Eesti rahvusvahelisse kuvandisse kuulub vaieldamatult arenenud digi-riigi maine. Üha enam inimesi töötab kodukontoris, sest arvuti vahendusel liikuv info ning veebikoosolekud ei nõua füüsilist töökohal viibimist. Meil on e-riik ja e-residendid, oma rahaasjade ajamiseks ei pea enam ammu minema panka, vaid seda võib teha bussis tööle sõites. Arstile paneme aja kinni internetis ja oma lapse hindeid vaatame e-kooli kodulehelt, veebi vahendusel saab allkirjastada dokumente, parkida, asutada ettevõtteid.
Me oleme tegijad ka IT tööstuses. Eestlaste loodud IT-rahanduskeskkond TransferWise on tänaseks laienenud üle maailma; Grabcad ühendab üle 6 miljonilise rahvusvahelise inseneride kogukonna ning on liikunud peakorteriga Bostonisse; kliendikeskset kaubandustarkvara ja kasutajaliideseid haldav Erply on kiirelt laienenud kümnetesse riikidesse ning avanud peakorteri New Yorkis; Zeroturnaround, Eestis asutatud tarkvaraettevõte, mis loob arendusvahendeid Java tootekeskkondadele (JRebel ja LiveRebel) ning mis tänaseks on müüdud ameerika firmale Rogue Wave – need on ilmekad näited Eesti IT võimekusest. Ka kiirelt Euroopat ja Aafrikat vallutav Bolt oma vahendusplatvormiga, on näide Eesti digikogukonna nutikusest. Ent siiski tekib viimase aja arenguid vaadates küsimus, kas Eesti on IT tiiger või hoopis rebane? Püüame leida vastuse.
E-riik.
Eesti riigiteenuste viimisega veebi, on tegeletud juba aastaid ning vaatamata ettetulevatele tagasilöökidele on tulemus hea. E-riigi kaudu on inimestel oma nutiseadmetest ligipääs umbkaudu 3000 riiklikule teenusele.
Märkimist väärib, et e-lahenduste kasutuselevõtuga võrdselt on Eestis tagatud küberturvalisus. Näiteks kui WannaCry ja teised küberrünnakud mõjutasid elu enam kui 150 riigis, siis Eestis pole kübersõjarditel olnud erilist edu. See näitab, et ka väike võib küberruumis tegija olla.
Eesti on väike riik ja põhiküsimus, millega tuleb tegeleda on toimiva riigi ülalpidamine nende kesiste maksuvahenditega, mis veidi üle miljonilise elanikkonna puhul laekuvad.
Kolmekümne aasta eest seisime silmitsi olukorraga, kus nii riik ja seda toetav õigusruum tuli nullist üles ehitada. Õnneks olid esimesed taasiseseisvunud riigi otsustajad piisavalt riskialtid, et alustada haritud rahvastikule ja paindlikule õigusruumile toetuva ühiskonna ülesehitamist. Silmas peeti ka konkurentsivõime säilitamist tehnoloogiliselt kiiresti arenevas maailmas.
Tänu riskile ja loomingulisusele on meil täna e-riik, mille poolest edestame paljusid riike, kus asjaajamine käib seni ametiasutusi füüsiliselt külastades ja oluline on paber.
Aastatega on meie IT valdkond teinud läbi tohutu arengu. Meenutagem:
1996. aastal käivitati Tiigrihüppe programm —koolid said arvutiklassid ja internetiühenduse. Tehnoloogiaharidust ja arvutiga ümberkäimist hakati õpetama nii noortele kui ka vanemaealistele.
2002. aastal anti välja esimesed ID-kaardid.
2005. aastal algas senini vastuolulisi tundeid tekitav e-hääletamine.
Digiareng on jäänud üheks riigi prioriteediks ning toimunud innovatsioon on toonud meid tänapäeva, kus:
Kõik koolid ja omavalitsusasutused on varustatud arvutitega.
Valdav osa pangaülekannetest toimuvad elektrooniliselt.
