TAOTLUS

COVID-19 kriisi ajal kasutatud hirmu kaudu valitsemise, vaktsineerimissurve, avaldaja subjektiivsete põhiõiguste võimaliku riive ning õiguskantsleri tegevuse tõhususe hindamiseks

Lugupeetud õiguskantsler

Palun hinnata COVID-19 kriisi ajal Eestis kasutatud vaktsineerimissurvet, hirmu kaudu inimeste mõjutamist ning nende meetmete võimalikku mõju inimeste põhiõigustele.

Samuti palun hinnata õiguskantsleri institutsiooni enda tegevust kõnealusel perioodil ja selgitada, kas õiguskantsleri kasutatud õiguskaitsevahendid olid selle probleemi olemust ja ulatust arvestades piisavalt tõhusad.

Käesoleva taotluse eesmärk ei ole esitada isiklikke etteheiteid Ülle Madisele.

Küsimus on õiguskantsleri kui põhiseadusliku institutsiooni tegevuses ning selles, kas õiguskantsleri avalikult väljendatud põhimõtted ja tema ametikohustuste tegelik täitmine COVID-19 kriisi ajal olid omavahel kooskõlas.

Ametiisiku tegevust tuleb hinnata tema pädevuse, seadusest tulenevate kohustuste ning tegelikult kasutatud õiguskaitsevahendite põhjal. Kui õiguskantsler tunnistab tagantjärele ise probleemi olemasolu, tekib põhjendatud küsimus, kas seda probleemi märgati ja käsitleti piisavalt tõhusalt ajal, mil selle mõju inimestele oli vahetu.

1. Õiguskantsleri 18.09.2026 avalikult väljendatud seisukoht

Õiguskantsler käsitles 18. septembril 2026 Kuku raadio saates „Kahe vahel“ muu hulgas hirmu kaudu valitsemist ja manipuleerimist ning tõi COVID-19 kriisi ühe näitena olukorrast, kus selliseid mõjutamisviise kasutati.

Tema seisukoha mõte oli, et hirmu kaudu inimeste käitumise suunamine on problemaatiline ning kahjustab nii inimese otsustusvabadust kui ka ühiskonna normaalset toimimist.

See seisukoht on käesoleva taotluse seisukohalt väga oluline.

Küsimus ei ole enam üksnes selles, kas osa inimesi tundis COVID-19 kriisi ajal, et nendega manipuleeriti hirmu kaudu.

Õiguskantsler ise on 2026. aastal avalikult käsitlenud hirmu kaudu valitsemist ja manipuleerimist COVID-19 kriisi kontekstis problemaatilise nähtusena.

Sellest tekib vältimatult järgmine küsimus: kui hirmu kaudu valitsemine ja manipuleerimine COVID-19 kriisi ajal tegelikult eksisteeris, siis kuidas kontrollis õiguskantsler selle vastavust põhiseadusele ajal, mil see toimus?

2. Õiguskantsleri enda kirjeldatud põhimõtted

Samas intervjuus rääkis Ülle Madise ühiskonna liigsest kontrollimisest ning sellest, et riik ei peaks inimesele ette ütlema, kuidas ta peab elama.

Ta käsitles ühiskonna tervisliku toimimise alustena mõistlikku ettevaatlikkust, vabadust ja vastutust ning hoiatas olukorra eest, kus inimese elu järjest enam kontrollitakse ja juhitakse.

Need põhimõtted on otseselt asjakohased ka COVID-19 kriisi hindamisel.

Vaktsineerimine kujutab endast meditsiinilist sekkumist inimese kehalisse puutumatusse. Sellise otsuse juures on inimese kehaline enesemääramine ja otsustusvabadus erilise kaaluga.

Seetõttu ei saa küsimust taandada üksnes sellele, kas Eestis eksisteeris õigusnorm, mille kohaselt inimene tuli füüsilise jõuga vaktsineerida.

Kaudne sund võib seisneda ka olukorras, kus inimesele jäetakse formaalselt valikuvabadus, kuid ühe valiku tegemisega seotakse väga rasked tööalased, majanduslikud või ühiskondlikud tagajärjed.

3. Vaktsineerimise vabatahtlikkus ja tegelik tahtevabadus

Oluline on eristada formaalset ja tegelikku vabatahtlikkust.

Kui inimesele öeldakse, et vaktsineerimine on vabatahtlik, kuid vaktsineerimisest keeldumisega võivad kaasneda töö kaotamine, töölt kõrvaldamine, sissetuleku kaotus, ühiskondlikust elust kõrvalejäämine või muud olulised piirangud, tekib õiguspärane küsimus, kuivõrd vabaks jäi inimese tegelik otsustusvõime.

Ühtegi nimetatud tagajärge ei tule hinnata üksnes eraldiseisvalt.

Hinnata tuleb nende kumulatiivset mõju.

Üksik piirang võib eraldi vaadates olla mõõdukas, kuid mitme samaaegselt toimiva survemeetme kogumõju võib inimese otsustusvabadusele olla oluliselt suurem.

Just siin muutub oluliseks õiguskantsleri enda 2026. aastal väljendatud seisukoht hirmu kaudu valitsemise ja manipuleerimise problemaatilisusest.

Kui hirmu kasutati teadlikult inimeste käitumise muutmiseks, tuleb põhiseaduslikult hinnata mitte üksnes meetme eesmärki, vaid ka kasutatud mõjutamisviisi, selle intensiivsust, vajalikkust ja proportsionaalsust.

