Hiljutises intervjuus USA ajakirjaniku Glenniga analüüsib Iraani professor Seyed Mohammad Marandi Lähis-Ida viimaseid arenguid. Teherani ülikooli õppejõud ja Iraani tuumaläbirääkimiste meeskonna endine nõunik Marandi kirjeldab Iisraeli relvarahu rikkumist, Iraani kättemaksu ja USA-ga peetud läbirääkimiste keerulist tausta.
Praegune konflikt ja relvarahu rikkumine
Marandi sõnul on Iisrael hiljuti kokkulepitud relvarahu massiliselt rikkunud. 8. aprillil toimunud intervjuu salvestuse ajal tulistati Iraani rakette Iisraeli pihta otsese vastusena Iisraeli jätkuvatele rünnakutele Liibanoni vastu. Iisrael pommitab Liibanoni linnu ja tsiviilelanikke, mille tagajärjel on hukkunud sadu inimesi, sealhulgas palju naisi ja lapsi. See toimub vaatamata relvarahuleppele.
Marandi rõhutab, et Pakistani peaminister säutsus selgelt, et Liibanon on relvarahu osa. Sellest hoolimata väidab USA president Trump, et tegemist on “eraldiseisva kokkupõrkega”. Need vastuolud näitavad Trumpi nõrkust ja Netanyahu kavatsust rahuprotsessi tahtlikult saboteerida. Rünnakud õõnestavad relvarahu ja taotlevad tema enda poliitilisi eesmärke, radikaliseerides Iisraeli elanikkonda veelgi.
Läbirääkimiste taust ja Iraani plaan
Intervjuu heidab valgust relvarahu taustale. USA nõudis algselt Iraanilt „tingimusteta alistumist” – sarnaselt eelmise 12-päevase sõjaga. Sellest seisukohast arenes välja 15-punktiline plaan, mille Iraan tagasi lükkas. Selle asemel koostas Iraani kõrgeim riiklik julgeolekunõukogu koos kõrgeima juhi Ali Khamenei’ga oma 10-punktilise plaani. See edastati USA-le Pakistani kaudu ja Trump aktsepteeris selle lõpuks läbirääkimiste alusena.
Marandi kirjeldab seda sammu sümboolselt olulisena: USA-sugune ülbe impeerium on sunnitud tunnustama suveräänse riigi õigusi. Sellegipoolest on skeptitsism õigustatud. USA on äärmiselt ülbe impeerium ja Trump on “keisritest” kõige ülbem. Läbirääkimised temaga on ettearvamatud, sest ta muudab pidevalt oma seisukohti.
Sõjaline olukord ja Iraani tugevus
Vaatamata relvarahule valmistub Iraan halvimaks. Marandi, kes ise võitles vabatahtlikuna 1980. aastatel Iraani-Iraagi sõjas, viitab Iraani pikaajalistele ettevalmistustele: riik on üle 25 aasta arendanud ja varunud rakette ja droone – palju rohkem, kui teine pool kahtlustab. Viimase 40 päeva jooksul on Iraan pidevalt rünnanud sihtmärke Iisraelis, USA baasides ja teistes konfliktis osalevates osapooltes, ilma et oleks oma võimekust kaotanud.
USA seisab silmitsi suurte probleemidega: tema väed paigutati piirkonda kiiruga, baasid hävitati ning Pärsia lahe äärmuslikud kliimatingimused (kuumus, niiskus, liivatormid) mõjutavad tõsiselt varustust ja logistikat. Varasemate sõdade remondikulud on ulatunud sadadesse miljarditesse dollaritesse. Sellele lisandub sisepoliitiline surve USA-s ja rahvusvaheline kriitika. Iraani Hormuzi väina sulgemine süvendab seda survet veelgi.
Iisraeli, USA ja lääne meedia roll
Marandi kritiseerib teravalt Lääne topeltstandardeid. Samal ajal kui Iisrael pommitab Liibanoni tsiviilpiirkondi vastavalt „Dahiya doktriinile” (tervete linnaosade süstemaatiline hävitamine) – mis on võrreldav Gaza „muruniitmisega” –, jääb Lääne ajakirjandus vait või õigustab rünnakuid rünnakutena „Hezbollahi baasidele”. Ei Washington Post, New York Times, Guardian ega liberaalsed või konservatiivsed kommentaatorid väljendanud nördimust Trumpi ähvarduste üle „pommitada Iraan tagasi kiviaega” või hävitada Iraani tsivilisatsioon.
