Aastatepikkune Reformierakonna valitsuses ilutsemine on loonud olukorra, kus kiputakse unustama programmilisi eesmärke, sest lihtsam on lähtuda päevapoliitikast, loobudes tüütust kohustusest programmis näpuga järge ajada. Nii vahetatakse üllad mõtted peenrahaks ja asjatatakse nagu hetkel välja kukub, sest milleks elu keeruliseks muuta.
Reformierakonna umbluu.
Heites pilgu Reformierakonna programmi, selgub põhjus, miks meie valitsuse juhtiv jõud oma poliitika kujundamisel ikka ja jälle puusse paneb. Reformierakonna peamine eesmärk on programmis sõnastatud järgmiselt: Eesti Reformierakonna eesmärgiks on Eestis jõuka kodanikuühiskonna kujundamine inimeste vaba loomevõime rakendamise teel. Mida see tähendab? Kas keegi oskab tõlkida? Kas Euroopa kõrgeim inflatsioon kujundab vaba loomevõimet või Ansipi ennemuistne jutt viiest rikkamast viib tugevama kodanikuühiskonnani? Ei maksa erutuda, see arusaamatu lause, mis peaks endast kujutama reformistide programmi leitmotiivi, ei tähendagi midagi. See on otsekui rida rappajooksnud regivärsist, mille algust keegi ei mäleta ning mille lõppu ei jõua ükski tegus inimene ära oodata, sest enne loojub päikesevalitsus silmapiiri taha.
Kuna puuduvad tõsiseltvõetavad programmilised seisukohad, tulistavadki reformistid puusalt, muretsedes üksnes selle pärast, kuidas me välismaalt vaadates välja näeme ning kas meie peaministriproua on piisavalt innovaatilis-ikooniline. Riigi ja rahva käekäik valitsejaid ei huvita, sest reformistidel on programmist suva, kuna seda paberit vajati vaid erakonna registreerimisel, edasises poliitilises tegevuses on nõme poliitiline manifest heidetud pühkmete hulka nagu põhiseaduse säte iseseisvast rahvusriigistki.
Üks huvitav lause torkab Reformierakonna programmi preambulis veel silma, nimelt sedastatakse, et Inimene peab olema vaba oma valikutes ja valmis vastutama oma tegude eest. Otsisin täpsustust, kas inimese all mõeldakse ka peaministrit ja haridusministrit, ent ei leidnud selle kohta ainsatki märkust. Siit saab järeldada, et Reformierakonna programmilised väärtused valitsusliikmeid ei puuduta. Eks ole mugav, kui peaminister ei näe oma süüd 20%-ni ulatuva inflatsiooni vohamises ja haridusminister ei tunnista käpardlike kiirtestihangetega riigile olulise kahju tekitamist, sest Eesti Vabariigi Reformivalitsuse liikmed oma tegude eest ei vastuta.
Veel üks naljaks valenoot torkab Reformi programmis silma. Kuidas interpreteerida programmi emotsionaalset seisukohta, et Reformierakonna eriline tähelepanu kuulub lastele. Me ju märkasime seda erilist tähelepanu, kui lastetoetuse suurendamist taotlev eelnõu viis peaministri raevu. Nii suur on Reformi armastus, et lausa sunnib lastele muretumat äraelamist taotlevaid poliitikuid sõimama!
Keskklass Keskerakonna moodi.
Kummalisi tundeid äratab ka Keskerakonna programm, meenutades vana piiblitarkust, mis soovitab käia sõnade, mitte tegude järgi. Kuidagi kentsakas on koos Reformierakonnaga Eesti inflatsioonikuristikku vedanud erakonna programmist lugeda, et Keskerakonna siht on keskklassi tugevdamine. Vähe sellest, Keskerakonna programmi kokku kirjutanud nupumehed kinnitavad, et Eesti jätkusuutliku arengu tagamiseks on vajalik jõuka keskklassi (oma tööga väärtusi loovad kvalifitseeritud oskustöölised ja spetsialistid, väike ja keskmise suurusega ettevõtete omanikud, töötajad-osanikud, haritlased) kujundamine, kes on demokraatliku ja jätkusuutliku ühiskonna arengu peamine garant.
Nii ilus, üllas ja hea! Kuid kas keegi Keskerakonna tähtsamatest ninadest oskab selgitada, et kui keskklassi õitseng neile nii kallis ja oluline tundub, miks siis koos Reformierakonnaga tehakse kõik selle südamelähedase klassi hävitamiseks? Sõnad on ju ilusad, kuid päikesevalitsust Eesti inimeste elujärg ei huvita ning keskklassi arvukuse kasvatamine ei veetle.
Nii Reformi- kui Keskerakond lubavad oma programmides rahvale paremat elujärge. Ei saa salata, et loba ilusamast elust paneb südame põksuma ja toob naeratuse huulile. Tegudes kogeme aga hüperinflatsiooni energiakandjate, toiduainete ja esmatarbekaupade enneolematu kallinemise näol.
Selle kõige taustal kerkib küsimus, kui kaua laseb Eesti rahvas end poliitmänguritel petta? Kas tõesti peame kolmkümmend aastat peale iseseisvuse taastamist leppima valitsuserakondade isakeste-emakeste luuluga, nagu peaks rahvas taas olema valmis kartulikoori sööma? Kui pikk on rahva kannatus?
Vsevolod Jürgenson