Eesti Vabariik oli esimese iseseisvuse ajal kasvava majanduse ja hea haridustasemega riik.
Peale Vabadussõja lõppu sai Eestist lääne suurriikide huviobjekt, kuna suurriigid soovisid kasutada Eesti riiki oma hegemonistlikku poliitika huvides, eesmärgiga kukutada kommunistlik kord Venemaal. Vaatamata tugevale survele, mida suurendas veelgi lääneriikide toetatud vene valgete Loodearmee viibimine Eestis, ei lasknud Eesti riik end sellele teele meelitada, vaid alustas Nõukogude Venemaaga läbirääkimisi niipea, kui avanesid väiksemadki lootused rahu saavutamiseks. Seejuures mindi vastuollu lääneriikidega, kellest olenes Eesti iseseisvuse tunnustamine ja kelle taotlustesse ei sobinud rahu sõlmimine Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel.
Eesti Vabariigi iseseisvumise soov polnud lääne suurriikidele mõistetav ja Eesti rahvusvaheline seisund seetõttu keeruline. Lääne demokraatliku üldsuse arvates oli Eesti liiga väike ja rahvaarv iseseisva riigi moodustamiseks ebapiisav. Väideti, et majanduslikult ei suuda Eesti end ülal pidada ning iseseisvana püsima jääda. Ka pidavat puuduma vajalike kogemustega poliitikud ja piisava ettevalmistusega ametnikkond.
Erinevalt Poolast ning Soomest, mille iseseisvumist peeti loomulikuks, toodi Eesti iseseisvuse puhul välja ajalooline taust ja geopoliitiline asend. Rahvusvahelises avalikkuses püsis arvamus, et Eesti ja Läti on Venemaa osad. Samal ajal jäid paljud Lääne poliitikud suurte impeeriumide pooldajaiks ning pidasid väikeriikide teket ebasoovitavaks. Selles nähti uute vastuolude ohtu.
Eesti ega teiste Balti riikide tulevikuvaade polnud pilvitu. Suured naabrid olid oma seisundi suhtes rahulolematud, ning suurriikide eesmärgiks oli Versailles lepete revideerimine. Peagi leidsid Saksamaa ja Venemaa ühise keele ja peale Rapallo lepingu sõlmimist arenes nende kahe suurriigi vahel koostöö kõikides valdkondades, kaasa arvatud sõjaline. Rapallo leping sõlmiti Rapallo linnas 16. aprillil 1922. aastal Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel ning sellega taastati diplomaatilised suhted, loobuti sõjakahjude nõudmistest ja lepiti kokku kaubandus- ja majandussuhete arendamises.
Nõukogude Venemaa ja Saksamaa keskendumist välispoliitikale raskendas siiski nende ebastabiilne sisepoliitiline olukord. Samal ajal soovisid nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa säilitada ja tugevdada Balti riikidest koosnevat sanitaarkordonit Ida- ja Kesk-Euroopa vahel. Tallinnas tunti kultuurilist ja majanduslikku ühtekuuluvust Saksamaa, mitte Vene impeeriumi järeltulija Nõukogude Liiduga.
Eesti Vabariigi sisepoliitika
15. juunil 1920 kiitis Asutav Kogu heaks Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse, mille väljatöötamisel võeti eeskuju Weimari Vabariigi, Šveitsi, Prantsusmaa ja USA põhiseadustest. 1920. aasta põhiseaduse kohaselt oli Eesti demokraatlik, parlamentaarne vabariik, kus rahvale on tagatud otsene osalemine seadusloomes. Lisaks parlamendi valimisele teostas rahvas tahet ka rahvahääletuste ja rahvaalgatuste teel, kui neid toetas vähemalt 25 000 kodanikku. Põhiseadusega kehtestati Eestis demokraatlikud kodanikuõigused ja -vabadused. Põhiseaduse enda muutmiseks oli nõutav rahvahääletuse korraldamine.
Aastate 1920–1934 poliitilist elu iseloomustab erakondade rohkus, äge poliitiline võitlus parlamendis ja valitsuste tihe vahetumine, mida sel perioodil juhtus 23 korral. Koalitsioonivalitsustes osalesid peamiselt parempoolsed ja tsentriparteid.