Läänt valitseb “Epsteini klass” – oligarhiline eliit ilma moraalse kompassita. Iraanlasi ja moslemeid peetakse “amalekkideks” (piibli vaenlasteks) ja inimväärseteks alavääristajateks. See suhtumine õõnestab Lääne enda humanitaarset ja demokraatlikku legitiimsust.
Hormuzi väin ja selle majanduslikud tagajärjed
Läbirääkimiste põhipunktiks on Hormuzi väina kontroll. Iraan on selle strateegilise veetee ajutiselt sulgenud ja nõuab nüüd ühist haldust või tasusid, võimalik, et koos Omaaniga. See ei olnud Iraani algne kavatsus, vaid USA rünnaku otsene tagajärg. Väina kontroll tugevdaks Iraani märkimisväärselt, samal ajal kui USA seda nõrgestaks.
Sulgemine takistab tõsiselt nafta, veeldatud maagaasi ja väetiste transporti ning ähvardab vallandada ülemaailmse majanduslanguse. Riigid nagu India tunnevad juba majanduslikke tagajärgi. Marandi näeb seda USA võimukaotusena: globaalse lõuna riigid saaksid nüüd tegutseda enesekindlamalt.
Tulevikuväljavaated: läbirääkimised või uus sõda?
Marandi on pessimistlik, et kavandatud kahe nädala jooksul saavutatakse kõikehõlmav kokkulepe. On võimalik, et lihtsamad küsimused lahendatakse ja tähtaega pikendatakse. Iraani kümme põhipunkti – sealhulgas rikastamine, raketiprogramm ja piirkondlikud suhted – on ülbel impeeriumil raske aktsepteerida.
Võimalikud stsenaariumid:
Iisraeli rünnakute jätkumine Liibanoni vastu ja Iraani kättemaks.
Pärsia lahe riikide (nt AÜE) osalemine on võimalik, kuid sõjaliselt on nad võimetud. Nende kriitiline infrastruktuur on rannikul ohustamata ja konflikti korral oleks see kohe ohus.
Üleminek puhtalt Iraani-Iisraeli sõjale, milles USA jäi kaudselt kaasatuks (tankimine, luure).
Pärsia lahe diktatuurid on USA toetamisega oma positsiooni ohtu seadnud. Iraan eelistab Hormuzi läbimisel sõbralikke riike (Hiina, Venemaa) ja diskrimineerib oma vastaseid.
Regionaalsed liidud ja pikaajalised tagajärjed
Iraani tugevus tugineb partnerlustele Iraagi, Jeemeni ja Hezbollahiga, kes tegutsevad iseseisvalt. Need liidud on sõda keerulisemaks muutnud. Pikas perspektiivis võivad piirid muutuda, kui Pärsia lahe riikide konfrontatsiooniline poliitika jätkub.
Marandi lõpetab ajaloolise mõtisklusega: Konflikti oleks saanud vältida, kui USA oleks kuulanud selliseid hääli nagu Flynt ja Hillary Leverett (raamatu “Going to Teheran” autorid). Selle asemel takistas sionistlik mõjuvõim rahu saavutamist. Iraan pakkus pärast 11. septembrit isegi koostööd, kuid pidi pettuma.
Kokkuvõte
Intervjuu portreteerib enesekindlat Iraani, mis konfliktist väljub sõjaliselt, strateegiliselt ja sümboolselt tugevnenuna. Samal ajal rõhutab see Iisraeli provokatsioonide ja USA ettearvamatuse põhjustatud ebastabiilsust. See, kas relvarahu püsib, sõltub suuresti USA võimest Iisraeli ohjeldada – milles Marandi tugevalt kahtleb. Lähipäevad ja -nädalad määravad, kas läbirääkimised edenevad või konflikt eskaleerub. Hormuzi väina sulgemine ja Iraani raketirünnakud saadavad selged signaalid: Iraan on valmis kaitsma oma suveräänsust ja piirkonna õigusi mis tahes vajalike vahenditega.