98% maksudeklaratsioonidest esitatakse elektrooniliselt.
Retseptiravimid ostetakse digiretsepti alusel.
Valdav osa kodudest omab internetiühendust või asub interneti levialas.
Kolmandik valijatest kasutab e-hääletamist.
Digiarengut toetasid ka edukad ettevõtjad. 2003. aastal sündis Eestis maailma vallutanud Skype. 2005. aastal müüdi see 2,3 miljardi eest eBay’le.
Skype edulugu toetas arengualti ettevõtjate ja IT spetsialistide kogukonna teket, mis on oluliselt mõjutanud Eesti kui digiriigi edulugu. IT-kogukonna ja e-riigi mõju tuleb näha vastastikkusena. E-riik bürokraatiavaba ettevõtluskeskkonnana loob eeldused edukate iduettevõtete tekkimiseks. Iduettevõtlus omalt poolt arendab e-riiki, sest riigiasutused on uudseid lahendusi pakkuvate tarkvaraettevõttele kliendid.
E-riigi piirid vajavad samuti kaitset.
Samal ajal kui e-riik ja e-residentsus, millest lähemalt räägin ettekande teises osas, on globaalsed ja piirideta nähtused, sai ühel hetkel ka Schengeni ühtse viisaruumiga harjunud Eestile selgeks, et e-riigi piirid vajavad kaitset. 2007. aastal langes Eesti e-riik ja kogu e-majandus mastaapse küberrünnaku alla. Kahe kuu vältel olid löögi all nii Riigikogu, Presidendi Kantselei, ministeeriumid, sideettevõtted kui ka pangad. Rünnakud tõrjuti, aga võrdeliselt tõrjete efektiivsusele kulus selleks hulk raha. Korraga sai selgeks, et küberriik ei tekki iseenesest ja kui see juba kord on loodud, siis vajavad selle piirid efektiivset kaitset. Piltlikult öeldes peab iga riik olema valmis kübervallas aatomirelva kasutama, sest vastasel, kes ei lepi üksnes heidutamisega, on see olemas. Superturve aga maksab.
Toonased kulutused turvalisusele on end aga kindlasti õigustanud, luues võimaluse tõrjuda hilisemaid märksa massiivsemaid rünnakuid, mille all on murdunud ka suurte riikide, näiteks Saksamaa ja Inglismaa, küberkaitse.
Üheks e-riigi katsekiviks võib pidada ka 2017/2018 toimunud ID-kaardi kriis, kus isikuttõendavatel dokumentidel avastati aasta jooksul kaks tõsist turvariski. Suurem kui kahju kaartide väljavahetamisest oli moraalne kahju e-riigi mainele.
Positsiooni hoidmiseks tuleb edasi tormata.
IT-valdkonna arengute üheks tunnuseks on tohutu kiirus, millega innovatsioonid toimuvad. Rahuldumine tehtuga tähendab kohest mahajäämust. IT-edendus nõuab aga edumeelsuse ja riskijulguse kõrval üha suuremaid ressursse, mille osas Eestil, võrreldes Singapuri, USA ja Hiinaga, pole eriti hiilgavat mänguruumi. Samas liigub IT- majandus üha enam piiride ja rahvusteta globaalse inforuumi poole. Selle vastuoluga tuleb Eestil tegeleda ja kavala rebasena sellest ka kasu lõigata.
Uued väljakutsed.
Eesti e-riigi arendajate uuteks väljakutseteks on:
e-residentsus (alates 2014), start-up viisa programm (alates 2017), riigipilv, andmesaatkonnad ja tehisintellekti regulatsioon.
Kuid tuleb tunnistada, et nendele väljakutsetele vastamiseks napib materiaalseid ressursse, mis omakorda toob kaasa intellektuaalse ressursi väljavoolu. Lisaks hakkab nii mõnigi e-riigi algusaastate lahendus ajale jalgu jääma ning see tõukab meid vägisi IT-juhtriikide seltskonnast välja.