4. Minu subjektiivsete õiguste konkreetne riive

Käesolev küsimus ei ole minu jaoks abstraktne arutelu COVID-19 kriisi ajal kasutatud meetmete üle. Nendel meetmetel oli otsene ja konkreetne mõju minu enda põhiõiguste kasutamisele.

Ma ei lasknud ennast COVID-19 vastu vaktsineerida. See oli minu teadlik otsus oma keha ja tervise suhtes. Vaktsiinide kasutuselevõtu ajal oli tegemist uute ravimitega ning minu hinnangul ei olnud nende pikaajaliste mõjude ja võimalike kõrvaltoimete kohta olemas sellist teadmist, mille alusel oleksin pidanud enda jaoks põhjendatuks nõustuda meditsiinilise sekkumisega, mida ma tajusin sisuliselt tundmatu vedeliku manustamisena.

Toonane ettevaatlikkus ei tähendanud minu jaoks vastutundetust ega teiste inimeste tervise teadlikku ohustamist. See tähendas oma keha puudutava otsuse tegemist olukorras, kus teaduslik teadmine oli veel kujunemas ning kus vaktsiinide ohutusalast teavet täiendati hiljem ka selliste kõrvaltoimete osas, mida vaktsineerimiskampaaniate alguses sellisel kujul ei käsitletud.

Formaalselt jäi mulle õigus vaktsineerimisest keelduda. Selle õiguse kasutamisega seoti aga praktilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kehalised tagajärjed.

Selleks, et jätkata tavapärast ühiskondlikku elu ning kasutada teenuseid, mida vaktsineeritud inimesel oli võimalik kasutada vaktsineerimistõendi alusel, pidin mina korduvalt tõendama oma nakkusohutust testimise kaudu. Teatud perioodil pidin tegema tasulise COVID-19 testi selleks, et saaksin tavapäraselt ühiskondlikus elus osaleda, näiteks käia toitlustusasutustes.

Seetõttu kaasnes minu kehalise enesemääramisõiguse kasutamisega otsene rahaline hind. Ma ei pidanud maksma ravi eest ega teenuse eest, mida iseseisvalt soovisin kasutada, vaid selle eest, et tõendada eelnevalt oma nakkusohutust põhjusel, et olin kasutanud õigust keelduda vaktsineerimisest.

Lisaks rahalisele kulule tähendas testimine minu jaoks ka korduvat kehalise puutumatuse riivet. Nina kaudu proovi võtmine ei olnud lihtsalt mingi formaalsus, vaid täiesti reaalne protseduur, mille käigus viidi proovivõtuvahend sügavale ninaõõnde. Minu jaoks oli see ebameeldiv, valulik ja piisavalt invasiivne, et tajuda seda oma kehalise puutumatuse riivena.

Seetõttu ei saa minu olukorda hinnates käsitada iga üksikut testi eraldi. Hinnata tuleb korduva testimise kumulatiivset mõju ning asjaolu, et selline kehaline sekkumine muutus teatud perioodil praktiliseks eeltingimuseks tavapärases ühiskondlikus elus osalemisele.

Minu valik ei olnud seega lihtsalt „vaktsineerida või mitte vaktsineerida“. Tegelik valik oli palju keerulisem: kas nõustuda meditsiinilise sekkumisega, mida ma enda jaoks piisavalt põhjendatuks ei pidanud, või jääda kindlaks oma otsusele ning taluda selle tõttu korduvat testimist, rahalisi kulusid, piiranguid ja sotsiaalset survet. Minu hinnangul tähendas see oma veendumustele kindlaks jäämise eest sellise täiendava koormuse kandmist, mis ei olnud enam kooskõlas inimväärikuse elementaarsete põhimõtetega.

Just selles kontekstis tuleb hinnata vaktsineerimise tegelikku vabatahtlikkust.

Kui ühe meditsiinilise sekkumisega nõustumisel kaovad inimese jaoks mitmed täiendavad kohustused ja piirangud, kuid sellest keeldumisel tuleb oma igapäevase elu jätkamiseks korduvalt läbida teine kehaline protseduur, tasuda selle eest ning tõendada oma nakkusohutust, ei saa minu hinnangul piirduda üksnes väitega, et vaktsineerimine oli formaalselt vabatahtlik.

Analüüsida tuleb ka seda, millise tegeliku surve selline regulatsioon inimese tahte kujunemisele tekitas.

5. Avalik sildistamine ja sotsiaalne surve

Sellele lisandus avaliku kommunikatsiooni kaudu kujundatud sotsiaalne ja psühholoogiline surve.

COVID-19 kriisi ajal kujunes avalikus ruumis tugev vastandumine vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste vahel.

Vaktsineerimata inimest ei käsitatud alati inimesena, kes oli teinud oma tervise ja keha suhtes teistsuguse riskihinnangu. Teda kujutati avalikus diskussioonis sageli vastutustundetu inimese, võimaliku nakkusallika ja teiste, sealhulgas eakate inimeste ohustajana.

Ka mina tundsin ennast sellise käsitluse otsese adressaadina.

Minu jaoks tähendas see, et oma kehalise enesemääramisõiguse kasutamisega kaasnes mitte üksnes administratiivne või rahaline tagajärg, vaid ka moraalne hinnang.

Minu otsust seostati avalikus ruumis vastutustundetuse, teiste inimeste ohustamise ja ühiskondliku solidaarsuse puudumisega.

