Valel põhinevat süsteemi tingimusteta uskuvate/toetavate ja kriitilise mõtlemisvõimeta inimeste iseloomustamiseks on käibele tulnud termin – “Inimlambad”. Inimlambad ihaldavad, et neid valitsetakse ja oligarhia teeb seda hea meelega, Inimlambad on riikliku kohustusliku koolihariduse kontrollitud meedia “treeningu” produkt, keda on õpetatud uskuma, et nad elavad demokraatias ja et nende hääl loeb.
Unelmad ja tegelikkus ehk isehakanud eliit
Eliit peaks definitsiooni kohaselt olema rahva parim osa, “maa sool”, eeskuju. See lugu on poliitilisest eliidist, milleks Eestis valdavalt peetakse presidenti, valitsuse ja riigikogu liikmeid. Poliitikute puhul minu käsi tõrgub sõna eliit kirjutama, kui, siis jutumärkides. Niivõrd suur on vastuolu definitsiooni, ootuste-lootuste ja tegelikkuse vahel, seda nii Eestis kui ka mujal maailmas. Rahva suhtumine poliitikutesse on valdavalt ja süvenevalt negatiivne ja seda ilmselt teenitult. Harvardi Ülikooli viimane küsitlus noorte Ameeriklaste poliitiliste eelistuste suhtes näitab, et usaldus presidendi, sõjaväe, kongressi, ülemkohtu ja föderaalvalitsuse kui terviku vastu on langenud ajaloolisse madalseisu.
Me võime eliidi definitsiooni kummi venitada nii ja teispidi, julgen siiski öelda, et enamuse inimeste arusaam eliidist on midagi, mida võib pidada endast kõrgemaks, väärikamaks… Inimesed, keda tõepoolest usaldaks rahvast juhtima peaksid olema tajutavate tõeliste väärtustega. Kas aga meid valitsevad ja sellele positsioonile pürgijad seda austavat nimetust valdavalt väärivad? Ma ilmselt ei räägi vaid enda eest, kui väidan, et Eestis on nõus eliidiks pidama vaid Eetilist Eliiti. Inimesi, kelle poole tõepoolest ülespoole vaadata ja neid eeskujuks pidada. Positsioon (amet) ei tee kellestki veel eliiti, isikuomadused teevad! Poliitiline eliit Eestis ja ka mujal maailmas on end ise sellele positsioonile upitanud ja arvanud ning valimised toetavad illusiooni, et ka inimesed neid eliidiks peavad.
Kes või mis on siis see ennast poliitiliseks eliidiks pidav seltskond? Vajaks Enn Vetemaa sulge, et koostada poliitikute välimääraja. Jaotamise variante on mitmeid – kompleksides võimuiharad, ideetud lapspoliitikud, sooja koha ja hea pensioni soovijad, “kasulikud idioodid”, “väikesed moosivargad”… Meid valitsema pürgijate “Issanda Loomaaed” on sel aastal eriliselt kirju, aga kõigil poliitikutel on ühine mentaliteet – nad arvavad, et neil on täievoliline õigus inimestelt nende töö vilju (maksude näol) vägivalla ähvardusel röövida ja röövitut siis oma suva järgi jaotada. Riiklik vägivallal põhinev võimustruktuur on seda siiani võimaldanud. Kas nii jääbki?
Selge, et üldistada ei tohi, samas on ühisjooni, mida eirata oleks rumal. Miks ometi nii? Kuhu jääb (vähemalt võimulolijate endi poolt oodatud) rahvapoolne austav suhtumine? Poliitikud arvavad ennast eliidiks, Linnar Priimägi on poliitikuid aga nimetanud avalikult parasiitideks (muidugi ei ole ta esimene ega viimane selle termini kasutaja). Vastuolu on selge. Huvitav, miks ometi on USA neljatärnikindral George Patton on öelnud, et poliitikud on üks madalamaid eluvorme?