Milline riik on siis e-Eesti? See on mugav maa rasvakasvatamiseks, sest 99% avalikest teenustest on kättesaadavad tagumikku tugitoolist üles upitamata. Plusspoolele võib kanda, et see mugavusriik on bürokraatiavaba ja teadmispõhist ettevõtlust soosiv.
Täna ei oskagi enam täpselt öelda, kes tuli esimesena mõttele, et selline heaoluriik võiks pakkuda huvi digitaalsetele mugavuspagulastele kogu maailmast. Siin jõuamegi e-residentuse juurde, mille rakendamisel on Eesti tõeline pioneer.
Mis on e-residentsus?
Ainsa riigina maailmas anname välisriikide kodanikele võimaluse kasutada meie riiklikke e-teenuseid: luua internetis ettevõte, digiallkirjastada ja saata krüpteeritud dokumente, sooritada netipangas turvalisi tehinguid ning deklareerida makse elektrooniliselt.
Alates 2014. aastast on Eesti andnud e-residentsuse üle 50 000 inimesele 154 eri riigist. E-residentsuse pooldajate ja arendajate unistustes oleks Eesti läbi e-redsidentsuse selleks paigaks, kuhu võib asutada ettevõtteid, mis füüsiliselt eksisteerides mistahes paigas, ent jätavad oma maksud Eestisse, kuna juriidiline aadress asub siin. Näib nagu oleks tegemist tõelise rahapuuga. Ometi on e-residentsuse täies mahus käivitamiseks veel palju ära teha, seda eeskätt teenuse arendamisel ja seadusandluse kohandamisel. Nähtavasti tuleks mõelda ka maksusoodustustele, mida e-residentide ligimeelitamiseks pakkuda.
E-residentsuse programmi tutvustamiseks kasutan läinud aasta lõpul paljude IT-asjatundjate ja arvamusliidrite koostöös kokku pandud E-residentsuse valget raamatut.
Kuidas kirjeldatakse seal populaarses vormis e-residentsuse mehhanismi toimimist ning tulevikuvaadet? Tsiteerin:
„Teisipaeva hommikul kell kaheksa võetakse Eesti Vabariigi e-residendiks vastu kolm inimest – konsultant Pierre, kes elab igal aastal viies riigis, programmeerija Azumi Jaapanist ning videokunstnik Miguel Brasiiliast. Kella kaheks päeval on kolm e-residenti jõudnud asutada Eesti Vabariigis ka oma ettevõtte. Pierre loob firma selleks, et tal oleks usaldusväärne koht, kus oma maksuasjad korras hoida, Azumi selleks, et pakkuda oma teenuseid Euroopa Liidus, ning Miguel sellepärast, et leida VR-filmi tootmiseks partnereid e-residentide ülemaailmsest kogukonnast.
Järgmisel nädalal palkab Pierre Võrust pärit raamatupidaja Silvia, Azumi asub koostööle Tartust pärit graafilise disaineri Tõnuga ning Miguel helistab produtsent Paulile, et värvata ta oma ettevõtte juhiks. Kõigist neist kontaktidest kasvavad välja vastastikku kasulikud ärilised ja kultuurilised sidemed.
On aasta 2030. Sellised lood on e-residentide mitme miljoni inimesega kogukonnas tavalised. Eesti on loonud uue rahvusvahelise turu ja koostööruumi. E-residentidega seotud majandustegevuse maht ulatub miljarditesse eurodesse. Margatav osa loodud väärtusest jõuab Eesti inimesteni maksude ja ettevõtluse kaudu. Tanu e-residentidele on suurenenud Eesti julgeolek ning levib Eesti kultuur.
Selline edulugu pole täna pelgalt unistus. Eesti on esimese riigina juba loonud ülemaailmse e-residentide kogukonna. Ligi 50 000 inimest on sellega ühinenud. Need inimesed on asutanud ettevõtteid, rajanud uusi tookohti, nad on maksnud makse. Paljudest neist on saanud Eesti toetajad ja meie vaartuste levitajad maailmas. E-residentsuse suur edu võib aga jäädagi unistuseks, kui Eesti ei arenda lahiaastail e-residentsuse platvormi edasi.“
Kuidas ja kuhu?