Sama nähtus avaldus ka ivermektiini käsitlemises.

Ivermektiini üle toimunud avalikus arutelus kasutati selle ravimi kohta halvustavat väljendit „hobuseravim“, kuigi ivermektiin on ka inimestel kasutatav parasiidivastane ravim.

Veterinaarias kasutatavaid preparaate ja inimestele mõeldud ravimvorme ei saa automaatselt samastada ning need võivad erineda muu hulgas annuse, toimeaine kontsentratsiooni ja abiainete poolest.

Seetõttu tajusin väljendi „hobuseravim“ kasutamist mitte neutraalse meditsiinilise informatsioonina, vaid retoorilise võttena, millega naeruvääristati inimesi, kes otsisid vaktsineerimise kõrval alternatiivseid võimalusi oma tervise kaitsmiseks või tundsid nende võimaluste vastu huvi.

Küsimus ei ole selles, kas ivermektiini efektiivsus COVID-19 ravis oli või on lõplikult tõendatud.

Küsimus on selles, kas riigivõimu esindajate, meditsiiniekspertide ja avalik-õigusliku meedia poolt kujundatud kommunikatsioonis oli põhjendatud käsitleda inimesi naeruvääristavalt või alavääristavalt üksnes seetõttu, et nad kahtlesid ametlikus ravisuunas või tundsid huvi alternatiivse ravimi kasutamise vastu.

Minu jaoks ei olnud sellise retoorika toime abstraktne.

See kandus avalikust ruumist isiklikesse suhetesse ning põhjustas pingeid perekonnas, lähedaste inimeste ja hõimlaste vahel. Mind käsitleti inimesena, kelle tervisealane valik võis kujutada endast ohtu teistele või kelle seisukoht ei väärinud tõsiseltvõetavat arutelu.

Sellises olukorras omandavad erilise tähenduse avaliku võimu kommunikatsiooni alatoon, sõnavalik ja kasutatud mõjutamisviisid.

Riigil on õigus tervisekriisi ajal inimesi informeerida, kirjeldada olemasolevaid riske ning soovitada meetmeid, mida ta peab teaduslikult põhjendatuks.

Sellest ei tulene aga õigust kujundada avalikku kommunikatsiooni viisil, mis muudab teistsuguse meditsiinilise valiku teinud inimese naeruvääristamise, moraalse hukkamõistu või sotsiaalse tõrjumise aktsepteeritavaks.

Samuti ei saa sellist kommunikatsiooni hinnata eraldi samaaegselt kehtinud piirangutest ja muudest survemeetmetest.

Kui ühelt poolt piiratakse inimese tavapärases ühiskondlikus elus osalemist, seotakse tema meditsiinilise valikuga täiendavad rahalised ja kehalised kohustused ning teiselt poolt kujundatakse avalikus ruumis temast pilt kui vastutustundetust või teistele ohtlikust inimesest, tekib nende meetmete kumulatiivne mõju.

Selline mõju võib sundida inimest oma põhiõiguste ja vabaduste kasutamist ise piirama mitte seetõttu, et seadus seda otseselt keelaks, vaid seetõttu, et tema valiku sotsiaalne, majanduslik ja psühholoogiline hind muudetakse sedavõrd kõrgeks, et formaalselt vaba valik kaotab osa oma tegelikust sisust.

Minu hinnangul on just selle nähtuse põhiseaduslik hindamine oluline ka tuleviku seisukohalt.

Küsimus ei ole selles, kas kriisi ajal oli avalikul võimul õigus inimesi informeerida või soovitada vaktsineerimist.

Küsimus on selles, kus kulgeb piir legitiimse tervisealase teavitamise ning sellise avaliku mõjutamise vahel, mille eesmärk või tegelik toime on muuta teatud põhiõiguse kasutamine inimese jaoks sotsiaalselt, majanduslikult või psühholoogiliselt karistatavaks.

Kui selliseid võtteid ei hinnata tagantjärele sisuliselt ja kriitiliselt, jääb avatuks võimalus kasutada tulevastes kriisides samu meetodeid uuesti.

6. Informeeritud nõusolek ja allkirja tegelik tähendus

Eraldi küsimus tekib vaktsineerimise eel antud nõusoleku ja selle kohta antud allkirja tähendusest.

Formaalselt võib inimese allkiri tõendada, et talle esitati teave ning ta väljendas nõusolekut vaktsineerimiseks.

Sellest ei tulene aga automaatselt, et nõusolek oli sisuliselt informeeritud ja vabalt kujunenud.

Informeeritud nõusoleku mõte ei saa seisneda üksnes selles, et inimesele esitatakse dokument ning ta kirjutab sellele alla.

Oluline on ka see, millist teavet talle tegelikult anti, millist teavet oli vaktsineerimise hetkel üldse võimalik anda, kas talle selgitati olemasolevat teaduslikku ebakindlust ning kas tal oli tegelik võimalus esitada küsimusi ja saada neile sisulisi vastuseid.

Siin tekib oluline probleem.

Kui osa võimalikest kõrvaltoimetest või riskidest avastati või täpsustus alles vaktsiinide laialdasema kasutamise käigus, siis ei saanud inimene vaktsineerimise hetkel anda teadlikku nõusolekut riskidele, mida meditsiin ja ravimijärelevalve ise sel hetkel veel ei teadnud.

