Viktor Niitsoo – Gaucki komisjonist Eesti kontekstis:
“14. novembril 1991 võttis Bundestag tormilise vaidluse järel vastu seaduse, mille kohaselt igal Saksamaa elanikul on õigus teada saada, kas endise Saksa DV salapolitsei Stasi on pidanud tema kohta toimikut Toimiku olemasolu korral anti kodanikele õigus sellega tutvuda. ….”
Arvamus: Viktor Niitsoo – “Gaucki komisjonist Eesti kotekstis”, 29.09.1992, Postimees
Senine asjade kulg on tõe poolest kinnitanud, et endistel (praegustel?) agentidel ei ole Eesti Vabariigi poolt eriti midagi karta. Kõik senised katsed ajakirjanduse kaudu tõde jalule seada on sisuliselt lõppenud ei millegagi. Et valitsuse käsutuses KGB operatiivtoimikuid nähtavasti ei ole, puudub Eesti Vabariigil üle vaade KGB-ga seotud isikutest. See asjaolu ohustab jätkuvalt Eesti rahvuslikku julgeolekut, sest ülal mainitud isikud võivad igal ajal osutuda meie suure idanaabri väljapressimiste ohvriteks.
Võib päris suure tõenäosusega ennustada, et Eesti läkituleviku üheks pakilisemaks probleemiks kujuneb küsimus, kes Eesti riigitegelastest on olnud seotud Eestit okupeerinud võõrriikide salateenistustega. Eesti Kongressi ja ülemnõukogu poolt vastu võetud süümevannetest pole siin abi. Elu on näidanud, kui külmavereliselt ollakse valmis seda vannet andma ning kui kindlad ollakse selles, et näiteks KGB-le osutatud teened dokumentaalselt tõestatuna iialgi avalikuks ei tule.
Salaluured huvituvad peamiselt kahte liiki isikutest – võimukandjatest, kellel on ühiskonnas suur mõju, ja neist, kellel on juurdepääs riikliku tähtsusega informatsioonile. Just seetõttu on eriliselt oluline, et võimu ega informatsiooni juurde ei pää seks need, keda kunagine kaastöö KGB-ga hoiab tegelikult siiamaani selle repressiivorgani lõa otsas.
Enne kui asuda sellele probleemile lahendust otsima, tasuks tutvuda, kuidas on sellesama küsimusega toime tuldud endistes nn. rahvademokraatiamaades. Sobivaks näiteks oleks siinkohal endise Ida-Saksamaa kogemus.
14. novembril 1991 võttis Bundestag tormilise vaidluse järel vastu seaduse, mille kohaselt igal Saksamaa elanikul on õigus teada saada, kas endise Saksa DV salapolitsei Stasi on pidanud tema kohta toimikut. Toimiku olemasolu korral anti kodanikele õigus sellega tutvuda. Sama seadus nägi ette 3-aastase vanglaka ristuse või 500 000 DM suuruse rahatrahvi ajakirjanikele, kes avaldavad paljastusi Stasi toimikute põhjal, mis ei ole üle antud valitsusele või politseiarhiivile.
Varem oli toimikute haldamine antud Bundestagi otsusega Berliinis asuvale erikomisjonile, mida juhtis pastor Joachim Gauck. Omal ajal oli nimetatud pastor üks nendest, kes kannatas Stasi tagakiusa mise all. Gaucki komisjon kogus kokku üle 6 miljoni Stasi toimiku. Esialgu oli komisjoni ülesandeks info and mine riigiasutustele ja teistele organisatsioonidele Stasi sooritatud repressioonide toime panijate kohta. Kui mõni asutus soovis tutvuda oma tööta ja minevikuga, tegi Gaucki komisjon kindlaks, kas kõnealune isik oli teinud Stasiga koostööd.
