Olen mitu aastat oma peas ümber pööranud ideed, mis mulle alguses tundusid kaugeleulatuvana, kuid nüüd tundub see selge võimalusena.
Kas võib juhtuda, et teatud määral vaimuhaiguse all kannatavad inimesed mõjutavad või isegi juhivad kultuurilisi, poliitilisi ja majanduslikke asju?
Viini Narrenturm on Euroopa vanim hullumaja.
Ausamalt öeldes, kas meid juhivad nüüd hullud?
Olin selle üle juba mõnda aega mõtisklenud, kui komistasin Carl Jungi 1957.aastal kirjutatud essee otsa pealkirjaga “Indiviidi viletsus kaasaegses ühiskonnas”.
Tema avamõtisklused on mulle tabav kirjeldus irratsionaalsetest ja destabiliseerivatest nähtustest, mille tunnistajaks oleme viimasel ajal olnud.
“Kõikjal läänes on õõnestavaid vähemusi, kes – meie humanitaarsuse ja meie õiglustunde varjus – hoiavad sütitavaid tõrvikuid valmis, ilma et miski takistaks nende ideede levikut peale ühe, üsna intelligentse, vaimselt stabiilse kriitilise põhjuse, elanikkonna kiht. Siiski ei tohiks selle kihi paksust üle hinnata. See on riigiti erinev vastavalt rahvuslikule temperamendile. Samuti on see piirkondlikult sõltuv avalikust haridusest ning on allutatud teravalt häirivate poliitiliste ja majanduslike tegurite mõjule.”
„Võttes kriteeriumiks rahvahääletuse, võiks optimistlikul hinnangul seada selle ülempiiriks umbes 40% valijaskonnast. Põhjendamatu poleks ka pessimistlikum seisukoht, sest mõistuse ja kriitilise refleksiooni ja ei kuulu inimese silmapaistvate eripärade hulka. Ja isegi seal, kus see on olemas, osutub see kõikuvaks ja püsimatuks, seda enam, reeglina, seda suuremad on fraktsioonid. Mass purustab arusaamise ja mõtiskluse, mis on üksikisikuga veel võimalikud ning see viib tingimata doktrinaarse ja autoritaarse türanniani, kui põhiseaduslik riik peaks kunagi nõrkusehoole alistuma.”
“Ratsionaalset argumenteerimist saab teatud edulootusega läbi viia ainult seni, kuni antud olukorra emotsionaalsus ei ületa teatud kriitilist taset. Kui afektiivne temperatuur tõuseb sellest tasemest kõrgemale, lakkab mõistuse mõju avaldamise võimalus ning selle asemele astuvad loosungid ja kimäärsed soovifantaasiad. See tähendab, et tulemuseks on omamoodi kollektiivne omamine, mis areneb kiiresti psüühiliseks epideemiaks.”
„Selles seisundis tõusevad tippu kõik need elemendid, mille olemasolu mõistuse võimu all pelgalt asotsiaalsetena talutakse. Sellised isikud pole sugugi haruldased kurioosumid, keda kohata ainult vanglates ja hullumajades. Iga ilmse hullumeelsusjuhtumi kohta on minu hinnangul vähemalt 10 varjatud juhtumit, mis harva jõuavad avaliku väljamurdmiseni, kuid kelle vaateid ja käitumist, vaatamata nende tavapärasusele, mõjutavad alateadlikult morbiidsed ja perverssed tegurid.”
“Muidugi pole arusaadavatel põhjustel meditsiinilist statistikat latentse psühhoosi esinemissageduse kohta. Kuid isegi kui nende arv peaks olema vähem kui 10 korda suurem ilmsete psühhooside ja ilmse kuritegevuse arvust, kompenseerib nende esindatava elanikkonna suhteliselt väike osa nende inimeste omapärane ohtlikkus.”
“Nende vaimne seisund on kollektiivselt erutatud rühma oma, mida juhivad afektiivsed hinnangud ja soovide fantaasiad. Kollektiivse omamise seisundis on nad kohanenud ja tunnevad end selles üsna koduselt. Nad teavad omast kogemusest nende seisundite keelt ja teavad, kuidas nendega toime tulla. Nende kimäärsed ideed, mis on loodud fanaatilisest pahameelest, pöörduvad kollektiivse irratsionaalsuse poole ja leiavad seal viljakat pinnast, sest nad väljendavad kõiki neid motiive ja pahameelt, mis mõistuse ja taipamise varjus varitsevad normaalsemaid inimesi. Seetõttu on nad vaatamata väikesele arvule rahvastikuga võrreldes ohtlikud nakkusallikad just seetõttu, et nn normaalsel inimesel on vaid piiratud eneseteadmised.”
Iga kuuga lähen ma neid mõtisklusi tagasi ja vaatan üle ning mulle tundub, et need kirjeldavad peaaegu täiuslikult seda, mida täna oleme tunnistajaks.
Võtke peaaegu kõik olulised avaliku korra probleemid – pandeemiareaktsioon, vaktsiinikultus, sõda Ukrainas ja nüüd ka transsooliste kultus – ja pange tähele selle sügavat irratsionaalsust.
Terve mõistus, mõistus, vaoshoitus, ettevaatlikkus ja ettevaatlikkus – kõik näib olevat agressiivsete ja korratute inimeste poolt pidevalt õõnestatud.
Paar õhtut tagasi õhtusöögil soovitas üks vana sõber, et maailma EI juhi hullud, vaid ahned vilistidest oportunistid, keda eetilised kaalutlused ei piira. Nad on osavad sotsiaalseid suundumusi märgates ja halastamatult ära kasutama rikkuse ja võimu kogumise vahendina.
Mu sõbra soovitus meenutas mulle romaani “Catch-22”, mille Joseph Heller kirjutas umbes samal ajal, kui Jung oma mõtisklusi koostas.
Nagu romaani peategelane, kapten John Yossarian, märgib:
“See oli imeline. Ta nägi, et pahe muutmine vooruseks ja laimu tõeks, impotentsus karskuseks, kõrkus alandlikkuseks, rüüstamine heategevuseks, vargus auaks, jumalateotus tarkuseks, jõhkrus patriotismiks ja sadismi õigluseks muutmine, nägi ta peaaegu mingit nippi. Igaüks võiks seda teha; see ei nõudnud üldse ajusid. See lihtsalt ei nõudnud iseloomu.”