Juba aastal 1552 kirjutas Prantsuse õigusfilosoofia üliõpilane Etienne De La Boetie 25-leheküljelise essee “Arutlus vabatahtliku orjuse olemusest”. See oli siis, kui ÕIGUSteaduse õppimine oli veel õigluse, vale ja õige filosoofia. Sisuliselt ta arutles, kuidas miljonid Prantsusmaa kodanikud lubavad enda üle valitseda muidu tühistel inimestel. Ei midagi uut siin päikse all…
Mariann Joonase Telegram.ee portaalis ilmunud artiklis püstitatud avalik küsimus poliitikutele, et kaua te veel lolli mängite, on siiani vastuseta ja pani mõtlema. Loomulikult ei saa sellele küsimusele vastust poliitikutelt, seepärast üritan vastata miltepotiitkuna: kuna see “lolli mängimine” on neile eluliselt vajalik, siis nad ei lõpeta seda tegevust enne, kuni inimesed enam ei anna valimistel mandaati poliitikutele ennast valitseda. Miks? Põhjalikumalt uurides nimelt selgub, et tegelikkuses on enamusel karjääripoliitikutest tõepoolest hoopis teistsugune maailmatunnetus, kui tavalistel inimestel…
Poliitikud kui psühhopaadid
“Poliitikud on üks madalamaid eluvorme.” – USA neljatärnikindral George Patton
Psühhopaatia/sotsiopaatia on meditsiiniline diagnoos. Arstina tean, et mõnda probleemi-haigust on diagnoosida ülilihtne, siinkohal on aga tegemist keerulise diagnoosiga, kuna psühhopaadid oskavad oma kalduvusi hoolikalt ja hästi maskeerida. Erinevate uuringute kohaselt on maailmas inimestest 4-6% psühhopaadi-sotsiopaate. Mida kujutavad endast need inimesed ja miks on see teadmine meile nii tähtis?
Professor Robert Hare poolt kirja pandud psühhopaatide tunnusjooned on (lühendatult) järgmised:
- Pealiskaudne sarm – Psühhopaadid oskavad suurepäraselt panna ette maski, et näida armastusväärne ja meeldiv.
- Kõrgendatud enesehinnang – Nad arvavad, et on targemad ja võimekamad, kui nad tegelikult on.
- Patoloogiline valetamine – Psühhopaadil puudub südametunnistus ja kaastunne, seetõttu on nad väga loomulikud valetajad, tihti kaasneb ka hea demagoogiline kõneoskus.
- Inimestega manipuleerimine ja kontrollivajadus – Väga erinevaid manipulatsioonivõtteid kasutades üritatakse teisi oma huvides panna tegema asju, mida need muidu ei teeks.
- Süütunde puudumine – Süü- ja kahetsustunde puudumine on selge tunnus, tihti süüdistatakse hoopis ohvrit.
- Empaatia puudumine – Psühhopaatidel puudub tihti võime suheteks, mis ei põhine nendepoolsel ekspluateerimisel. Nad võivad leida hingesugusulust vaid teiste psühhopaatidega, sedagi pragmaatilistel ja eesmärgipõhistel kaalutlustel.
- Emotsionaalne külmus – Sündmused, nagu surm, vigastused, tapmised, mis tavalisel inimesel põhjustavad sügavaid üleelamisi jätavad psühhopaadi täiesti emotsioonituks.
- Ebarealistlikud eesmärgid – Need on saavutamatud, kuna põhinevad oma võimete ja saavutuste ülehindamisel.
- Parasiitlik eluviis – Soovivad elada teiste arvelt emotsionaalselt, füüsiliselt, majanduslikult.
Kõlab nagu karjääripoliitik?
Dr. Hervey Cleckley kirjutas esimese kliinilise psühhopaatia kirjelduse aastal 1941. Dr. Lobaczewski oma raamatus “Poliitiline poneroloogia (Teadus kurjuse olemusest kohandatuna poliitikale)” (Political Ponerology (A Science on the Nature of Evil Adjusted for Political Purposes)) kinnitab Dr. Cleckley väiteid, kirjeldades kurjuse kontseptsiooni läbi vaimse häire väljenduse.
