Eile kirjutasin siin teema oma kohtuprotsessist kunagise minister Kert Kingo abi Viive Aasmaga. Pärast kaotust kohtus olen äkki täiesti vaba kõigest sellest ka midagi arvama, sest isegi kui Viive Aasma taas sügavalt mu mistahes arvamuse peale solvub, murdub, kokku variseb ja raske trauma saab, jääb see vaid tema isiklikuks probleemiks. Sest kohtu teel pole tal võimalik minult enam midagi võtta – mu rahade kaev on tühi. Robert Sarve abiga ammutas ta ise selle mu kaevukese rahast tühjaks. Seega pole tal enam lootust minu abil rikkaks saada. Ei saa mulle enam isegi kuidagi kätte maksta.
Aga seekordne mõte polegi Viive Aasmast. Tema üle kohtumõistmine toimub eetilis-moraalsetel kaaludel ja kohtumõistjaks tema tehtu üle pole mina. On keegi kõrgem.
Jutt siin on meie kohtutest ja “õigusemõistmisest” meie kohtupraktikas.
Endine advokaat Robert Sarv tõi meie kohtupraktikasse uue trendi. Nimelt, meie ühiskonnas pole enam inimeste vaba vestlust, mõttevahetust, seisukohti, arvamusi, hinnanguid, vaateid, mõistmisi jms. Pole enam vabadust. Kõik meie vestlused, mis ei toimu just kahe silmapaari vahel ja kindlalt isoleeritud ruumis, et keegi kolmas (ehk avalikkus) ei teaks sellest midagi, on selle uue trendi kohaselt allutatud väga kindlatele reeglitele. Ja reegleid on põhimõtteliselt kaks:
1. vestlejad tohivad oma vabas vestlustes kasutada üksnes absoluutselt tõestatud fakte;
2. vestlustes antud hinnangud nendele faktidele peavad olema moraalselt ja eetiliselt absoluutselt õiged.
Igasugune vaba vestlus, mis neid kahte reeglit ei järgi, kvalifitseerub koheselt valetamiseks, laimuks, ahistamiseks, õigusrikkumiseks ja väärib karistust.
Kui keegi midagi väidab, aga see väide pole absoluutselt tõestatud fakt, siis ähvardab väitjat süüdistus valetamises. Kui vestleja arvamus, hinnang, vaade sellele faktile ei vasta moraalsele ja eetilisele absoluutsele standardile, siis on vestleja andnud oma räägitule ka lisaks väära hinnangu. Seeläbi on kellelgi õigus solvuda, olla murtud, muserdatud, hingevaludes jne. jms. ning minna kohtusse valuraha nõudlema. Ja meie kohus ka selle valuraha “vabalt” vestlejalt välja mõistab. Ta ju esitas fakte, mis pole absoluutselt tõesed ja ta andis hinnanguid, mis pole absoluutse moraali ja eetika standardiga kooskõlas!
See tähendab sisuliselt inimeste igasuguse vaba vestluse lõppu. Absoluutselt tõeste ja tõestatud faktide nõue inimeste vabas vestluses on absurdne. Seda pole vaja isegi tõestama siin hakata. Teine nõue – hinnangute vastavus mingile olematule moraali- ja eetikastandardile – on sama absurdne. Seda absoluutset moraali- ja eetikastandardit pole lihtsalt olemas ega saagi põhimõtteliselt olemas olla.
Paraku, meie kohtud just sellistele alustele neis kohtuasjades, kus on teemaks kellegi au ja väärikus, hea nimi, solvumine jms., toetub. Ja oma kohtuotsuseid neist absurdireeglitest juhinduvalt ka teeb.
Esiteks: minu jaoks on see igasuguse vabaduse ärakeelamine, kui me hakkame inimeste vaba vestlust selliste absurdsete kriteeriumite abil hindama, reeglistama, piirama ja selle alusel ka inimesi karistama.
Teiseks: õigusemõistmine ei saa olla trendidest sõltuv. Õigusemõistmine peab olema sõltuv vaid seadustest, mitte kellegi suvast ja nö. moes olevast suunast õigusemõistmisel kohtutes. Kuid Robert Sarv just sellise trendi on meie õigusemõistmisesse loonud ja toonud ja hämmastaval kombel on kohtunikud (meie kohtud) sellega kaasa läinud.
Kohtuasjad, kus inimestelt nende vabas vestluses öeldult nõutakse absoluutset tõestatud faktipõhisust ja absoluutselt õigeid moraalseid ning eetilisi hinnanguid on täielik totrus. Ja sellisena vägivald nii isikuvabaduste kui ka reaalsete inimeste suhtes, kelle vestlus siitmaalt enam vaba ei ole.
Pole ju mõeldav, et vaba vestlus koosnebki vaid absoluutselt, 100% tõestatud faktidest ja on kooskõlas mingi absoluutse moraali ja eetikaga, mis pole kusagil aga fikseeritud, sest moraali ja eetikat ei olegi põhimõtteliselt võimalik kuidagi ära fikseerida ega kehtestada. Kui selline reeglistik meil kehtiks (absoluutne tõestatud tõde + absoluutne moraalsus), me oleksime kõik eranditeta kohtualused ning kohtupidamisetagi ette süüdlased. Puhas nonsenss!
OK, sellised veidi filosoofilised, aga väga otse meie kõigi reaalelu puudutavad mõtted trendidest õigusemõistmisel. Meie õigusemõistmine, olles valinud sellise absurditrendi, on ise omadega sügavas tupikus. Selle tupikus olemise aga peavad kinni maksma inimesed, kelle kohus on sellisesse absurdsesse olukorda asetanud.
Kohtud peaksid koheselt lõpetama sellise absurdi meie kohtupraktikas. Vabaduse võtmine inimestelt öelda, arvata, hinnata – olla vaba – mingite iseleiutatud ja taevani totrate piirangute kehtestamisega on ju otseselt kuritegegelik. Õiglane oleks kõik sellised protsessid tühistada. Aga noh – eks ma seda öeldes olen ilmselt unistaja. Riik ju oma vigu omaks ei võta ega tunnista. Ammugi neid ei heasta.