Investorite meeleolu on selgelt tõusev. CNN-i hirmu- ja ahnuseindeks 18.juunil 2023 oli 82, mis viitab äärmisele ahnusele. See on drastiline optimistlik samm pärast sulgemist “ahnusega” (56 üle 100) kuu aega tagasi ja “äärmise hirmuga” (17 üle 100) alles aasta tagasi. Samas on Citi globaalse majanduse üllatusindeks samal perioodil langenud 12 punkti võrra, euroala komponent aga 123 punkti võrra. Kolmeteistkümne punkti võrra on langenud ka USA majanduse üllatusindeks.
Esimeses kvartalis majanduslangusse langenud euroala katastroofilised tulemused toimuvad ka ajal, mil selles majanduspiirkonnas valitseb märkimisväärne taganttuul: langevad energia- ja toormehinnad on toetanud euroala SKPd, suurendades väliskomponenti tänu oluliselt väiksemale impordile. Lisaks peaks euroala saama kasu ulatusliku ELi järgmise põlvkonna stimuleerimiskava eeldatavast positiivsest mõjust. Ükski neist mõjudest pole aidanud, mis tõestab taas, et valitsuse ulatuslikud stiimuliplaanid ei suurenda peaaegu üldse majanduskasvu ja tootlikkust ning on sageli suunatud poliitiliselt eelistatud sektoritele, millel on väike tegelik mõju töökohtadele või majanduskasvule.
See on vaevalt üllatus, sest ka Junckeri plaan ning 2009.aasta majanduskasvu ja töökohtade loomise kava ei avaldanud kordastavat mõju. Euroala on valitsuse stimuleerimiskavade ahel, mis ei anna reaalset majanduslikku tulu, kuna tootlikkuse kasv on jätkuvalt ülimalt kehv, töötuse määr on kaks korda kõrgem kui USAs ja majanduskasv lihtsalt ei käivitu.
Oluline on mõista, et majanduse üllatuse negatiivne suundumus saabub keset kahte hiiglaslikku stiimuliplaani, euroalal ja USA-s ning tänu toormehindade langusele ja tänu tugevale Hiinale kasvavale ekspordile väheneb import taasavamisel, mis võis jääda alla konsensuse hinnanguid, kuid on India kõrval siiski globaalse kasvu liikumapanev jõud.
Paljud süüdistavad intressimäärade tõusu makromajanduslike näitajate languses võrreldes prognoosidega. Tundub, et vähesed süüdistavad selles halvas majanduslikus tootluses hullumeelselt negatiivseid reaalkursse ja koletisi stiimulipakette. Mõelge sellele hetkeks: maailm “investeeris” 2020.aastal ligi 20% oma SKTst avalikesse ja rahapoliitilistesse stiimulitesse, et saavutada tugev taastumine, mida pole kunagi juhtunud ja mis sai vastutasuks vaid kõrge inflatsiooni ja kehva kasvu.
Nende tohutute stiimuliplaanide tähelepanuväärset ebaõnnestumist ei analüüsita peaaegu kunagi akadeemilistes dokumentides, sest tundub, et mõned teadlased on otsustanud vältida uuringuid, mis seavad kergelt kahtluse alla valitsused ja nende ülepaisutatud kulutused. Stiimuliplaanid ebaõnnestuvad ja näib, et me kuuleme, kui taastumine on nõrk, see, et probleem on intressimäärade normaliseerumine, mitte nende hiiglaslike valitsusplaanide olematu kordistav mõju, mis jätavad suurema võla ja nüüd inflatsiooni jätkusuutmatu jälje.
Ka sotsiaalprogrammid on läbi kukkunud. Viimased Eurostati andmed näitavad, et 2022.aastal ähvardab ELis vaesus või sotsiaalne tõrjutus 95,3 miljonit inimest, mis moodustab 21,6% ELi elanikkonnast. 2018.aastal oli see 109,2 miljonit inimest ehk 21,7% elanikkonnast. See on tohutuid sotsiaalkulutusi, üle kahe triljoni euro stiimuleid ja rahvaarvu kasvu arvestades peaaegu tühine edasiminek. Vana argumendi „oleks võinud olla hullemini” kasutamine on mõttetu. Kogu maailmas on palju tõendeid avaliku raha parema kasutamise kohta.
Intressitõusud ei ole põhjustanud eurotsooni majanduse nõrgenemist; valitsuse hiiglaslikud kulutuste plaanid. Tootlikkuses või töökohtade loomises pole märgatavat paranemist, välja arvatud turismi tagasitulek, ega kindlasti ka fiskaalkordajat. Kasvutrend on lihtsalt tagasi seal, kus see oli 2019.aasta detsembris, kui euroala on majanduslanguse äärel, kuid oluliselt suurema võlakoormusega.
G4 keskpankade bilanss on äsja langenud väikese 9,5% võrra pärast 78% hüppelist tõusu aastatel 2020–2021. Intressitõusud on ainult korrigeerinud negatiivsete intressimäärade majanduslikku kõrvalekallet. Rahapoliitika normaliseerumine toimub aeglaselt ja keskpangad on jätkuvalt tohutult leplikud. Mõned investorid võivad oodata miraažipõrget valitsusprogrammidelt, mis on korduvalt tõestanud, et need ei toonud tegelikku paranemist, kuid seda ei juhtu.