Tulenevalt demokraatlikust keskvõimust ja seadusandlusest moodustati linnades, maakondades ja valdades aktiivset poliitikat teostavad omavalitsused.
Vähemusrahvuste poliitika
Kõigil vähemusrahvustel oli põhiseaduse järgi õigus kultuuriliste omavalitsuste moodustamiseks. Lapsed loeti vanemate rahvusse kuuluvaiks. Vähemusrahvustel, kelle rahvaarv ületas kolme tuhandet, oli õigus kultuur-autonoomse omavalitsuse moodustamiseks, mille ülesandeks oli:
1. antud vähemusrahvuse hariduselu korraldamine, koolide ning lasteaedade asutamine ja nende ülalpidamine.
2. oma rahvuse üldkultuuriliste huvide, nagu kunsti ja teaduse, arendamine; seltside, teatrite, raamatukogude jne asutamine ning hooldamine.
Kultuuriomavalitsused said oma tegevuse arendamiseks raha riigilt ning liikmemaksudest.
Eesti vabariigi rahvastik moodustus Vabadussõja järel järgmiselt: eestlasi 88,2%, venelasi 8,2%, sakslasi 1,5%, rootslasi 0,7%, juute 0,4%. Teisi rahvusi oli ca 1%.
Vaikiv ajastu
1929. aastal vallandunud ülemaailmne majanduskriis ja sellega kaasnenud äärmuslike liikumiste kasv destabiliseeris Eesti poliitilist süsteemi. Tugevat võimu toetavate meeleolude najal tekkis 1929. aastal paremradikaalne antiparlamentaarne liikumine — Eesti Vabadussõjalaste Liit (vapsid), mis kriisi süvenedes võimule pürgis. 1933. aastal pandi hääletusele vabadussõjalaste koostatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mis piiras oluliselt parlamendi otsustuspädevust ja andis otse suured volitused valitavale riigipeale, muu hulgas ka vetoõiguse Riigikogu otsuste suhtes ning seadustega võrdsete dekreetide andmise õiguse. Jaan Tõnisson juhitud valitsus astus tagasi ja uue valitsuse moodustas Konstantin Päts. 1934 hakkas kehtima uus põhiseadus ning sama aasta aprilliks kuulutati välja riigivanema valimised, mis aga jäid toimumata. 12. märtsil 1934 panid üleminekuvalitsuse juht Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner põhiseadust rikkudes demokraatia kaitsmise ja paremäärmuslike jõudude kavandatud riigipöörde ärahoidmise sildi all toime sõjaväelise riigipöörde ning haarasid võimu. Riigis kuulutati välja kaitseseisukord, Vabadussõjalaste Liidu organisatsioonid suleti, üle 400 vapsi arreteeriti. Riigikogu tegevus peatati, keelati erakonnad ja kogu võim koondati riigipea kätte.
Algas nn vaikiv ajastu (1934–1938), mida iseloomustab parlamentaarse demokraatia lammutamine ja autoritaarse valitsuskorra sisseseadmine. Riigi juhtimine läks kolmikule, mille moodustasid riigivanem Konstantin Päts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ja siseminister Kaarel Eenpalu.
1937. aastal kokku tulnud Rahvuskogu töötas välja Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse, mis jõustus 1. Jaanuaril 1938. Uue põhiseaduse järgi juhtis riiki kuueks aastaks valitud president, kes nimetas ametisse ja vabastas valitsuse ning võis saata laiali parlamendi. Kahekojalises parlamendis vastu võetud seadused jõustusid alles pärast presidendi kinnitust. Riigipeal oli õigus Riigikogu istungjärkude vaheaegadel anda dekreetidena välja seadusi, kui see osutus riiklikel põhjustel vajalikuks.