Sellisel juhul ei saa inimese varasemale allkirjale omistada tähendust, nagu oleks ta olnud teadlik ka sellest, mida ei olnud tol hetkel objektiivselt võimalik talle selgitada.

See ei tähenda iseenesest, et varasem nõusolek muutus automaatselt kehtetuks.

Küll aga tekib küsimus, mida inimesele tegelikult selgitati ning kas talle anti ausalt teada ka sellest, mida veel ei teatud.

Inimene võib teadlikult nõustuda ka ebakindlusega, kuid selle eelduseks on, et ka ebakindlus ise on talle arusaadavalt teatavaks tehtud.

Samuti tekib küsimus sellest, kelle ülesanne oli seda teavet inimesele sisuliselt selgitada ning kas nõusoleku võtnud isikul oli tegelikult piisav pädevus ja teadmine vastata küsimustele vaktsiini võimalike kõrvaltoimete, pikaajaliste mõjude, nakkuse edasiandmise, individuaalsete riskide ning alternatiivide kohta.

Kui praktikas taandus nõusolek standardiseeritud dokumendi allkirjastamisele, kuid sisulist individuaalset riskiarutelu ei toimunud või ei olnud seda olemasoleva teadmise piires võimalik läbi viia, tekib põhjendatud küsimus, kas tegemist oli tegeliku informeeritud nõusoleku või üksnes informeeritud nõusoleku administratiivse vormistamisega.

Sellele lisandub veel vabatahtlikkuse küsimus.

Ka kõige korrektsemalt vormistatud teavitus ei lahenda küsimust nõusoleku tegelikust vabatahtlikkusest juhul, kui inimene pidi samal ajal arvestama tööalaste tagajärgede, sissetuleku kaotuse, ühiskondlike piirangute, korduva testimise kulude või tugeva sotsiaalse survega.

Seetõttu palun hinnata ka seda, kas COVID-19 vaktsineerimise ajal kasutatud nõusolekumenetlus tagas tegeliku informeeritud ja vabatahtliku nõusoleku või võis teatud juhtudel piirduda selle formaalse dokumenteerimisega.

7. Põhiseaduse §-d 18, 19, 26 ja 28

Põhiseaduse § 18 keelab piinamise ning julma või väärikust alandava kohtlemise.

Põhiseaduse § 19 kaitseb inimese õigust vabale eneseteostusele.

Põhiseaduse § 26 kaitseb perekonna- ja eraelu puutumatust ning lubab sellesse sekkuda üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja eesmärkidel.

Põhiseaduse § 28 sätestab õiguse tervise kaitsele.

COVID-19 meetmete puhul puudutab küsimus seetõttu korraga mitut põhiõigust: inimese tervist, kehalist autonoomiat, eraelu, enesemääramist ning raskemate juhtumite korral ka inimväärikust ja vaimset puutumatust.

Ma ei väida, et iga vaktsineerimisele suunatud üleskutse, piirang või tööalane meede kujutas endast PS § 18 rikkumist.

Selline üldistus ei oleks põhjendatud.

Küll aga tuleb küsida, kas esines juhtumeid, kus inimese suhtes rakendatud psühholoogilise, majandusliku ja tööalase surve kogumõju saavutas sellise intensiivsuse, et PS § 18 võimalikku kohaldatavust oleks tulnud vähemalt sisuliselt kontrollida.

8. Õiguskantsleri kohustus tegutseda tõhusalt

Õiguskantsleri seaduse kohaselt võib õiguskantsler kontrollida õigustloovate aktide põhiseaduspärasust nii avalduse alusel kui ka omal algatusel.

Samuti võib õiguskantsler põhiõiguste ja vabaduste järgimise menetluses olulised asjaolud ise välja selgitada ning vajaduse korral koguda tõendeid omal algatusel.

Eriti oluline on Õiguskantsleri seaduses sätestatud põhimõte, mille kohaselt tuleb menetluses lähtuda muu hulgas tõhususest.

Seetõttu ei ole käesoleva taotluse seisukohalt piisav küsimus, kas õiguskantsler koroonakriisi ajal inimeste pöördumistele vastas.

Küsida tuleb, mida nende menetlustega reaalselt saavutati.

Menetlemine menetlemise pärast ei ole tõhus õiguskaitsevahend.

Kui põhiseaduslik institutsioon saab teada võimalikust süstemaatilisest põhiõiguste probleemist, ei saa tema tegevuse tõhusust mõõta üksnes menetletud kirjade, vastuste või selgituste arvuga.

Hinnata tuleb seda, kas probleem tuvastati, kas selle põhjused ja tagajärjed selgitati välja ning kas õiguskantsler kasutas oma pädevuses olevaid võimalusi rikkumiste ärahoidmiseks, lõpetamiseks või kordumise vältimiseks.

9. Õiguskantsleri enda 2026. aasta seisukoht tõhusa reageerimise kohta

Sama intervjuu teises osas käsitleti olukorda, kus ametiasutus teab seaduse nõuet, kuid piirdub sisuliselt sellest teavitamisega, ilma et tegelik probleem laheneks.

Õiguskantsleri väljendatud seisukoha mõte oli, et üksnes teadmine probleemist ja sellest teatamine ei pruugi olla piisav, kui seaduse tegelik täitmine või inimese õiguste tegelik kaitse jääb saavutamata.

Sama põhimõte peab kehtima ka õiguskantsleri enda institutsionaalse tegevuse hindamisel.

Kui üksnes teadmine võimalikust rikkumisest ja sellest teatamine ei ole teiste riigiasutuste puhul piisav, siis ei saa see olla piisav ka õiguskantsleri enda tegevuse mõõdupuuna.

Põhiseadusliku institutsiooni suhtes ei saa kehtida madalam standard kui nende asutuste suhtes, kelle tegevust ta ise kontrollib.

10. Isikupõhise hindamise vajadus

Õiguskantsler on samas intervjuus teistes põhiõigusi puudutavates küsimustes rõhutanud tegeliku isikupõhise riski ja inimesele tekkivate tagajärgede hindamise tähtsust.

Palun selgitada, kas sama põhimõtet rakendati COVID-19 meetmete ja vaktsineerimissurve puhul.

Kas hinnati konkreetse inimese olukorda?

Kas hinnati tema tervislikku olukorda?

Kas hinnati läbipõdemist?

Kas hinnati tema töö iseloomu ja tegelikku nakkusohtu?

Kas hinnati alternatiivsete meetmete võimalikkust?

Kas hinnati töölt kõrvaldamise või sissetuleku kaotuse mõju inimesele ja tema perekonnale?

Kas hinnati inimesele samaaegselt rakendatud piirangute kogumõju?

Või lähtuti eeskätt inimese *vaktsineerimisstaatusest *ja üldisest rahvatervise eesmärgist?

11. EIÕK artikkel 8 ja Pasquinelli jt vs. San Marino

Euroopa Inimõiguste Kohus on käsitlenud COVID-19 vaktsineerimisest keeldunud tervishoiutöötajatele rakendatud tööalaseid meetmeid asjas Pasquinelli jt vs. San Marino, nr 24622/22, 29.08.2024.

EIK käsitas vaktsineerimisotsust inimese isikliku autonoomiaga piisavalt tihedalt seotud küsimusena, et EIÕK artikkel 8 oli kohaldatav.

Samas leidis kohus selle konkreetse San Marino süsteemi puhul, et artiklit 8 ei rikutud.

Seda lahendit ei saa ignoreerida.

Kuid sellest ei tulene ka seda, et kõikides riikides kõik COVID-19 ajal kasutatud vaktsineerimissurve vormid oleksid automaatselt olnud proportsionaalsed.

Pasquinelli kohtuasjas pidas EIK oluliseks konkreetset regulatsiooni, individuaalseid olukordi, kasutatud meetmeid ja nende proportsionaalsust.

Seetõttu tuleb ka Eesti olukorda hinnata Eesti tegelike meetmete ja nende tegelike tagajärgede alusel.

12. EIÕK artiklid 2 ja 3, tõhusa uurimise kohustus ning meditsiinilise sekkumise tagajärjed

16. juulil 2026 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse asjas S.T. vs. Tšehhi Vabariik, nr 28273/23, milles tuvastati muu hulgas EIÕK artiklite 2 ja 3 rikkumine nii materiaalses kui ka menetluslikus aspektis ning artikli 14 rikkumine.

Selle kohtuasja faktilised asjaolud erinevad COVID-19 vaktsineerimise küsimusest selgelt. Tegemist oli politsei sekkumise järel surnud inimesega ning küsimusega võimaliku ebaproportsionaalse jõu kasutamise ja diskrimineeriva motiivi piisava uurimise kohta.

Seetõttu ei väida ma, et S.T. lahend muudaks vaktsineerimise, vaktsineerimissurve või vaktsineerimise järel tekkinud tervisekahju automaatselt EIÕK artiklite 2 või 3 rikkumiseks.

Selle lahendi tähendus käesoleva taotluse jaoks on eelkõige menetluslik.

Kui esitatakse piisavalt tõsine ja usutav väide selle kohta, et inimese elu või tervist on raskelt kahjustatud ning võimalik seos avaliku võimu tegevuse, tema korraldatud süsteemi või tema aktiivselt soositud meditsiinilise sekkumisega ei ole ilmselgelt põhjendamatu, peab olemas olema tegelik ja tõhus uurimismehhanism, mis võimaldab olulised asjaolud välja selgitada.

Sellisel juhul ei saa kogu keerulise meditsiinilise põhjuslikkuse tõendamise koormust praktiliselt tervikuna panna inimese või tema lähedaste kanda.

Vaktsineerimise järel tekkinud haigus või surm ei tõenda automaatselt, et põhjuseks oli vaktsiin. Sama põhjendamatu oleks aga vastupidine lähtekoht, mille kohaselt võimalik seos tuleb lugeda välistatuks seni, kuni inimene suudab selle ise täielikult tõendada.

Ravimiohutuse koondandmed, kõrvaltoimete andmebaasid, haiguslood, statistilised võrdlusandmed, ekspertiisivõime ning võimalus erinevaid terviseandmeid süsteemselt võrrelda asuvad valdavalt tervishoiusüsteemi, ravimijärelevalve ja teiste pädevate institutsioonide käsutuses.

Tavalisel inimesel sellist uurimisvõimekust ei ole.

Kui pärast meditsiinilist sekkumist tekib raske tervisekahju või inimene sureb ning ajaline, kliiniline või muu faktiline seos muudab võimaliku põhjusliku seose väite vähemalt usutavaks, peab olema olemas sõltumatu ja sisuline menetlus, mille ülesanne ei ole nõuda inimeselt valmis tõendit, vaid vajaduse korral see seos ise välja selgitada.

Just selles seisneb S.T. lahendist käesoleva taotluse jaoks tuleneva põhimõtte tähtsus.

Ma ei võrdsusta politseivägivalda vaktsineerimisega. Analoogia seisneb riigi menetluslikus kohustuses: raske elu- või tervisekahju korral ei saa tegeliku põhjuse väljaselgitamise kohustust sisuliselt üle kanda inimesele olukorras, kus selleks vajalik institutsionaalne võimekus ja oluline osa andmetest asuvad eeskätt riigi või tema kontrollitava süsteemi käes.

See küsimus omandab täiendava kaalu juhul, kui avalik võim ise on konkreetse meditsiinilise sekkumise kasutamist aktiivselt edendanud ning inimeste otsuseid ulatusliku informatsioonilise, regulatiivse, majandusliku ja sotsiaalse mõjutamise kaudu suunanud.

Sellises olukorras ei ole õiguslikult veenev, kui võimaliku raske tagajärje tekkimisel taandutakse üksnes seisukohale, et inimene „ise ju nõustus“.

Pelgalt inimese nõusolek ei saa hiljem olla üldine põhjendus võimaliku raske tervisekahju põhjuste sisulise uurimise kõrvale jätmiseks.

Kui raske tervisekahjuga inimene või tema lähedane peab kõigepealt ise leidma eksperdid, koguma vajalikud andmed, finantseerima uuringud, tuvastama võimaliku põhjusliku mehhanismi ning alles seejärel püüdma saavutada riigi sisulist reageerimist, võib õiguskaitsevahend jääda üksnes formaalseks.

Tädi Maalil ei ole ravimiohutuse andmebaase, eksperdirühma ega lõputut raha.

Sellisel juhul võib raske tervisekahju jääda sisuliselt uurimata mitte sellepärast, et võimalikku seost ei olnud, vaid sellepärast, et inimene ei suutnud seda omal jõul piisavalt tõendada.

Seetõttu tekib käesolevas asjas küsimus, kas Eestis oli ja on olemas piisavalt tõhus, sõltumatu ning inimese jaoks reaalselt kasutatav mehhanism selliste raskete tervisekahjude uurimiseks, mille puhul võimalik seos COVID-19 vaktsineerimisega on vähemalt usutavalt tõstatatud.

Samuti palun hinnata, kas õiguskantsler kontrollis COVID-19 kriisi ajal või pärast seda, kas selliste juhtumite uurimise süsteem vastas tegeliku ja tõhusa õiguskaitse nõuetele ning võimaldas välja selgitada raske tervisekahju tegelikud põhjused ilma, et ebaproportsionaalne tõendamiskoormus oleks jäetud üksnes inimese või tema lähedaste kanda.

13. Üksikisiku, rahva ja põhiseadusliku korra seos

Käesolevas asjas tekib lisaks minu konkreetsete õiguste võimalikule riivele ka üldisem põhiseaduslik küsimus sellest, kui kitsalt võib käsitada üksikisiku õigustatud huvi juhtida tähelepanu süsteemsele põhiõiguste probleemile.

Põhiseaduse kohaselt kuulub kõrgeim riigivõim rahvale.

Rahvas ei ole seejuures inimesest eraldiseisev abstraktsioon, vaid koosneb konkreetsetest inimestest. Seetõttu ei saa süsteemset põhiõiguste probleemi täielikult lahutada nende üksikisikute õiguslikust positsioonist, kelle kaudu rahvas põhiseadusliku korra kandjana tegelikult eksisteerib.

Kui riiklik mõjutamisviis puudutab tervet ühiskonda või olulist osa sellest, ei ole loogiline käsitada sellest mõjutatud inimest õiguslikult täielikult isoleerituna rahva kui põhiseadusliku subjekti positsioonist.

Vastasel juhul tekib paradoksaalne olukord.

Ühelt poolt tunnustab põhiseadus rahvast kõrgeima riigivõimu kandjana ning käsitab üksikisikut selle rahva osana. Teiselt poolt võib üksikisiku võimalus juhtida tähelepanu kogu ühiskonda puudutavale põhiõiguste probleemile muutuda sõltuvaks sellest, kas ta suudab näidata piisavalt kitsalt individualiseeritud ja mõõdetavat isiklikku kahju.

Selline käsitlus võib muuta süsteemsete põhiõiguste probleemide kontrollimise põhjendamatult keeruliseks.

Põhiseaduse § 54 paneb Eesti kodanikule kohustuse olla ustav põhiseaduslikule korrale.

Seda kohustust ei saa mõista üksnes passiivse lojaalsuskohustusena riigivõimu suhtes.

Põhiseaduslik kord ja riigivõimu üksikud otsused ei ole samastatavad.

Kodanik võib olla ustav põhiseaduslikule korrale just siis, kui ta kritiseerib riigivõimu tegevust, mis tema hinnangul kaldub kõrvale põhiseadusest, inimväärikusest või põhiõiguste kaitse eesmärgist.

Seetõttu võib põhiseaduslikule korrale ustavuse üheks väljenduseks olla ka kodaniku aktiivne valmisolek juhtida tähelepanu võimalikele süsteemsetele rikkumistele ning kasutada selleks seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid.

Sellest tekib küsimus, kas subjektiivsete õiguste kaitset on põhjendatud käsitada sedavõrd kitsalt, et üksikisik peab alati tõendama üksnes temale isiklikult ja teistest eraldatavalt tekkinud kahju isegi juhul, kui vaidlustatud riiklik mõjutamisviis oli suunatud suurele inimeste ringile ning puudutas ühiskonda tervikuna.

Põhiseaduslik õiguskaitse ei tohi asetada üksikisikut olukorda, kus teda käsitatakse ühelt poolt põhiseadusliku korra kandja ja selle suhtes lojaalsuskohustusega kodanikuna, kuid teiselt poolt ei tunnustata tema õigustatud huvi tõstatada süsteemset põhiseaduslikku küsimust enne, kui ta suudab tõendada piisavalt kitsalt individualiseeritud konkreetse õigushüve kahjustamist.

Selline lähenemine muudaks põhiseadusliku korra kaitse paradoksaalselt riigivõimu enda monopoliks.

Kuid põhiseadusliku korra mõte ei saa seisneda selles, et riik kontrollib iseenda tegevust üksnes riigi enda määratud ulatuses, samal ajal kui kodanikul puudub sisuline võimalus tõstatada süsteemset küsimust enne, kui rikkumine on tema suhtes juba piisavalt intensiivselt või ka pöördumatult realiseerunud.

Käesolevas asjas ei ole see küsimus siiski ainult abstraktne.

Olen eelnevalt kirjeldanud ka konkreetseid tagajärgi, mida COVID-19 ajal rakendatud meetmed ja avalik mõjutamine mulle kaasa tõid.

Seega ei palu ma õiguskantsleril hinnata üksnes üldist ühiskondlikku küsimust, vaid nii minu enda subjektiivsete õiguste võimalikku riivet kui ka sellest avanevat laiemat põhiseaduslikku probleemi.

Nende kahe tasandi täielik lahutamine on kunstlik.

Kui sama riiklik mõjutamisviis puudutab korraga suurt hulka konkreetseid inimesi, siis moodustubki üldine põhiseaduslik probleem üksikute inimeste õiguste riivete kaudu.

Rahva kui terviku põhiseaduslikku seisundit ei saa käsitada lahus nende inimeste õigustest, kellest see rahvas koosneb.

Seetõttu palun hinnata ka üldisemat küsimust sellest, kas ja millises ulatuses peab üksikisikul kui rahva liikmel ja põhiseadusliku korra kandjal olema võimalik pöörduda põhiseadusliku institutsiooni poole süsteemse põhiõiguste probleemi kontrollimiseks ning kas subjektiivse õiguse liiga kitsas käsitlus võib ise vähendada põhiseadusliku järelevalve tegelikku tõhusust.

14. Tegemist ei ole Ülle Madise isiku, vaid ametikohustuse küsimusega

Soovin eraldi rõhutada, et käesolev taotlus ei käsitle Ülle Madise isikut ega tema poliitilisi või isiklikke seisukohti.

Küsimus on põhiseadusliku ametikohustuse täitmises.

Õiguskantsleril on õigus oma seisukohti uue informatsiooni põhjal muuta ja varasemaid hinnanguid täpsustada.

Kuid kui õiguskantsler käsitleb pärast kriisi hirmu kaudu valitsemist ja manipuleerimist COVID-19 kriisi kontekstis probleemina, tekib põhjendatud vajadus selgitada, kuidas see hinnang suhestub õiguskantsleri tegevusega ajal, mil kirjeldatud nähtus aset leidis.

Ametiisiku hilisem seisukoht ja tema varasem tegevus võivad olla erinevad, kuid sellisel juhul peab olema võimalik seda erinevust sisuliselt ja kontrollitavalt selgitada.

Vastasel juhul tekib küsimus, kas põhiseaduslik järelevalve täitis oma eesmärki ajal, mil inimesed seda kõige rohkem vajasid.

15. Palun õiguskantsleril vastata järgmistele küsimustele

Palun:

1.  selgitada, milliste konkreetsete asjaolude ja analüüside põhjal käsitleb õiguskantsler 2026. aastal COVID-19 kriisi hirmu kaudu valitsemise ja manipuleerimise kontekstis;

2.  selgitada, kas õiguskantsler tuvastas sama probleemi juba COVID-19 kriisi ajal;

3.  kui jah, siis milliseid konkreetseid menetlusi, ettepanekuid, märgukirju või muid õiguskaitsevahendeid selle nähtuse suhtes kasutati;

4.  kui probleemi kriisi ajal sellisel kujul ei tuvastatud, selgitada, millise uue teabe või analüüsi põhjal on õiguskantsler nüüd jõudnud teistsuguse hinnanguni;

5.  hinnata, kas inimeste vaktsineerimisotsuste mõjutamine hirmu, tööalaste tagajärgede, sissetuleku kaotuse, tasulise testimise või ühiskondlike piirangute kaudu võis kujutada endast PS §-de 19, 26 ja 28 kaitsealasse sekkumist;

6.  hinnata, kas üksikutes eriti rasketes juhtumites võis surve intensiivsus ja selle kumulatiivne mõju tõstatada ka PS § 18 ning EIÕK artikli 3 kohaldatavuse küsimuse;

7.  hinnata, kas vaktsineerimise vabatahtlikkuse puhul kontrolliti lisaks formaalsele vabatahtlikkusele ka inimese tegelikku tahtevabadust;

8.  selgitada, kas hinnati samaaegselt rakendatud erinevate piirangute, testimise, rahalise koormuse ja avaliku sotsiaalse surve kumulatiivset mõju inimese otsustusvabadusele;

