus: naftadollar koomas. Kaose ja röövimise impeerium kaotab oma tasuta lõunamenüü: ülemaailmse naftahindade kontrolli ja vahendid “diplomaatia” jõustamiseks ühepoolsete sanktsioonide tsunami kaudu.
Juba silmapiiril on otsene BRICS 11-OPEC+ sümbioos vältimatu. OPEC+ juhivad tegelikult Venemaa ja Saudi Araabia.
Käes on maad raputav geomajanduslik ümberorienteerimine, mis hõlmab kõike alates ülemaailmsete tarneahelate läbitavatest marsruutidest ja uutest BRICS-i teedest kuni BRI järkjärgulise ühendamiseni, Saudi Vision 2030 ja sadamate ulatusliku laiendamiseni AÜE-s.
Valides Etioopia, laiendab BRICS oma Aafrika haaret kaevandamise, mineraalide ja metallide vallas. Etioopia on rikas kulla, plaatina, tantaali, vase ja nioobiumi poolest ning pakub suurt potentsiaali nafta ja maagaasi uurimisel. Kaevandamisega tegelevad muide ka Saudi Araabia ja AÜE.
See kõik näitab Põhja-Aafrika ja Lääne-Aasia kiiret ja järkjärgulist integratsiooni.
Kuidas diplomaatia läheb kaugele
BRICS 11 Shock of the New energiasfääris on terav ajalooline kontrapunkt 1973.aasta naftašokile, mille järel Riyadh hakkas püherdama naftadollarites. Nüüd on MbS-i alluvuses Saudi Araabia tektooniline nihe, olles saavutamas strateegilist ühtlustumist Venemaa-Hiina-India-Iraaniga.
Diplomaatiline riigipööre ei hakka seda isegi kirjeldama. See on Venemaa algatatud ja Hiina poolt lõpule viidud Riyadhi ja Teherani lähenemise teine etapp, mis hiljuti Pekingis lõppes. Kannatlikult sünkroonis töötav Venemaa-Hiina strateegiline juhtkond ei kaotanud palli kunagi silmist.
Võrrelge seda nüüd kollektiivse Lääne “strateegiatega”, näiteks G7 kehtestatud naftahinna ülempiiriga. Sisuliselt kehtestas G7 “tahtlike koalitsioon” ise hinna ülempiiri meritsi imporditavale Venemaa toornaftale. Tulemuseks on see, et nad pidid hakkama ostma palju rohkem naftatooteid globaalsetest lõunariikidest, kes eirasid hinnalagi ja suurendasid Venemaa toornafta ostmist.
Arvake ära, kes on kaks parimat: BRICS-i liikmed Hiina ja India.
Pärast mitmes eitamisetapis püherdamist võib kollektiivne Lääs mõista – või mitte – mõista, et on loll unistus püüda “lahti siduda” lääne valitsetud maailmamajanduse osa Hiinast, olenemata sellest, mida Washington välja paiskab.
BRICS 11 näitab nüüd graafiliselt, kuidas „Globaalne lõuna/Globaalne enamus/“Globaalne maakera” on läänega rohkem mitteühtlane kui kunagi varem lähiajaloos.
Muide, G77 president, Kuuba liider Diaz-Canel, esindas BRICS-i tippkohtumisel de facto uut mitteühinevat liikumist (NAM): G77 hõlmab tegelikult vähemalt 134 riiki. Enamik on aafriklased. Xi Jinping kohtus Johannesburgis isiklikult enamiku nende juhtidega.
Kollektiivne Lääs peab paanikas kõike ülaltoodut “ohtlikuks”. Nii et viimane varjupaik on etteaimatavalt retooriline: “lahtiühendamine”, “riskide eemaldamine” ja sarnased idiootsused.
Kuid see võib olla ka praktiliselt ohtlik. Nagu 18.augustil Camp Davidis toimunud esimesel kolmepoolsel tippkohtumisel impeeriumi ja kahe Aasia vasalli, Jaapani ja Lõuna-Korea vahel. Seda võib tõlgendada esimese sammuna sõjalis-poliitilise Aasia NATO poole, mis on veelgi mürgisem kui Quad või AUKUS, mis on kinnisideeks Hiina, Venemaa ja KRDV samaaegse piiramise eest.
Globaalse põhjaosa kollektiivne edestamine
ÜRO loetleb 152 riiki maailmas “arengumaadena”. BRICS 11 on suunatud neile – kuna nad edestavad globaalset põhja kõiges alates rahvastiku kasvust kuni üldise panuseni ostujõu pariteetiga mõõdetavasse ülemaailmsesse SKT kasvu.
Viimase 10 aasta jooksul pärast BRI väljakuulutamist esmalt Astanas ja seejärel Jakartas on Hiina finantsasutused laenanud peaaegu 1 triljonit dollarit infrastruktuuri ühenduvusprojektide jaoks kogu globaalses lõunas. Tulevane BRI foorum Pekingis annab märku uuest sõidust. See on BRI-BRICSi sümbioos.
Eelmisel aastal oli Hiina G20 kohtumises esimene riik, kes tegi lobitööd 55-liikmelise Aafrika Liidu (AU) kaasamise nimel. See võib juhtuda järgmisel kuul New Delhis toimuval G20 tippkohtumisel; sel juhul on globaalse lõuna esindus peaaegu võrdne globaalse põhjaga.
Väited, et Peking korraldas pahatahtliku vandenõu, et muuta BRICS-riigid relvaks G7 vastu, on infantiilsed. Reaalpoliitika – ja geomajanduslikud näitajad – dikteerivad tingimusi, konfigureerivad Shock of the New: G7 pöördumatu ebaolulisus BRICS 11 tõusuga.