E-residentsusega alustades oli hea visioon, ent puudu jäi praktilisest kogemusest. Ent olgem õiglased, tehes asja, mida keegi polnud varem isegi katsetanud, ei saanud neid kogemusi ka olla. Keerulisem on lugu sellega, et e-residentsus haarab endasse üha uusi valdkondi. Ei piisa üksnes korralikust internetipõhisest keskkonnast, vaid arvestada tuleb ka ühiskonna huvidega, seadusandlusega, majandusloogikaga ja globaalsete ettevõtlust ja majanduskliimat mõjutavate protsessidega.
Sama Valge raamat tõdeb, et E-residentsusega ei kaasne ainult edulood. Selle eksperimentaalne iseloom on toonud kaasa kiirustamist ja ebaselgust. Leitakse, et e-residentsuse käivitamisel käibinud idufirmalik lahenemine peab programmi edukuse huvides asenduma stabiilsema raamistikuga.
Kuna e-residentidel puudub Eestis elukoht, on tekkinud ootamatu e-residentide ettevõtete kuhjumine piiratud arvule aadressidele näiteks Ülemiste ärilinnakus. E-residendi ettevõttel peab olema kohalik juriidiline aadress ja kontrollitud taustaga kontaktisik, kelle aadress loetakse ka äriühingu aadressiks. Selles osas meenutab e-residentsus kahjuks vägagi riiulifirma loomist.
2017. aastal sai avalikuks e-residentsusega seotud petuskeem, kus välismaalastest variisikud toodi makseraskustes ettevõtete juhatusse. 2018. aasta kevadel esines Eesti Pangaliit kriitikaga e-residentsuse programmi suhtes. Koostöö hakkas murenema ning vajas uuendamist.
Selgus tõsisasi, et osa e-residentidest avaldavad Eesti arengule pigem negatiivset mõju. Probleemid on sarnased tavamigratsioonile, sest osa e-residente satub endale tundmatusse kultuurilisse, sotsiaalsesse ja majanduslikku keskkonda. Neil võib puududa teadmistepagas, aga ka soov viia end kurssi Eesti ja Euroopa õigusruumi ning normidega. Taoliste residentide poolt sooritatud väärtegude ennetamiseks peab e-residentsuse protsess olema läbipaistev ja jälgitav ning õiguskaitseorganitel võimalus sekkuda ning vajadusel süstemaatiliselt seadusi rikkuvate e-residentide digi-ID kehtetuks tunnistada. On tehtud ka ettepanekuid kehtestada e-residentidele kasulikkuse kvoot, näiteks, et nad jätaksid maksudena Eestisse vähemalt 100 000 eurot aastas.
Taas tsiteerides Valge raamatu seisukohti, tuleks luua koostoos riigi ja eraettevõtetega detailsem e-residentide majandustegevuse andmestik; kaasata e-residentsuse arutellu Eesti ülikoole ja mõttekodasid; kutsuda teadlasi uurima e-residentsuse mõju ja looma tulevikustsenaariume, seades eesmargiks mõjusate e-residentide arvu kasvu ning kahjulikult käituvate e-residentide arvu hoidmise alla 0,1% koguarvust. Samuti nähakse vajadust rakendada automaatset biomeetriasüsteemi, töötada välja dokument, mis tutvustab e-residentidele Eesti väärtussüsteemi ja õigusruumi, analüüsida võimalust teha rahvastikuregistris muudatusi, mis võimaldaksid nii riigil kui ka e-residendil lõpetada e-residendi staatus ning uuendada e-residentidel oma andmeid rahvastikuregistris.