Uus põhiseadus deklareeris küll kõik kodanike põhiõigused, kuid lubas riigi julgeoleku, avaliku korra või kõlbluse huvides kodanike sõna- ja ühinemisvabadust kitsendada. Valimisõiguse said mehed ja naised 22-aastaselt. 1938. aasta veebruaris toimunud Riigivolikogu valimistel, mille eel piirati opositsiooni kampaaniavõimalusi, saavutas võidu valitsuse organiseeritud Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne, mis sai 54 häält. Opositsioonile antud häälte hulk ületas küll võimulolijate oma, kuid opositsiooni killustatuse tõttu ei pääsenud see võimule. 24. aprillil 1938 ainukesena kandideerinud Konstantin Päts valiti valijameeste poolt presidendiks. Uue valitsuse etteotsa asus Kaarel Eenpalu.
Demokraatia kokkuvarisemist ja autoritaarse korra sündi Eestis, aga ka paljudes teistes Ida-Euroopa noortes riikides, on seletatud demokraatliku kogemuse puudumisega.
Vaikivast olekust hoolimata arenes Eesti elu tervikuna edasi: rahvas harjus oma riigiga, riigimonopolil põhinev majandusmudel tagas elatustaseme kiire kasvu.
Eesti majandus
Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud Eesti Vabadussõja ajal sai eesti maaelu ja tööstus tugevasti kannatada. Paljud taluhooned olid põlenud, suur osa karjast hävinud, enamik tööstusharusid lakanud toimimast ning Vene pankadesse ja tsaariaegsetesse väärtpaberitesse paigutatud säästud kaotanud väärtuse.
Peale Vabadussõja lõppu hakkas olukord tasapisi paranema. Mõisatele kuulunud maad jagati välja talupoegadele ja Vabadussõjast osavõtnuile. Maast ilma jäänud mõisnikele maksti riigi kassast kompensatsiooni. Lääne-Euroopas toimunust tunduvalt radikaalsema maareformi tulemuseks oli elanike heaolu kiire kasv.
Peamiseks tuluallikaks kujunes piimakarja kasvatus ja piimasaaduste tootmine. 1930. aastate keskpaigaks oli kariloomade ja meiereide arv kahekordistunud. Eesti piimatoodete kvaliteet oli sedavõrd paranenud, et Eestist sai tugev konkurent suurtele põllumajandusriikidele.
Venemaast eraldumisel jäid Eestis asunud laeva-, raudtee-, vineeri- ja tekstiilitehased, nende hulgas ka maailma suurimad puuvillatehased nagu Narva Kreenholm idaturust ilma. Ent Eesti majandus kohanes kiiresti uute nõudmistega. Tööstus reorganiseeriti rahuldama siseriiklikke vajadusi. Samal ajal alustati uuendustega, mis pidasid silmas ekspordivõimalusi läände. Alustasid uued tööstusharud, sealhulgas üha laienev põlevkivitööstus.
Riigi maksujõudu parandas märgatavalt tselluloosi, vineeri, põlevkivi, bensiini, tekstiili, bakeliidi, paberi, alkoholi jt toodete müük välismaale. 1937. aastal moodustas tööstustoodang Eesti ekspordist 37% ning põllumajandussaadused ja puit 61%. Samal ajal kui maailma tööstustoodang vähenes peale 1929.–1938. aasta suurt majanduslikku depressiooni 7% võrra, kasvas Eesti tööstustoodang samal perioodil koguni 45%. Ka õnnestus Eesti riigil kindlustada oma raha väärtus, tasakaalustada tulusid ning väljaminekuid.
Tasuta algkool, väike õppemaks kesk- ja ülikoolis, kusjuures peaaegu iga neljas üliõpilane oli õppemaksust vabastatud, ning aktiivne rahvakoolide tegevus, võimaldas saada haridust ka vaesemate perede lastel.
Kodanike valdav enamus oli saavutatuga rahul. Mõistagi nuriseti ja sooviti, et ühiskond toimiks demokraatlikumalt, läbipaistvamalt, õiglasemalt. Kuid otsest diktatuuri siiski Eestis ei olnud ja poliitiliste vastaste elu kallale ei kiputud. Vabadussõjalaste riigipöörde katse järel mõisteti paljud nende juhid küll vangi, kuid hiljem amnesteeriti. Presidendi korraldusega taastati kõigi ohvitseride auastmed ning riiklike autasude kandmise õigus. Sõltumatud kohtud töötasid, inimeste vaba liikumist ei takistatud. Alates 1934. aastast oli poliitiline tegevus küll piiratud, kuid mitte keelustatud. Ajakirjandust tsenseeriti, ent see puudutas vaid üksikuid valdkondi ja tolleaegsetes lehtedes edastatud materjalid olid tänastega võrreldes hoopis mitmekülgsemad ning vähem kallutatud.