Psühhopaatide osakaal on suurem ka muude kõrget saavutussoovi nõudvate elualade hulgas, nagu korporatsioonide tippjuhid, börsimaaklerid, tippsportlased… Kuid poliitika võimaldab kõige paremini realiseerida psühhopaatide eeldusi ja rahuldada nende vajadusi.
Poliitikud on maailmas korda saatnud kõige koletumaid kuritegusid. Kes on maailmas enim tapnud ja hävitanud – poliitikud! Mao Ze Dong, Lenin, Stalin, Hitler, Pol Poth – nimekiri on pikk ja nende kõigi ühisnimetaja on – poliitikud, paljud neist demokraatlikult valitud. Viimase saja aasta jooksul on poliitikute riikliku vägivalla poolt tapetud hinnanguliselt 120 miljonit. Nüüd on meil kognitiivne dissonants viidud äärmuseni – maailma võimsaima riigi president on, kui asju õigete nimedega nimetada, Nobeli rahupreemia laureaat ja psühhopaadist massimõrvar. Või kuidas te teisiti nimetaksite näiteks droonidega otsustuskorras “terrorismis kahtlustatavate” tapmist, tihti kaasnevate ohvritega täiesti kõrvaliste süütute inimeste, naiste ja laste seas? Kas saab end võimule manipuleerinud “parimaid sotsiopaate”, kes on loonud valedel põhineva süsteemi ja seda vägivalla abil toeavad, nimetada eliidiks? Muide, Nobeli rahupreemia kandidaat oli ka Hitler.
Lenini väitel iga köögitüdruk võib valitseda riiki. Jah, valitseda jõupositsioonilt võib tõepoolest iga loll, ja lolli valitsus on kahjulik, selge see. Kui suur on aga kahju, kui valitseb psühhopaadist kurjategija? Kui on hoopis nii, et ajaloos suuremate sõdade ja totalitaarsete diktatuurirezhiimide puudumine on vaid vaheetapp, et miskipärast pole olnud võimalust või vajadust nende järele või siis puudus piisavalt andekas psühhopaat?
Valimised ehk kuninga uued rõivad
“Kui valimised võiksid midagi muuta, oleks need ammu riigi poolt keelustatud!” – Emma Goldman
Ikka on olnud nii, et enne valimisi ilmutatakse meile uusi ja ilusamaid lubadusi, miks just mind (meid) valides tuleb õnn meie õule. Ometi on ajalooline kogemus on näidanud, et lubaduste täitmine ei ole eesmärk, eesmärk on lubaduste abil saada magus VÕIM. Magusaid lubadusi pakkuvad valimisplatvormid on aga kui kuninga uued rõivad tuntud muinasjutus.
Ikka on olnud nii, et enne valimisi aktiveeruvad magusalt ja kenasti kõnelevad võimuiharad kutsuvad rahvast üles “teostama oma võimu” valimiste läbi. Ometi on Heinz Valgu klassikaks saanud lause üha aktuaalsem – Kui võim on rahva käes, kelle käes see siis on? Konstitutsiooni kohaselt on kõrgeima võimu kandja, tõepoolest, umbisikuline “rahvas“, kelle käes on aga tegelik võim? Inimesed on hakanud järjest rohkem küsima, mis tegelikult toimub, kuidas saab olla nii, et järjekindlalt võetakse ka Eestis vastu üha drastilisemaid otsuseid, millel rahva tahtega ühisosa puudub. Mis toimub? Üha rohke tuleb avalikuks informatioon, et rahvaga on siiani omatahtsi manipuleeritud ja rahvas on oma konstitutsioonilise võimu andnud… Või on see võim hoopis kavalalt ja kuritahtlikult võetud, kaaperdatud? Kuidas siis saab olla nii, et ka demokraatlikuks nimetatavas Eestis demos-st ehk rahvast enam ei kuulata? Tegelikult pole aga kunagi kuulatud ja kui on, siis moepärast, kombates piire, kui palju sellele demos-ele demokraatia tingimustes siis ikkagi “pähe istuda” saab.
