8. mail tähistame emadepäeva, üht ilusamat ja südamlikumat püha. Õnneks pole seda perekeskset sündmust suudetud veel kaubanduslikult anastada nagu on juhtunud jõuludega ja emadepäeval võime rahulikult võtta aega, et elu ja selle väärtuste üle järele mõelda.
Tegelikult on emadepäev pigem pideva protsessi igal aastal korduvaks kulminatsiooniks, sest emale mõtleme ju kogu aeg. Ema on meie jaoks olemas ka siis, kui kaduvik on ta kandnud teispoole vaikuse piiri või kui elu on kasvatanud nii lahku, et enam ei märka telefonigi võtta, et helistada ja küsida, kuidas tal läheb. Selles mõttes on emadepäev otsekui pilk peeglisse, mis aitab mõista, milliseks oleme maailma enese jaoks elanud, kas oleme osanud hoida seda imelist omakasupüüdmatut armastust, mis valitseb ema ja lapse vahel.
Emadus – koorem ja õndsus.
Mai teisel pühapäeval jagame ühtviisi tunnustust nii kümmet last kasvatavale paljulapselisele emale, vanaemale, kellel jätkunud südant mitme põlvkonna marakrattidele kui ka alles äsja emaks saanud vastsünnitanule, kellel seisab ees pikk õppimise, eneseotsimise ja avastamise tee. Emadepäev muudab elu ilusamaks, aitab unustada magamata öid, kui tuleb haige lapse und valvata, ülemuse nõudlikke pilke, kui noor ema jälle lapsega koju jääb, valu ja vääritimõistmist, mis meie peredes kõigele vaatamata liiga sageli laastamistööd teeb, järjekorrale lasteaiakoha saamisel, murele mudilaste rõivaste ning toidulaua, koolikiusamise ja veel kümnete suuremate ning väiksemate probleemide pärast.
Elu ei saa muuta deklaratsioonide ja poliitiliste avaldustega. Palgalõhest korrutamine ei kergenda koormat emade õlul, pigem tuleks tegeleda põhjustega, miks on emaks saamine, laste sünnitamine ja kasvatamine e-eduriigi mainega hooplevas Eestis senini esimeseks vaesusriski sattumise põhjuseks. Kui siia lisada veel koolides maad võttev varanduslik konkurents, majanduslik ebavõrdsus, mis jagab juba lapsena edukateks ja äpudeks, agressiivse kambavaimu jõudmise meie linnade tänavaile ja narkootikumide pealetung, siis pole põhjust imestada, miks emaks saadakse üha kõrgemas vanuses. Lastega on nii palju tegemist, et pingele vastu pidamiseks on tarvis küpsemat, eluvõitluses vilunumat isiksust.
Emast algab kodu.
Emadepäev on ka kodu päev, sest ilma emata puudub koduseintel soojust ja kaitset pakkuv kindlus, mida lastena ja hiljemgi nii väga vajatakse. Muidugi on meie isad üha tublimad ja võtavad laste kasvatamisest pühendunumalt osa, ent kodutunne algab siiski emast ja seda tõde ei suuda väärata ükski maruvõrdõiguslane.
Emadus ja kodutunne on äärmiselt intiimsed. Me ju tegelikult ei tea, mida varjavad endas koduseinad. Kui paljudes kodudes jagub emadepäeval armastust, kui paljudes taandub soojus kalkuse ees ning kus kestab lõputu üksindus, kas siis selle pärast, et pole kellegagi oma päeva jagada või on võõraks jäädud ning lähedased silmapiirilt kaotatud.
Koduga on säärane kummaline asi, et vahel võib avar ning moodsaima mööbliga sisustatud maja õhkuda eemaletõukavat jahedust, samas, kui nappide võimalustega kitsukeses toas kõlab naer ja õitseb armastus. Kõike pole siiski võimalik raha eest osta nagu ka õnnelikuks ei saa tänu kursustele või äriõpiku tudeerimisele. Sisemine rikkus ei allu majandusseadustele ja inimlikul hingesuurusel pole mingit seost SKP kasvu või börsiindeksiga. Lapse esimene sõna on ikka „ema“ ja kuni see nii jääb, on maailm ütlemata hubane ja turvaline paik.
Ema on valgus.
Me peaksime kuulama emasid, sest nende jutus on rohkem iva, kui poliitikute või ägeajakirjanike maailma saladusi paljastavates avaldustes ning seda isegi siis, kui jutt keerleb argipäevaste koduste askelduste ümber. Aga lapse ja teismelise eas usume pigem sõpru ja koolikaaslasi ning kui tormi ja tungi aastatest välja kasvame ning taas ema kuulata sooviksime, on tema juba loobunud mõttest täiskasvanud lapsele moraali lugeda.
Emal on meie tänu ja hellust vähem vaja kui meil endil, sest unustades emale armastust avaldada, kaotame rohkem, kui tahame tunnistada – lapsepõlve, tuleviku, inimese endas.
Vsevolod Jürgenson
