23. ja 24. juunil tähistame kaht tähelepanuväärset tähtpäeva – Jaanipäeva ja Võidupüha.
Jaanipäeva tähistasid juba muinaseestlased ent suvise pööripäevaga seondus suveharja rahvatraditsioon alles 1918. aasta kalendrireformi järel. Omariikluse aastail kujunes Jaanipäev oodatuimaks üldrahvalikuks pidupäevaks, mis liitis perepühana põlvkondi.
Jaanilaupäeval läituvad üle Eesti lõkked, mille valgus sümboliseerib usku tulevikku. On saabunud lummav aeg, mil sõnajalaõie leidjat ootab rahvapärimuste kohaselt elu armastus. Jaaniööl kohtab Koit Eha, ja nad annavad puhtevalguses teineteisele suud. Jaanipäev on viljakuse, valguse ja armastuse pidu, mida ei suuda rikkuda ei abieluvõrdsus, ega praeguse rahvast võõrdunud valitsuse perevaenulik maksupoliitika.
24. juunil tähistame ka Võidupüha, millega märgitakse Landesweri alistamist 1919. aastal Eesti iseseisvust kindlustanud Võnnu lahingus. 1934. aastast kuni Eesti okupeerimiseni, tähistati Võidupüha riikliku tähtpäevana. Võidupühast on saanud meie kaitsetahte ja iseolemisjulguse väljendaja ning seni on kehtinud kirjutamata reegel, et sellel päeval unustatakse vaen ja poliitilised vastuolud ning antakse au nii Võnnu lahingus langenud 405-le isamaa eest võidelnud kangelasele, kui kõigile neile, kes pole pidanud liiga kõrgeks hinda, anda oma elu ja tervis Eestimaa kestmise nimel.
Sel aastal saabuv Jaan ei too endaga aga seda rõõmu, mida oleme varasemalt ühiselt lõkete äärde kogunedes kogenud. Päev-päeva kõrval sõjatrummi tagumine ja kindlustunde kadumine seoses valitsuse sallimatusega kõigi eriarvamuste suhtes ning hoolimatusega maa ja rahva vastu, on muutnud meid närviliseks. Ei tunne enam ühist lootust, mis andnud varasemail aastail usu tulevikku. Kohati oleme aga kaotamas kindlust Eestimaa kestmisesse.
Kohtusin hiljuti tuttava perega, kuhu kuuluvad isa, ema ja kolm last. See on õnnelik ja terve perekond, kellel läheb ka majanduslikult hästi. Ometi on nad kaotanud usu, et siin Maarjamaal võib lähiaastail peret õnneliku ja rõõmsana hoida, ja nii on nad otsustanud Hispaaniasse kolida, leidmaks stabiilsust ning puhkama vihast ja ussitamisest, millega tegeleb end liberaalseks pidav osa rahvast. Nad tahavad distantseeruda poliitilisest ärapanemisest ja arrogantsist, millega tavainimene igapäevaelus kokku puutub. Tahtsin neid veenda, et nad ei läheks, vaid jääksid oma maa ja rahvaga, ent viimaste päevade poliitiliste sündmuste taustal puudus selleks argumentatsioon.
Ja nii minnakse perekonniti, esialgu aastaks, seejärel pikemaks ning meie inimeste koha võtavad üle uusmigrandid, kelle suhtes kehtib ääretu tolerants, kuni selleni, et sisserändajate poolt toimepandud seaduserikkumistest ei tohi enam isegi avalikult rääkida, saamata külge kremli jutupunktide edastaja häbistavat pitserit.
Ent Jaanid on rõõmupüha. Ja ka rasketel aegadel tuleb uskuda rahva jõusse, astuda vastu ebaõiglusele. Halval on omadus taanduda ja küllap kaob kord unustusse ka praegune meie maa ja rahva jaoks raske aeg ning katsumusteaastaist ei jää alles isegi kahvatut kaja.
Nautigem täiel rinnal Eestimaa üürikest ent kordumatult kaunist suve!
Vsevolod Jürgenson
