Vanemad kaasmaalased mäletavad veel aega, kui lubati, et varsti saab elada kommunismis, mis toob endaga enneolematu külluse, seni tuleb aga sõnakuulelikult püksirihma pingutada ning toetada majanduspoliitikat, mis viis kaupade ja toiduainete defitsiidini. Kuid ka kõige masendavamatel kommunismiehitamise aastatel jaksasid inimesed maksta elektri ja kütte eest. Tänased neokommunistid on oma lubadustes sama suurelised, kinnitades, et tänu rohepöördele saabub enneolematu õnn, ainult et nad ei selgita, mida nn nullemissioonini jõudmine maksma läheb ja millest tuleb selle nimel loobuda.
Kliimaäärmuslus paiskab kriisi.
Kui kliimaäärmuslased oma ideedega välja tulid, tundus nende pakutud keskkonnasäästlik maailm paljudele ilus ja ihaldusväärne. Tõepoolest, miks siis mitte seista puhta looduse eest? Kahjuks näeme aga keskkonnahoiu varjus kommunismile sarnase utopistliku liikumise ärkamist, mis ähvardab sundida eurooplasi loobuma senisest elustandardist ning toob endaga paljude perede kiire vaesumise. Kosmosesse kihutavad elektrihinnad pole tekkinud iseenesest, vaid tänase kriisi valmistas ette Euroopas rohepöörde alustalaks seatud CO2 kauplemissüsteem, mis sisuliselt kujutab endast õhumüüki ning kummaline kauboikapitalisimi ja sotsialismi hübriidina sündinud elektribörs, mis soosib spekulante ning muserdab tarbijaid. Ja see on alles algus.
Kliimaneutraalsus muudab kerjuseks.
Seni on CO2 kauplemissüsteem puudutanud peamiselt energiasfääri ja suurettevõtteid, kuid Euroopa Liidu uus algatus Eesmärk 55, mis peaks kiirendama müstilise nullemisioonini jõudmist, kavandab süsinikheitme turule viia nii maantee-, lennu-, kui meretranspordi, põllumajanduse, metsanduse ning mis puudutab meist enamust, ka elamute soojatarbimise. Lahtiseletatult tähendab see, et nii lennupiletitele kui ka maantee- ja merevedude hinnale lisandub süsinikumaks, mis aasta aastalt üha kasvab, sest mõttelisi saasteühikuid korjatakse turult ära, tõstes nii kunstlikult nende hinda. Põllumajanduses tuleb arvestada suurte lisakuludega, kortermajade küttearved kasvavad aga süsinikkomponendi lisandumisel hüppeliselt. Praegu püüab meie elektrikriisi ja koroonaäparduste valitsus Eesmärki kiirendatud korras läbi suruda.
Absurdne enesepiitsutamist meenutav süsteem peaks seisma hea selle, eest, et nii energiatootmine, transport, kui ka kodude küte läheks kiirelt üle keskkonnasõbralike energiate kasutamisele. Suurepärane eesmärk, ent nii elektri- kui ka vesiniktehnoloogia, mida uues direktiivis peetakse ainsaiks tõeliselt heitmevabadeks transpordikütusteks (kuigi elekter seda muidugi pole), ei ole kaetud piisava tehnoloogiaga, et üleöö neile üle minna. Tulemuseks on enneolematu hinnaralli, mida hetkel näeme energeetikas ja millele järgnes nii tarbe- kui toidukaupade hinnatõus ning eluasemekulude seninägematu kasv.
Keda inimeste toimetulekumured rõõmustavad.
Äärmusrohelise mõttelaadiga ajakirjanikud juba tervitavad nii elektri ülejõu käivaid hindu, kui ka toiduainete hinnatõusu kolme-neljakordseks. Nende suhtumine meenutab Vladimir Lenini seisukohta, et kommunismi ideoloogidele on seda parem, mida halvem on rahval. Ja nii soovitatakse peavoolumeedias, et kui maja elektriarve pole enam taskukohane, tuleb kolida moodulmajja ja kui ka seal ei suuda elektri eest plekkida, võib majutuda veelgi väiksemasse korterisse. Sealt edasi on valla tee koopasse ja lõpuks kuuse alla, sest rohepööre nõuab ohvreid.