Eesti riigikaitse
1939. aastal kehtinud Riigikaitse seaduse alusel allusid kõik 17–55-aastased meessoost eesti kodanikud riigikaitse kohustusele alljärgnevalt:
17–20 eluaastani – noorsoo sõjaväeline väljaõpe;
20–21 eluaastani – kohustuslik tegevteenistus kaitseväes;
21–25 eluaastani – käsundusreserv;
25–45 eluaastani – reserv;
45–55 eluaastani – maakaitse reserv;
Kohustusliku tegevteenistuse pikkuseks oli 12–18 kuud, olenevalt väeliigist.
Ohvitseride teenistuskohustus kestis 60. Eluaastani.
Kaitseliit
17. detsembril 1924 kehtestas kaitsevägede ülemjuhataja Johann Laidoner oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja. 1925. aasta mais võtsid valitsus ja riigikogu vastu Kaitseliidu ühekordse rahalise toetamise seaduse, millega pandi tegevusele majanduslik alus.
Vajaliku kaadri ja kindlate kavade puudumise, eriti aga relvade ja õppevahendite vähesuse tõttu, ei saadud esialgu veel regulaarset õppetegevust korraldada. 2. veebruaril 1925 kinnitas valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati organisatsiooni juhtimise struktuur. Peale KL-i ülema ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ning tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega.
Sõjaväelisele väljaõppele pandi alus 1926. Igal aastal korraldas KL rea taktikalisi õppusi. Neist suurimad olid 1926. aastal Keila sügismanööver ja 1927. aastal Iru sügismanööver. 31. märtsiks 1932 oli kaitseliitlastel kasutada ligi 650 lasketiiru.
1939. aastal oli Kaitseliidus 15300 noorkotkast, 17400 kodutütart, umbes 14000 naiskodukaitsjat ja 6000 kaitseliitlast.
17. juunil 1940 marssis Eestisse Nõukogude armee. Riigi juhtkond oli otsustanud vastupanu mitte osutada. Samal päeval saadeti malevatesse KL-i ülema raadiogramm nr 418, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda.
Eesti kaitseväe väljaõpe
Eesti sõjaväe vanem juhtkond pärines endisest Vene keiserlikust armeest ja omas kahe sõja rikkalikke kogemusi. Nende hulgas oli palju kõrgema sõjaväelise haridusega ohvitsere. Veel 1939. aastal olid tegevteenistuses Vene Kindralstaabi Akadeemia lõpetanuist kindral J. Laidoner, kindralleitnandid P. Lill ja N. Reek, Vene Intendandi Akadeemiast kindralmajorid T. Rotberg ja R. Reiman ning kolonel G. Viard, Vene Mereväe Akadeemiast kontraadmiral H. Saltza.
Suurt tähelepanu pöörati ohvitseride tehnilisele väljaõppele. See toimus Vabadussõja järel asutatud Sõjaväe Tehnikakoolis, mille 1923. aastal lõpetas 70 ohvitseri. Kaadriallohvitseride ettevalmistamine toimus põhimõttel, et nad sõjas vajaduse korral võiksid asendada ohvitsere.
Kaitseväe tehniline varustus
Hoolimata väiksusest hoolitses Eesti riik riigikaitse eest. Sõjaväeladudes oli varutud toitu umbes 110 000-mehelisele armeele, millest pidi jätkuma kuueks kuuks. Varusid uuendati pidevalt.
Piisas meditsiinilist varustust, samuti riideid ja jalatseid. Varutud oli vajalikul hulgal moodsaid sidevahendeid.