Enamik järelepärimisi tuli politseist, koolidest, kohalikest omavalitsustest ja riigi ametitest Järelepärimiseks ei olnud vaja kahtlusaluse isiku luba. Piisas, kui talle öeldi, et tema kohta tehakse vastav uurimine. Ka tööotsijad pidid tihti sama protseduuri läbi tegema, samuti uute endisel Ida-Saksamaal paiknevate liidumaade saadikud. 1992. aasta jaanuarist avanes kõigil, kelle kohta oli Stasi toimik, võimalus enda kohta kogutud materjalidega tutvuda. Esimesena anti see võimalus inimõiguste eest võitlemise aktivistidele. Nende avastused kinnitasid pastor Gaucki kõige hullemaid eelaimusi. Ta oli hoiatanud, et inimesed kaaluksid, milliseid võimalikke tagajärgi võiks toimikutega tutvumine tuua nende perekonna- ja sotsiaalsele elule. Inimeste ees avanesid viimased 10—20 elust Stasi pilgu läbi.
Sai selgeks, millal nad sattusid Stasi huviorbiiti, mis juhtus kadumaläinud kirjadega, kuidas ülekuulaja võis teada nii palju üksikasju. Vastused nendele küsimustele olid korralikult köidetud Stasi toimikutesse: informaatorite et tekanded, salaja lindistatud kõneluste üleskirjutused, kirjade koopiad, fotod, Stasi operatsioonide kavad jne. Ilmsiks said uskumatud tõsiasjad — sageli osutusid Stasi informaatoriteks kõige lähedasemad sõbrad, sugulased ja isegi elukaaslased. Stasi arhiive on mõnikord kutsutud Pandora laegasteks, mille sisu on valla pääsenud. Paljud endise Ida-Saksamaa avalikuelu tegelased on sattunud kahtluse alla.
Gaucki komisjon on praegu lausa piiramisrõngas. Tuhanded inimesed soovivad tutvuda oma toimikutega. Inimesi ei huvita seejuures moraalsed või juriidilised tagajärjed. Nad lihtsalt soovivad teada saada tõde, hoolimata sellest, mida see võib kaasa tuua. Koduste asjade juurde tagasi tulles peab kohe nentima, et Saksamaa teed minna meil ilmselt niipea ei õnnestu.
KGB operatiivtoimikud on siiani kindlalt Venemaa valduses, kes ei paista olevat valmis nendest loobuma. Ka ei sisaldu Venemaaga läbirääkimisi pidava Eesti valitsus delegatsiooni portfellis selge sõnalist nõuet anda operatiiv toimikud Eestile üle. ERSP on esitanud korduvalt sellekohaseid nõudmisi, kuid senini on neid ignoreeritud. Nähtavasti on keegi eluliselt huvitatud, et need toimikud iialgi ei jõuaks Eestisse.
Loomulikult ei saa ootama jääda, millal need toimikud Eestile ükskord üle antakse, kui seda üldse tehakse. Seni kaua tuleb kasutada olemas olevaid võimalusi tõkestamaks KGB abimeeste pääsemist Eesti riigivõimuorganitesse. Õnnetuseks ei ole praegu sellist institutsiooni, kuhu inimesed võiksid oma informatsiooni täie kindlusetundega üle anda. Endisest miilitsast võrsunud kaitsepolitsei ei ärata kelleski usaldust, rääkimata skandaalse kuulsuse omandanud eriteenistusest, mille juhtkond on silmanähtavalt teatud poliitiliste jõudude manipuleerida. Midagi head pole loota ka ülemnõukogu kavanda tavast julgeolekuteenistusest, mida pole siiamaani suudetud tööle panna, sest poliitilised jõud ei ole võimelised leidma julgeolekuteenistusele kõigile vastuvõetavat esimeest. Keegi ei ole ka suutnud piisavalt põhjendada, milleks on kaitsepolitsei kõrvale veel vaja julgeolekuteenistus! ning milline oleks tööjaotus nende kahe institutsiooni vahel. Ometi tuleb selle küsimusega tegelda.
Tundub, et parim lahendus oleks luua Riigikogu juurde komisjon, mille etteotsa asuks isik, kelle reputatsioonis poleks kellelgi kahtlust. Komisjon asuks koguma ja süstematiseerima andmeid KGB repressioonides osalenud isikute kohta. Kui see komisjon pälvib rahva usalduse, võib talle ajapikku koguneda hulgaliselt informatsiooni, nii et kui kunagi peaks kellelgi tekkima kahtlusi mõne persooni süümevande siiruses, võiks Riigikogu komisjoniltki saada selge vastuse.
Gaucki komisjonist Eesti kontekstis – Eesti Rahva Selts – Kantselei (estmark.org)