9.  hinnata, kas COVID-19 meetmete puhul rakendati piisavalt individuaalset ja isikupõhist proportsionaalsuse kontrolli;

10. selgitada, kas vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erineva kohtlemise põhjendatust kontrolliti piirangute kestel regulaarselt vastavalt muutuvale teaduslikule teadmisele;

11. hinnata, kas COVID-19 vaktsineerimise ajal kasutatud nõusolekumenetlus tagas sisuliselt informeeritud ja vabatahtliku nõusoleku või võis teatud juhtudel piirduda üksnes nõusoleku formaalse dokumenteerimisega;

12. selgitada, kuidas hinnati olukorda, kus osa vaktsiinide võimalikest kõrvaltoimetest ja riskidest selgus või täpsustus alles pärast vaktsineerimiskampaania algust, ning kuidas sai inimene sellises olukorras anda teadliku nõusoleku teadmisele, mida tol hetkel veel ei olnud;

13. selgitada, milline oli vaktsineerimist teostanud või nõusolekut vastu võtnud isikute tegelik kohustus ja võime anda inimesele individuaalset teavet tema riskide, võimalike kõrvaltoimete, teadusliku ebakindluse ja alternatiivide kohta;

14. hinnata, kas avaliku võimu, terviseekspertide ja avalik-õigusliku meedia kommunikatsioonis vaktsineerimata inimeste või alternatiivseid ravivõimalusi kaalunud inimeste sildistamine ja naeruvääristamine võis koos muude piirangutega mõjutada inimese tegelikku tahtevabadust ja põhiõiguste kasutamist;

15. selgitada, kas õiguskantsleri institutsioon peab oma COVID-19 kriisi aegset tegevust tänaste teadmiste ja õiguskantsleri enda 18.09.2026 avalikult väljendatud seisukohtade valguses piisavalt tõhusaks;

16. hinnata, kas pärast EIK 16.07.2026 lahendit S.T. vs. Tšehhi Vabariik on põhjust täiendavalt analüüsida Eestis selliste usutavate raskete väärkohtlemise väidete uurimise tõhusust, mis on seotud COVID-19 kriisi ajal kasutatud riiklike survemehhanismidega;

17. hinnata, kas subjektiivse õiguse liiga kitsas käsitlus võib ise vähendada põhiseadusliku järelevalve tõhusust olukorras, kus sama riiklik mõjutamisviis puudutab korraga suurt hulka inimesi;

18. juhul kui õiguskantsler leiab, et tema varasem tegevus ei olnud mõnes nimetatud küsimuses piisav, selgitada, milliseid abinõusid on praegu võimalik kasutada olukorra sisuliseks hindamiseks ning sarnaste probleemide vältimiseks tulevikus.

Käesoleva taotluse keskne küsimus on lihtne.

Kui õiguskantsler käsitleb 2026. aastal COVID-19 kriisi ajal kasutatud hirmu kaudu valitsemist ja manipuleerimist probleemina, tuleb põhiseaduslikul tasandil selgitada, mida see täpselt tähendas ning kuidas õiguskantsleri institutsioon sellele reageeris.

Ühest küljest ei ole põhjendatud väita, et kõik COVID-19 piirangud või vaktsineerimisele suunatud meetmed olid seetõttu automaatselt põhiseadusvastased.

Teisest küljest ei ole samuti piisav öelda, et kuna meetmete eesmärk oli rahvatervise kaitse, ei ole enam vaja uurida nende rakendamise viisi ega tagajärgi.

Põhiõiguste järelevalve mõte seisnebki selles, et ka õiguspärase eesmärgi saavutamisel tuleb kontrollida kasutatud vahendite vajalikkust, sobivust ja proportsionaalsust ning nende tegelikku mõju inimestele.

Minu puhul ei ole tegemist üksnes abstraktse küsimusega.

Vaktsineerimisest keeldumisega kaasnesid mulle korduv tasuline ja füüsiliselt ebameeldiv testimine, rahaline koormus, ühiskondlikud piirangud ning sotsiaalne surve ja soovimatu sildistamine.

Seetõttu palun hinnata mitte üksnes iga meedet eraldi, vaid ka nende kogumõju.

Üks test, üks piirang või üks avalik sõnum võib eraldi võetuna tunduda vähese mõjuga.

Kui aga erinevad meetmed toimivad koos nii, et vaktsineerimisega nõustumine vähendab piiranguid, kuid sellest keeldumine toob kaasa korduva testimise, rahalised kulud, piiratud võimalused osaleda tavapärases ühiskondlikus elus ja sotsiaalse surve, tuleb hinnata nende meetmete ühist mõju inimese tegelikule otsustusvabadusele.

Samuti ei saa informeeritud nõusolekut taandada üksnes inimese allkirjale.

Allkiri võib tõendada nõusoleku vormistamist, kuid ei tõenda iseenesest, et inimesele anti kogu sel hetkel olemasolev oluline teave, talle selgitati teadmise piire ja ebakindlust ning tema otsus kujunes ilma lubamatu välise surveta.

Kui hirmu kaudu valitsemist käsitatakse täna probleemina, tuleb hinnata, kas see oli probleem ka siis, kui seda rakendati, ning kas põhiseaduslik järelevalve reageeris sellele piisavalt tõhusalt.

Menetlus ei ole eesmärk omaette. Õiguskaitse peab olema tõhus.

Lugupidamisega

Raivo Aleksander Paala