Maalehes rõõmustas tubli ideoloog Heli Raagmets, et lõpuks ometi läheb toit kallimaks ja lõpeb ülekohtune olukord, kus vaesuspiiril elav viiendik rahvast suudab endale poest veel midagi osta. Tõsimeelsele rohelisele on toiduainete hinnatõus taeva kingitus. Põllundus on keskkonnavaenulik ettevõtmine ja kui suur osa inimestest hambad kõrgete toiduhindade tõttu varna riputab, paiskub loodusesse vähem saastavat CO2-te.
Mõttetu rohepröökamine.
Roherähklemine on muutunud popiks ja ükski endast lugupidav poliitik ei jäta naljalt kasutamata võimalust kinnitada, kui roheline ta on ja kui väga emakest loodust armastab. Ainult et see armastus tuleb lihtsatel inimestel kinni maksta nagu kogu Brüsseli rohemarksitlike käsulaudade järgimisest tekkiv kahju. Tahtmatult tekib küsimus, miks Euroopa Liidu nomenklatuur ja hetkel Eestis võimu juures seisvad poliitikud rahvast niivõrd vihkavad, et on valmis kogu senise elatustaseme mitte millegi eest loovutama. Just mitte millegi eest, sest kogu Euroopa saaste moodustab maailmas napi 10%. Samas peaks olema üheselt selge, et mida enam Euroopa Liidus tootmist üleliigsete keskkonnanormidega ahistatakse, seda enam kolib see Aasiasse, kus atmosfääri paisatakse sama tootmismahu juures märksa suuremad saastekogused, kui seda teeks siinsed tootjad. Mis puutub kavandatavasse transpordi maksustamisse CO2 kvootidega, siis nähtavasti näeme, kuidas transpordiettevõtted viivad oma peakontorid mõnesse liiduvälisesse riiki, lennufirmadest hakkavad meid aga teenindama Türgi ja Araabia Emiraatide lennukid, sest Euroopa firmade lendudele ei jaksa enam keegi pileteid osta.
Inimsaatustega ei tohi mängida.
Praegune elektrihindade röögatu kasv on alles eelmäng stsenaariumile, millega meid paistakse elujärjes kümneid aastaid tagasi, sest uue aja komissaride jaoks pole tähtis mitte inimeste heaolu, vaid rohepöörde või otsesõnu rohehulluse võimalikult kiire läbisurumine. Meie põlvkonnal on õnn elada rohelises ilma CO2 heitmeta maailmas, lubavad nad, arvestamata, et Aasias, Aafrikas ja Ameerikas naerdakse pihku, jälgides, kuidas Euroopa end ise püksatuks röövib.
Aga tuleb näha ka positiivset – kui tänu kliimameetmetele oleme kolinud tagasi koobastesse ning peame päev-päevalt ellujäämise nimel võitlema, muutub Euroopa nii ebaatraktiivseks, et rändevood pöörduvad ning parema elu otsinguil hakkame ise massiliselt Süüriasse ja Afganistani emigreeruma. Kuid kas see on eesmärk, mille poole pürgida?
Ärge unustage nägusid, kes pragu valitsuse laua taga istudes soovitavad meil vähem elektrit kulutada ja ka kõiges muus kasinamalt läbi ajada. Valitsusel, mis ei suuda tagada isegi elektri varustuskindlust, rääkimata hüperinflatsiooni ohjeldamisest, ei tohiks olla lootust rahva toetusele. Meile on antud üks elu ja isegi kõige edevamatel poliitikutel pole õigust mürgitada seda murega igapäevase toimetuleku pärast.
Vsevolod Jürgenson