Tunnistatakse vajadust luua e-residentsuse programmile seaduslik alus e-residentide andmete
tõõtlemiseks (sh PPA, MTA, Statistikaameti andmed), et programm saaks teha süvaanalüüse, mis aitavad paremini ja selgemini toimuvast aru saada ning protsesse juhtida.
E-residentsuse jagamine on tõsisem asi, kui esialgu eeldati ning analoogiliselt füüsiliste migrantidega kaasneb e-residentsuse õhinapõhise jagamise ja seadusaukude kasutamist võimaldava süsteemi töös hoidmisega ohtralt probleeme. Ja mis peamine, see maksab ning mitte vähe.
Täna on Eestis enam kui 50 000 e-residenti, kes on siin registreerinud ca 8000 ettevõtet, mis maksavad riigikassasse aastas 12 miljonit eurot. Kõlab ahvatlevalt, ent kui arvestada, et e-residentsuse programmiga alustades hõigati välja, et aastaks 2025 on meil 10 miljonit e-residenti, siis on praegune seis neist unelmatest kaugel.
Viimasel ajal on e-residentsuse programm tiksunud ilma avalikkuse erilise huvita ning vägisi tekib kahtlus, et ilma uue innovatsioonita võib valdkonna areng takerduda.
Pilved e-riigi taevas.
E-riigi käivitamisel usuti sinisilmselt, et see töötab ilma probleemideta ning arengus ei teki erilisi kitsaskohti. Mida aeg edasi, seda enam selgub, et laiapõhjaliseks hargnenud süsteemis ilmneb üha enam ootamatuid tõrkeid ning selle haldamise ja arendamisega tegelevad firmad ei suuda alati ootusi täita. Kurb tõsiasi on ka see, et kuigi e-riik otsekui vähendaks palka nõudvate bürokraatide hulka, on sellele kulutatavad vahendid siiski märkimisväärsed.
Neil päevil tõdes majandusministeeriumi riigi infosüsteemide asekantsler, Eesti IT-juhiks nimetatud Siim Sikkut, et Eestis on aastate jooksul tekkinud infosüsteemide krooniline alarahastamine ja praegu on vaja panustada vahendeid mitte niivõrd uute teenuste arendamiseks, kui e-riigi püstihoidmiseks. E-riigi püsimiseks vajamineva investeeringuna nimetas ta vähemalt 35-40 miljonit eurot, mis Eesti suguse väikeriigi jaoks on märkimisväärne summa.
Sikkut tunnistas riigitelevisioonis esinedes, et Eestil on olnud kasutada piisavalt eurovahendeid, et ehitada välja uusi teenuseid. Samas tõdes ta, et investeeringuid tehes pole vaadatud, kas on edasi piisavalt rahakotti, et neid asju pidevalt arenemas, uuenemas ja ajakohasena hoida, samuti hoida töös riistvara ja taristuid.
Euroopa Liidu toetuste eest lõpetati aastatel 2007–2013 kokku 232 IKT valdkonna projekti kogumaksumusega 53,4 miljonit eurot. Riigi infoühiskonna arengukava viimase eelarveprognoosi järgi peaks ajavahemikul 2014–2020 kuluma IKT-lahendustele kokku 223 miljonit eurot.
Selles valguses saab selgeks, miks viimasel ajal on tekkinud e-riigi töös pikemaid ja lühemaid tõrkeid, või mõni väljatöötatud rakendus osutunud sootuks kasutamiskõlbmatuks.
IT-maailmas toimuva vastu on huvi tundnud ka Riigikontroll, mille hiljutisest aruandest selgub, et auditeeritud üheksast tarkvaraarenduse projektist ebaõnnestus neli: Eesti teadusinfosüsteem (ETIS2), infosüsteem kohtutäituritele täitemenetluse läbiviimiseks (e-Täitur), sotsiaalkaitse infosüsteemi teine versioon (SKAIS2) ning politsei- ja piirivalveameti isikutuvastuse- ja menetluse infossüsteem (UUSIS).
Põhjustena, miks riigi tarkvaraarenduse projektid nii mõnigi kord ebaõnnestuvad, toodi riskidena välja valesti püstitatud eesmärgid, tarkvaraarendaja vähene kogemus, õigusaktide muutumine projekti käigus ning puudulik rahastus.
ETIS2 ebaõnnestus auditi hinnangul, kuna teadusvaldkonna muudatuste taustal muutusid ka nõuded infosüsteemile, samuti oli 900 000 eurot maksnud arendusplaan liiga optimistlik. ETIS2 ei valminud tähtajaks ja haridusministeeriumil tuli taotleda EL-i toetuse kasutamisele ajapikendust. Süsteemi käivitamise järel on esinenud tõrkeid, kuna testimiseks ei jäänud piisavalt aega.
Registrite ja infosüsteemide keskuse vastutusalas oleva ja 1,15 miljonit eurot Euroopa Liidu vahendeid ning 300 000 erainvesteeringuid maksma läinud E-Täitur pole tööle hakanud veel neli aastat peale arenduse lõpetamist. Arendus valmis peaaegu tähtaegselt, kuid ilmnesid probleemid kasutamisel ning nende kõrvaldamiseks on vaja teha 800 000 euro eest lisatöid, milleks aga raha eelarves puudub.
Suurim ämber, SKAIS2 projekt, mille arendusele kulus viis miljonit eurot, lõpetati probleemide tõttu. Valmis vaid osa rakendusi ning süsteemi käivitamisel ilmnesid vead töös ning andmevahetuses.
UUSIS-e ebaõnnestumine tulenes õigusakte sagedastest muutmistest ja kontroll arenduse üle oli puudulik. UUSIS läks maksma 2,1 miljonit eurot.
Riigikontrolli auditi kohaselt on probleem ka selles, et arendusprojekte algatades ei mõelda, kuidas tagada infosüsteemide edaspidine toimimine. Auditeeritud projektidest ei hinnatud nelja – Kotkas I, SKAIS2, e-Täituri ja UUSIS-e – planeerimise ajal, kuidas tarkvara edaspidi käigus hoida ja kui suur on süsteemi iga-aastane hooldus- ja paranduskulu.
Nagu selgub tekitab paisunud e-riik sama põhimõttelisi probleeme nagu bürokraatliku riigiaparaadi ülalpidamine. Kindlasti on see valdkond, mille korrastamiseks ning uue innovatsioonihorisondi mahamärkimiseks tuleb teha tihedat koostööd mitte üksnes erinevatel ministeeriumitel ja ametkondadel, vaid kogu ühiskonnal, sest pöörduda tagasi paberliku asjaajamise juurde, pole enam võimalik, leida end ühel hommikul aga toimiva riigita, oleks samuti mõeldamatu. Tuleb leida raha, loomingulisi inimesi, kes seda raha e-riigi müüri laoks ning visionäre, kes oskaksid kaardistada e-riigi piire ja ennustada selle homseid arenguid.
Niisiis, kas tiiger või rebane?
Lõpetada tahaksin aga ühte paradoksiga kirjeldamisega. Hiljuti selgus, et kuigi Eestit teatakse maailmas e-riigina, on kaasaegsete tehnoloogiate ja robotite kasutamine siinsetes ettevõttetes muu Euroopaga võrreldes kahetsusväärselt nigel. Rahvusvahelise robootika föderatsiooni mulluste andmete järgi oli Eestis 11 tööstusrobotit 10 000 töötaja kohta, samas kui ELi keskmine tööstusrobotite arv oli 115 ning globaalne keskmine 74 robotit 10 000 töötaja kohta.
IT-riigi kuvand kuvandiks, ent kui digiinnovatsioon ei väljendu tootlikkuse kasvus, pole mõtet rääkida ka tiigrist. Pigem tuleb rebasena teenida e-residentidelt ning müüa oma geniaalsete poegade-tütarde mõttest sündinud tarkvaraarendusi suurtele tegijatele.
Vsevolod Jürgenson
