Kes kaitseb lapsi?

1. juunil tähistame lastekaitsepäeva, mis pöörab tähelepanu laste heaolule ja õigustele ning meenutab, et lapsed vajavad tuge, mõistmist ja julgustamist ning et kõigis lastes elab ootus muretule ning kindlustatud lapsepõlvele. Sellel puhul peaksime küsima, kas Eesti on lastele turvaline ja mida saaksime laste heaks veel ära teha?

Õigused ja head tavad.

Eestis olevat laste õigused üldiselt tagatud. Vahel isegi nii hästi, et õpilastelt distsipliini nõudvad õpetajad on pidanud avalikkuse survele alla vanduma ning ameti maha panema. Viimasel ajal on laste õiguste eest seisjad muutunud äärmiselt häälekaiks, ent liigagi tihti jäävad nende nõudmised üldsõnaliseks, keskendudes pelgalt vabakasvatuse ülistamisele. Tähelepanuta jäetakse, et lapsi otsekui vati sees hoides, võtame neilt vastutustunde ja soovi kaaslastega arvestada. Kalehingelised mudilased ja teismelised võivad aga muutuda ohtlikeks nii kaaslastele kui enestelegi. Pole saladus, et vaatamata koolikiusamise vastastele kampaaniatele, esineb meie õppeasutustest senini verbaalset ja ka füüsilist vägivalda. Kui kooli juhtkond õpilaste mõnitamist käed rüpes pealt vaatab ja noorsoopolitseinikud ei suuda end oma piirkonnas kehtestada, tekivad noortekambad nagu neid on viimasel ajal näha laiutamas näiteks Tallinna kesklinnas Viru tänava alguses Musumäel.
Laste õigus on oodata nii vanematelt kui pedagoogidelt suunamist ja õpetamist, ka karmimat suhtumist, kui olukord seda vajab. Selleks, et meie koolid saaksid tõeliselt vägivallavabadeks, tuleb pedagoogidele anda volitused jõulisemalt sekkuda. Alati pole heast sõnast abi, vaid peab ka kurjustama. Ei piisa näpuvibutusest, vaid kiusajatele tuleb selgitada, kui madal ja alatu on endast nõrgemate kallal toorutseda ning et tänavalt õpitud kõnepruuk ei sobi kooliseinte vahele.
Kahjuks on ka paljud täiskasvanud arvamusel, et vabadus tähendab õigust kõikjal ning kõigiga sea kombel käituda. Kui juba valitsuspartei poliitikud opositsioonipoliitikuid valimatult sõimavad, arvavad lapsedki, et nii ongi hea ja sünnis. Lapsed on tähelepanelikud ja äärmiselt õppimisvõimelised. Nende käitumises peegeldub kõik halb, mis ühiskonnas leidub. Normid tunduvad alati vastumeelseina ja kurjus ning vägivald ahvatlevana – seda teades pole imestada, kui maailmas, kus lapsed elavad, mängib lihasramm sageli mõistusest olulisemat rolli.

Materiaalne ei tohi hinge hävitada.

Lapsed on haavataivaim ühiskonnagrupp. Nad elavad palju sügavamalt läbi sotsiaalset ebavõrdsust. Kui sellega, et ainsa sooja lõunasöögi saab koolis ning kodus haigutab külmkapis tühjus, võib veel kuidagi leppida, siis kehv riietus, mille üle kaaslased naeravad, võib rikkuda lapse psüühika. „Miks minu vanemad ei oska raha teha, miks on nad nii armetud ja vaesed?“ küsivad lapsed, võõrdudes kodust, kus loetakse sente ja sattudes nii tänava mõjude alla. Süvenev sotsiaalne ebavõrdsus, palgavaesus, ühiskonnas juurdunud jõu ja rahakultus, millega meid läbi telekanalite ja neti üle ujutatakse, rikuvad selgelt laste õigusi muretule ja täisväärtuslikule lapsepõlvele. Mida on riik ja mida oleme meie kodanikena valmis tegema, et asine SKP kasvu jumaldav maailm laste õigusi jalge alla ei tallaks?

Vaid ühtehoidvas ühiskonnas kasvavad terved lapsed.

Ühiskonnas on suuri pingeid. Lapsed tajuvad, et vanemad on mures ja ärritunud. Tooni annavad sõjahüsteeria ja hüperinflatsioon. Maailm on muutunud kurjaks, ent kurjas maailmas ei kasva rõõmsaid lapsi. Teleuudiste erutunudhäälsed diktorid loevad rindeteateid ning materdavad opositsioonipoliitikuid ja lapsed poevad hirmunult nurka.
Meil on kohustus see paine lõpetada ja teha kõik leppimiseks ja vähemalt kodurahu saavutamiseks. Lastel on õigus elada riigis, kus ükski inimene pole üleliigne ega tunne end tõrjutuna.

Vsevolod Jürgenson

Sarnased

Leia Meid Youtubes!spot_img

Viimased

- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -