Selle loo kirjutan ma mitte selleks, et kuidagi ülistada nõukogude režiimi, vaid arutleda selle üle, mis on läinud valesti, et oleme ühiskonnana viletsamas seisus kui toona. Mina, Mario Maripuu, sündisin 1985. aastal, kuid ähmaselt mäletan siiski seda aega, mis oli nõukogude aeg.
Elu Haapsalu linnas toimis aastaringselt. Sööklad toimisid ning olid rahvast täis ja tänavapildis elu käis. Külades olid poed ja rahvamajad, mis toimisid. Rahvas oli kuidagi õnnelik. Ei viitsitud väga süveneda NSV Liidu poliitikasse ning oldi pigem rakkes oma olmega.
Ei olnud töötuid ega ka kodutuid, sest nõukogude võim nägi ette, et kõik peavad tööd tegema ja omama kodu. Oldi küll korteri- ja autojärjekordades, aga asjad toimisid ning tegelikult oli rahvas õnnelikum võrreldes tänasega. Sellele väitele võib 10% rahvast, kes uue kapitalistliku ja neomarksistliku režiimiga on rikastunud, vastu vaielda, kuid suures pildis on keskmine inimene ja elus mitte hakkama saav inimene ikka väga vaene – kuni kodutuni välja, kus ainsaks voodikohaks jääb pargipink või kodutute varjupaik.
Režiimi vahetusega said jõukad veel jõukamaks ja vaesed veel vaesemaks.
Muidugi, kui vaadata ja võrrelda näiteks linnade üldpilti ja väljanägemist, siis nõukogude ajaga võrreldes on kõik kaunis ja ilus. Minu kodulinn on Haapsalu ning võrreldes kasvõi 90ndatega, kus peegeldus veel nõukogude aeg linnapildis, on see tänaseks peaaegu kadunud. Linnajuhid on teinud väga head tööd eesotsas Urmas Suklesega. Haapsalu on väga kaunis linn!
Kuid kui tulla talvisesse aega, siis see kaunis linn koos ilusate tänavatega on kohati inimtühi. Ettevõtted kiratsevad ning püüavad neid üksikuid, kes tänaval kõnnivad. Nõukogude ajal sellist asja polnud. Majad olid küll räämas, aga elu käis.
Täna on linnapilt nagu postkaart – ilus, kuid inimtühi. Tekib küsimus: kellele see kaunis linn siis loodi? Tegime linna korda, et midagi ei toimuks?
Siin ma ei saa süüdistada linnajuhte ega isegi mitte valitsust, sest tegelikult on viga kapitalistlikus ühiskonnas, mis ei toimi tavainimese jaoks.
Nõukogude ajal oli kõigil võimalus käia sööklas söömas, täna on see pigem rikaste privileeg. Nõukogude ajal oldi autojärjekorras, täna on auto omamine pigem rikaste privileeg – eriti automaksu valguses. Oma kodu omamine on samuti pigem rikaste privileeg, sest vaesed peavad hakkama saama üürituruga ning ka siis ripub kirves peakohal – millal leping üles öeldakse ja tuleb uus koht otsida. Ja uus ei pruugi enam nii soodne olla, sest kinnisvara- ja üüriturg on kallinenud.
Siinkohal peaksime ühiskonnana leidma lahenduse ja muutma tänaseks korda tehtud linnad taas elavaks. Me kirume kommunismi, kuid miks me ei võta sellest süsteemist toimivaid elemente ka kapitalistlikku ühiskonda? Et meil poleks kodutuid ega töötuid. Et igaüks saaks endale lubada sööklas käimist. Et asjad ja teenused ei jääks vaid jõukama kodanikkonna privileegiks, vaid neid saaks nautida kõik.
See tagaks selle, et kohvikud ei oleks tühjad ega ootaks seda ühte inimest, kes seda endale lubada saab.
Taastame taas külaelu, külapoed ja väikepõllumajanduse.
Mul on täiesti arusaamatu, miks inimesed ei koondu ega hakka mõtlema lahendusi, kuidas elu Eestis paremaks muuta. Selle asemel käiakse silm hall peas tööl kaheksast viieni ning õhtul, laibana koju kukkudes, pannakse käima AK uudised
