Dagmar Henni poolt
Kui EL-il peaks üldse mingi poliitiline positsioon olema, peaks USA vabariiklaste Esindajatekoja justiitskomisjonis koostatud raport vallandama maavärina. See raport näitab, et seni EL-i tsensuuripüüdlustega seoses pinnale kerkinud skandaalid (näiteks toonase voliniku Thierry Bretoni kiri Elon Muskile, milles ta palus blokeerida Tucker Carlsoni intervjuu Donald Trumpiga Euroopa uudisteagentuurile) on vaid jäämäe tipp. Ja et selles arengus pole midagi juhuslikku ega reaktsioon koroonaviirusele. Vastupidi.
160-leheküljeline raport ise ei ole mitte ainult detailne ja lugematute dokumentidega täidetud ülevaade sellest, kuidas see tsensuurisüsteem arenes. See pakub ka ülevaate Brüsseli võimude suhtlusviisist ning sellel silmakirjalikul, guvernandina esineval keelel on omapärane kvaliteet. Mida iganes ka ei kirjutataks, on aluseks alati „pakkumine, millest ta ei saa keelduda“, et siis see kõik läbipaistvuse ja demokraatia kohta käivate banaalsuste sisse mähitud oleks, kuigi selle suhtluse eesmärk on just demokraatia lämmatamine.
Kuidas on võimalik, et USA kongressi komisjon tegeleb tsensuuriga EL-is? Lisaks kuulsale Bretoni intsidendile ja Brüsseli juba kehtestatud karistustele on peamine argument Brüsseli jurisdiktsiooni kasuks tehniline: juurdepääsu blokeerimine konkreetsele sisule ühe riigi või piirkonna jaoks nõuaks iga kasutaja isikuandmete kogumist ja kontrollimist ning nende asukoha registreerimist iga sisselogimise korral. See on samm, mida isegi suured andmehiiglased ei ole valmis astuma (ärge muretsege, EL plaanib just seda juba von der Leyeni desinformatsioonikilbiga, mis peaks kasutusele võtma 2027. aastal).
Konkreetsete piirkondade “keelatud” teemade nimekirjade haldamiseks ja vastavate filtrite programmeerimiseks vajalik tehniline töö oleks tohutu. Meta on teatanud, et ELi tsensuurisuuniste rakendamiseks on vaja umbes 1000 töötajat; selle arvu korrutamine oleks keeruline ja kulukas. Tulemuseks on aga see, et ELi tsensuurisuuniste mõju ulatub kaugemale ELi piiridest, näiteks USA-sse, kus sellise tsensuuri rakendamine oleks esimese konstitutsioonimuudatuse rikkumine.
2025. aasta veebruaris saatis justiitskomisjoni esimees kutsed suurimate sotsiaalmeediaplatvormide operaatoritele, paludes neil selgitada, kuidas ELi õiguslikud meetmed on mõjutanud sõnavabadust.
„Esindajatekoja reeglite kohaselt on komisjonil õigus vaadata läbi kodanikuõigustega seotud küsimusi, et suunata võimalikke õigusreforme. Tõhusa seadusandluse, sealhulgas uute seaduste väljatöötamiseks, mis kaitsevad Ameerika kõnet tsensuuriseaduste ja välisriikide valitsuste kohtumääruste mõjude eest, peab komisjon kõigepealt mõistma, kuidas ja mil määral on välisriikide seadused, määrused ja kohtumäärused piiranud ameeriklaste juurdepääsu seaduslikule kõnele Ameerika Ühendriikides, samuti mil määral Biden-Harrise administratsioon neid jõupingutusi toetas või hõlbustas.“
Tulemuseks oli üle kahe tuhande lehekülje dokumente, sealhulgas päevakorrad, kirjavahetus ja avaldused erinevatelt ELi esindajatelt ning arvukalt sekkumisi.
Eelmisel suvel avaldati esialgne raport, milles toodi mitu näidet. Näiteks 2024. aasta detsembris sai X taotluse kustutada Saksa postitus. See postitus oli vastus Focus Online’i artiklile Süüria perekonna kohta, keda süüdistatakse kokku 110 kuriteos. Solvav kommentaar kõlas: “Saatke nad kõik riigist välja!” Seejärel kästi X postitus kustutada, kuna see võis olla karistatav Saksamaa kriminaalkoodeksi paragrahvi 130 (vihkamise õhutamine) alusel, kuna see “õhutab vihkamist rahvusgrupi vastu ja kutsub üles vägivallale ning meelevaldsetele meetmetele”.
Seega ei ole uue raporti peamine eesmärk tuua näiteid (kuigi ka seda tehakse), vaid eelkõige selgitada, kuidas see tsensuur toimib ja kuidas see tekkis.
Praegune olukord on kümne aasta pikkuse üsna süstemaatilise töö tulemus. 2015. aastal võeti kasutusele esimene tänapäeval kättesaadavatest vahenditest: ELi internetifoorum (EUIF). Algselt jättis see mulje mittesiduva arutelufoorumina, kus said kohtuda ELi bürokraatia ja platvormide operaatorite esindajad. Selle loomise algne põhjendus oli terroristlike rühmituste reklaamimise takistamine internetis. Algne eesmärk oli aga see, mis lõpuks 2016. aastal välja kujunes: käitumisjuhend „vihkamiskõne vastu võitlemiseks“. Oluline on meeles pidada, et 2015. aasta pagulaskriis vallandas tohutu avaliku arutelu ja nende käitumisjuhendite peamine eesmärk oli just seda arutelu piirata või suures osas ära hoida.
