Kaupo Meiel pakub Vikerraadio päevakommentaaris vast alanud kooliaastaks välja uue õppeaine: “Kuidas mitte olla mölakas, praktiliste näidetega täiskasvanute elust”.
Kauaoodatud tarkusekuu ongi kätte jõudnud. Sümboolselt algab 1. septembril uus õppeaasta neis Eesti paigus, kus on kool, aga pole õpilasi, ning ka neis paigus, kus õpilasi palju, aga pole piisavalt koolikohti. Uus õppeaasta algab neiski koolides, kus kehalise kasvatuse õpetaja peab ka matemaatikat õpetama ning tööõpetust andma, sest pedagooge igale poole ei jagu.
Kulude kokkuhoidmiseks oleks ehk mõistlik teha Eesti väikese rahvaarvu juures teha Paidesse üks suur koolimaja, kus toimuks internaadi vormis ühine õpe kõigile lastele. Nõnda oleksid Eestimaa süda ja mõistus lõpuks ühes kohas, aga kardetavasti ei julge riigijuhid nii julget koolireformi ette võtta isegi mitte selleks, et mingilt järjekordselt skandaalilt tähelepanu eemale juhtida.
Hoolimata kõigest algab pidulikult peale “kooliorjus”, nagu minu vanaema seda nimetas, ja lapsed peavad noores eas ära õppima kõik, mida kunagi iseseisvas elus vaja võib minna. Kool ei anna meile eluks kaasa ainult arvutusoskuse, et me suudaksime kodus tapeeti pannes Tammsaarest ja Underist ruutjuure võtta, vaid ka elementaarsed viisakusreeglid ja eetikanormid, millest täiskasvanuna tuleks juhinduda.
Mu enda esimeses klassis käimisest on möödunud palju aastaid ja meelde on sellest ajast jäänud vähe peale selle, et Lenin oli suur ja üllas inimene. Seega lappasin veidi põhikooli õppekava, et saada teada, milliseid inimesi meie ühiskonda püütakse kasvatada.
Võiks oletada, et täiskasvanud on targemad kui kooliuusikud ning teavad kõike seda, mida lapsed paari-kolme esimese kooliaasta jooksul omandama peavad, aga päris nii see vist ikka ei ole.
Näiteks seisab õppekavas, et kolmanda klassi lõpetanud laps “peab lugu oma perekonnast, klassist ja koolist; on viisakas, täidab lubadusi; teab, et kedagi ei tohi naeruvääristada, kiusata ega narrida; oskab kaaslast kuulata, teda tunnustada.” Kui vaadata lahtiste silmadega ühismeediat või riigikogu ülekannet, siis tundub, et algkooli tuleks tagasi suunata vähemalt pool Eesti elanikkonnast.
Kolmanda klassi lõpetanu oskab ideaalis käituda loodust hoidvalt, austama oma kodupaika, kodumaad ja Eesti riiki, oskab ilu märgata ja hinnata, hindab loovust ning tunneb rõõmu liikumisest, loovast eneseväljendusest ja tegevusest, hoiab puhtust ja korda ning hoolitseb oma välimuse ja tervise eest.
Mida enam süveneda, siis peaksime meie, täiskasvanud, kõik ühe aasta vähemalt esimeses klassis veetma. Öeldakse küll, et mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas, aga ei see seisa sugugi.
Ootused koolilastele on muidugi suured ja on seda ilmselt kogu aeg olnud. Nagu doktor Aadu Kadakas (psühhiaater) filmis “Siin me oleme” ütles: “Võim on meil praegu hea, aga lastelt nõuab nõnda palju! Muudkui õpi, õpi, õpi!”. See sõnum käis algselt muidugi ühe teise võimu kohta, aga ega midagi selles teemas oluliselt muutunud ei ole ka.
Noored peavad kooli lõpetanuna teadma ja oskama sisuliselt kõike ja eks nad teavad ja oskavadki, sest gümnaasiumilõpetajad on teadagi kõige targem inimrühm, kelle kogu ülejäänud elu kulub varem õpitu unustamisele.
Mõnes mõttes on seega kogu see kooliaeg üks tühi töö ja vaimu närimine, sest liiga vähe on sellest kõigest lõppkokkuvõttes kasu. Eriti eredalt tuli see esile sel nädalal, kui õiguskantsler Ülle Madise pidi poliitikutele sisuliselt meelde tuletama igivana eetilist printsiipi, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Õiguskantsler kirjutas: “Õiglast parlamendikultuuri aitab saavutada see, kui kujutletakse end nii valitsuse liikme kui ka riigikogu liikme rolli, nii valitsuse plaanide toetajaks kui ka nende vastaseks. See on ka ettenägelik, sest koalitsioonid muutuvad.”.
Üks väga tähtis õppetund, mis võinuks koolipingist meelde jääda, on seega unustatud, maetud ja mullaga kaetud.
Mina usun siiski helgesse tulevikku, mil täiskasvanutelgi püsivad meeles esimesed koolitunnid, kus tuli jutuks, et austa oma kaaslasi, isegi kui sa nendega nõus ei ole; palu vabandust, kui oled eksinud; kõnele selgelt ja ära valeta. Vahest tuleks niigi tihedasse tunniplaani pressida veel üks õppeaine, mille nimi võiks olla näiteks, et “Kuidas mitte olla mölakas, praktiliste näidetega täiskasvanute elust”, äkki jääb paremini meelde.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