Artiklis “Valel põhinev reaalsus” olen kirjeldanud, kuidas massimeedia valdavalt valetab ja meile valitsejate huvides müüte loob… Üks selline müüt on demokraatia kui rahva (enamuse) võim. Jätame kõrvale arutelu demokraatia olemusest (mis tegelikult tähendab kamba võimu) ja oletame, et tegemist on positiivse nähtusega ja küsime, on meil siis demokraatia?
Cambridge Ülikooli viimane uuring tõendab, USA-d valitseb hoopis oligarhia – mis tähendab tegelikult raha võimu… Kuidas siis nii, meile on ju väidetud, et tegemist on maailma demokraatlikuma riigiga? Väide on järjekordne korruptiivselt kaaperdatud haridussüsteemi ja korruptiivselt kaaperdatud massimeedia poolt kultiveeritud müüt. Kui see on nii USA-s, kuidas on see siis mujal maailmas, kuidas on see meil, Eestis? Pole kahtlustki, et uuringu tulemus oleks sama. Miks? Sest demokraatia on samamoodi korruptiivselt kaaperdatud kitsa kuritegeliku kliki poolt ja võimaldab tihti võimu juurde saada “parimatel” sotsiopaatidel. Uuringu tulemus tõendab, et nn. Majanduseliidil ja ärilistel organiseerunud huvigruppidel on VALDAV mõju poliitilistele otsustele ja rahva enamusel – ka VALDAVAL enamusel – see mõju tegelikult puudub. “Kooseluseaduse” jõhkrat läbisurumist mäletab veel keegi? Taastuvenergia seaduse läbikukutamine Riigikogus on sama asja ilming. Arvate, et “uued tulijad” võimule saades teevad teisiti? “Äraostmatuid” mäletate?
Lenin on öelnud, et demokraatia on vajalik sotsialismi saavutamiseks, Sotsialism on kommunismi eelaste. Oi, meil oli just hea meel, et saime lahti ühest sotsialistlikust ja kommunismi pürgivast monstrumist nimega Nõukogude Liit ja meil on nüüd demokraatia, nii tore!…Oops…Lenin…
Stalini ütlus, et ei loe see, kes hääletavad, loeb see, kes hääli loevad, näitab ilmekalt demokraatia kaaperdamise äärmuslikumaid võimalusi, mida vajadusel kasutatakse. Tavaliselt ei ole see aga vajalik, kuna korraliku “eeltöö” korral saavutatakse üldiselt vajalik tulemus, ehk võimule saadakse parimad klikihuvide kaitsjad. Kui on kontroll rahatrüki ja massimeedia üle, siis saab osta ju mida ja keda iganes ja poliitikud on valdavalt üsna müüdavad ja põhimõttelagedad kujud. Keegi on tabavalt öelnud, et kui korporatsioonidel hakkab raha üle jääma, siis esimese asjana nad ostavad endale valitsuse. Korporatiivse võimu ja riigivõimu läbipõimumist on Benito Mussolini nimetanud fašismiks. Seega on karjääripoliitikud enamasti vaid klikihuvides ostetavad ja manipuleeritavad käpiknukud. Kas ei ole aeg lõpuks ometi aru saada, et kuningad, keda järjest uutes ja uhkemates rõivastes meie ette ilmutatakse, on tegelikult alasti?
Ära mine valima, loobu toetamast korrumpeeritud amoraalset süsteemi!
“Üdini korrumpeeritud süsteemis mitmest halvast paremat valides toetad ikkagi halba.” – Doug Casey
Esiteks, peaksime teadvustama probleemi: Süsteem on kurikavalalt seatud nii, et valimised on muudetud farsiks, et kindlustada psühhopaatide tee võimu juurde ja nende püsimine võimul. Ilmekas näide on kahe-partei süsteem USA-s (sellest järgmine on ju vaid ÜKS ametlik partei, ja selle süsteemi kuritegelikkust tunneme me hästi), kus need kaks parteid ajavad läbinähtavalt ÜHTE ASJA – oma ja oma rahastajate-kontrollijate asja. Pole lugu parem ka Eestis – valida tegelikult ei saa (valitakse parteide tagatubades), saab vaid hääletada, et missugune tagatuba. Süsteemis puudub igasugune vastutus (peale halenaljaka “poliitilise” vastutuse).