Peale Vabadussõja lõppu jäi Eesti sõjaväel järele palju relvi. Nende arv 1000 elaniku kohta oli Läänemereäärsete riikide suurim. Samal ajal määrati 1928. aastal sõlmitud Kellog-Briandi paktiga Rahvasteliidu liikmetele sõjavarustuse piirangud. Nii tohtis Eestil olla näiteks vaid 66 sõjalennukit.
Sel põhjusel kanti järgnevatel aastatel suur hulk relvi maha ja hävitati. Palju relvi müüdi soodsalt ära Hispaania kodusõja ajal.
Kolmekümnendate aastate lõpul suurendas Eesti Vabariik oma kaitsekulutusi, mis moodustasid nüüd 25% riigieelarvest. 1940. aastal hinnati sõjaministeeriumi ja Kaitseliidu varade väärtuseks 95 miljonit krooni, mis tegi tolle aja vääringus 26 miljonit dollarit.
Püsside ja kuulipildujate arv ületas nende vajaduse mobilisatsiooni korral. Kasutusel olid põhiliselt vene ja inglise vintpüssid, kusjuures viimased puuriti ümber vene kaliibrile. Kergekuulipildujatest olid kasutusel põhiliselt Madsen, ning osaliselt ka Lewis, Colt ja Vikers kuulipildujad. Raskekuulipildujaiks olid põhiliselt vene Maxim kuulipildujad. Enne 1939. aastat õnnestus soomlastelt osta piiratud koguses nende püstolkuulipildujaid Suomi. Püstolkuulipildujaid ka kohalik Arsenal.
Käsirelvade laskemoona oli varuks umbes 100 miljonit padrunit. Enamik laskemoona oli uus, kusjuures pidevalt tehti padrunite uuenduslaadimist. Suurtükiväe laskemoona oli valmis pandud kuus tuleüksust. Üks tuleüksus on olenevalt kaliibrist 100–200 mürsku. Vene kolmetollistele ja Schneider kuuetollistele suurtükkidele oli ladudes varuks veel sama palju tuleüksusi. Tankidest oli kasutusel põhiliselt Prantsuse kergetankid FT-17. Tankitõrjepüssid ja kahurid olid küll kaasaegsed, kuid neid oli vähe. Tankitõrjepüsse oli ainult 15 ja tankitõrjekahureid 48.
1939. aastal hakati Nõukogude Liidus tootma tanki T-35, mille kaal oli 50 tonni ja soomuse paksus 30 mm. Tankil oli kolm torni ja kolm kahurit. Sellise hiidtanki vastu olid Eesti tankitõrjerelvad võimetud.
Kõige suurem puudus oli kaasaegsetest õhutõrjesuurtükkidest. Õhutõrjel oli vaid üheksa 37 mm automaat õhutõrjesuurtükki, kusjuures kolm neist olid rakendatud merekindluste kaitseks. Soomusvägi praktiliselt puudus. 1934. aastal Poolast ostetud kuus tanketti TKS ei olnud oma 8–10 mm soomuse ja ühe 7,7 mm kuulipildujaga mingid erilised lahingumasinad. Ülejäänud tankid ja soomusautod olid pärit Esimesest maailmasõjast või ise ehitatud ja võisid kasutust leida ainult püsivate tulepunktidena, või äärmisel juhul tänavalahingutes. Aastatel 1926–1928 kohalikus Arsenalis ehitatud 13 soomusautot ei kujutanud endast erilist tulejõudu.
Eesti lennuvägi oli tagasihoidlik. Arvuliselt oli lennukeid küll 37, kuid nende lahinguvõimekus jäi minimaalseks. Mõni inglise Bulldog ja Bristol hävitaja, kuus Hawker Harti ja vaid üks Avro-Anson pommitaja koos kuue Eestis valmistatud PON ja PTO-4 tüüpi õppelennukiga moodustasid kogu Eesti lennuväe. Seoses lennuväe moderniseerimisega kanti aastatel 1937–1939 maha 28 lennukit. 1937. aastal telliti Inglismaa Vickersi tehasest 12 hävitajat Supermarine Spitfire I. Lennukid pidid Eestisse jõudma 1939.–1940. aastal, kuid alanud sõja tõttu tühistas tehas tellimuse. 1939. aasta lõpul osteti Saksamaalt viis luurelennukit Henschel 126B-1, kuid need saabusid relvadeta. 1940. aastal oli Eesti Lennuväel 37 lennukist lahingukorras vaid kaheksa.
Eesti sõjalaevastiku põhijõududeks olid kaks allveelaeva – Kalev ja Lembit ning vahilaev Pikker. Ülejäänud laevad olid Vabadussõja-aegsed ja kasutatavad üksnes miiniväljade rajamisel ja traalimisel ning mingil määral ka rannakaitseks.
1939. aasta kevadel saabus Eestisse laev sõjavarustusega, kus oli 40 000 vintpüssi Mauser, üle 1200 kuulipilduja, 12 Rootsi firma Bofors 40 mm automaat-õhutõrjekahurit ja 23 välihaubitsat 114 mm koos laskemoonaga. Peale selle veel lennukipomme ja lõhkeainet. Kogu selle relvapartii väärtus oli 500 000 Inglise naela ehk 10 miljonit tolleaegset Eesti krooni. Varustus oli täiesti uus ja kuulus Belgia kodanikule E. Grimard’ile ning oli adresseeritud ühele Inglise firmale, mille esindaja ta oli. Laev oli tulnud Poolast ja reekspordi korras oli relvade sihtmaaks Hiina. Kuna aga alanud sõja tõttu oli laevaliiklus takistatud, jäid relvad Eestisse ja langesid 1940. aasta sügisel punaarmee kätte.
Eesti Kaitseväe tehniline varustus
sõjapüsse – 173 400
püstoleid – 89 000
37 mm õhutõrje suurtükke – 9
püstolkuulipildujaid – 496
kuulipildujaid – 5190
20 mm tankitõrjepüsse – 15
81,4 mm miinipildujaid – 34
suurtükke 37 mm kuni 305 mm – 489
tanke ja tankette – 22
soomusautosid – 23
lennukeid kõiki tüüpe – 42
sõjalaevu – 15
allveelaevu – 2
käsigranaate – 125 000
tankitõrjemiine – 11 000
raadiojaamu – 133
Kaitsealane koostöö naabritega
Oma riigi julgeoleku kindlustamise küsimus oli Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vahel kõne all juba iseseisvuse algaastail, kuid mitmesugustel põhjustel jäi püsiv liit loomata.
Eestil olid oma lõunanaabri Lätiga ühised riigikaitselised huvid ning sellel eesmärgil sõlmiti 1923. aastal Eesti-Läti kaitsealase koostöö leping.
Eesti riigikaitse kavad olid rajatud eeldusele, et vaenlane on Nõukogude Liit. Eesti-Läti kaitsealase lepingu põhjal välja töötatud kaitsekavad käsitlesid mõlema riigi kaitse korraldamist kallaletungija korral.
Balti riikide lähima naabri Poola olukord polnud kadestamisväärne. Asudes kahe suurriigi, Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, oli tal piiritüli mõlema naabriga. Eriti ohustas Poolat Saksamaa ja seda eeskätt nn Poola koridori pärast, mis lahutas Ida-Preisimaa emamaast ja millega sakslased ei leppinud. Kuigi Balti riikidel ja Poolal olid ühised ohud, ei toimunud nende vahel mingisugust riigikaitselist koostööd.
Soome hoiaku määras olukorra kaine hindamine. Oma geopoliitilise asendi ja ajalooliste sidemete tõttu kuulus Soome Skandinaavia riikide huvipiirkonda. Vaatamata sellele alustas Soome 1920. aastate keskpaiku Eestiga sõjalist koostööd.
Kakskümmend aastat kestnud Eesti iseseisvusele sai saatuslikuks 1939. aasta sügis. Siiani oli Eesti Vabariigi juhtkond püüdnud igati iseseisvust kindlustada, rahvusvaheline olukord seda aga ei soosinud. 1939. aasta suvel algas võitlus maailma jagamiseks, mis sai Eestile saatuslikuks. Riiki sisenesid NSVLiidu väed ning ilma ühegi lasuta anti iseseisvus käest.
Vsevolod Jürgenson