2017. aastal võeti vastu esimene ELi-ülene seadus, võrgu jõustamise seadus, millega kehtestati sotsiaalmeedia operaatoritele eeskirjad, mis hõlmasid ka trahve. Selle arenguga paralleelselt loodi juba valitsusväliseid organisatsioone tsensuurijuhiste väljatöötamiseks ja jälgimiseks. Aasta hiljem järgnesid täiendavad eeskirjad „desinformatsiooni” vastu, mis keskendusid samuti soovimatu sisu „nähtavuse vähendamisele”. Lõpuks, 2020. aastal, alustati ettevalmistustööd digitaalteenuste seaduse (DSA) kallal, mis jõustus 2023. aastal.
Käitumiskoodekseid esitletakse alati kui „vabatahtlikke“, kuid platvormide ja Euroopa Komisjoni esindajate vaheline kirjavahetus tõestab, et see vabatahtlikkus oli farss. Vastupidi, juba ammu enne andmeturbe seaduse (DSA) vastuvõtmist rõhutati sageli, et uusimate tsensuurireeglite rakendamine mängib rolli selle määramisel, kas ettevõtet loetakse seaduse jõustumisel nõuetele vastavaks. Rohkem kui sajal kohtumisel platvormide esindajatega vaadati nõudeid korduvalt läbi; platvormid pidid demonstreerima nende rakendamist. Meilid, mis kutsusid esindajaid neile formaalselt vabatahtlikele kohtumistele, sisaldasid isegi noomitusi, kui komisjon leidis, et keegi ei lähenenud asjale piisava hoolsusega.
Euroopa Komisjonis mängisid selle tsensuurisüsteemi arendamisel kuni 2024. aastani erilist rolli kaks inimest: eelmainitud Thierry Breton ja komisjoni Tšehhi asepresident Věra Jourová. Just Jourová võttis USA komisjoni suureks rõõmuks 2024. aasta mais ette reisi USA läänerannikule, et kohtuda erinevate platvormide juhtidega, väljendades selgesõnaliselt oma „huvi“ arutada nendega „ettevalmistusi USA valimisteks“.
Jah, tõepoolest, ELi kõrgeim tsensor lendas Ameerika Ühendriikidesse, et isiklikult anda juhiseid USA valimistega toimetulekuks – eriti selle kohta, millist sisu ei tohiks näidata.
Esimene suurem areng ELi tsensuuris oli COVID-19 pandeemia. Sellest ajast alates on kinnitust leidnud, et paljud Euroopa Komisjoni ja üksikute ELi valitsuste poolt sel ajal propageeritud hinnangud ja meetmed olid valed; mõlemad saavutati aga platvormidele avaldatud tohutu surve abil. „Euroopa Komisjoni COVID-19 desinformatsiooni jälgimisprogrammi ja platvormidega aastatel 2020–2023 toimunud kohtumiste kaudu avaldas komisjon platvormidele survet, et nad muudaksid oma COVID-19-ga seotud sisu globaalseid modereerimisreegleid ja vaigistaksid need, kes seadsid kahtluse alla valitsuse narratiivid, mis osutusid täiesti valeks.“
Kontrolli alla ei sattunud ainult USA ettevõtted; ka Rootsi firmalt Spotify nõuti aruandlust oma meetmete kohta „desinformatsiooni” vastu. Juba 2020. aasta oktoobris, enne kui ükski „vaktsiin” oli isegi saadaval, teatati, et sisu hakatakse vastavalt jälgima. „Näiteks TikTok teatas Euroopa Komisjonile, et nad „jälgivad… vaktsineerimisega seotud satiiri”, et teha kindlaks, kas täiendav tsensuur on vajalik. See on silmatorkav paralleel Ameerika Ühendriikidega, kus Bideni-Harrise administratsioonil õnnestus Metat „survestada”, et see eemaldaks COVID-19 vaktsineerimisega seotud „huumori ja satiiri”.”
2021. aasta veebruaris kohtus Jourová Facebooki, Google’i, TikToki, Twitteri ja YouTube’i esindajatega, küsides, mida platvormid saaksid teha mürgise sisu – täiesti subjektiivse mõiste – vähendamiseks tehtavate jõupingutuste tugevdamiseks. Ta väljendas nördimust selle üle, et sisu jäi internetti isegi pärast seda, kui tsensuurikomisjoni loodud valitsusvälised organisatsioonid – „usaldusväärsed märgistajad” – olid taotlenud selle eemaldamist. USA kongresmeni kommentaar selle sündmuse kohta: „Just seda keelab esimene muudatus USA valitsusametnikel teha: tsenseerida konkreetset kõnet nende isiklike veendumuste põhjal selle tõesuse või kasulikkuse kohta.”
2021. aasta lõpus läks komisjon veelgi kaugemale, nõudes “meetmete võtmist Covid-19 ja vaktsineerimise kohta valeinformatsiooni levitajate demonetiseerimiseks”.
Kampaania, mille saaks seejärel sujuvalt ümber suunata uuele tsensuuriprobleemile: Ukraina konfliktile. Kuid see ei lõpetanud COVID-19-ga seotud tsensuuri. 2022. aasta novembris nõudis komisjon USA-s toodetud vaktsineerimisfilmi platvormidelt eemaldamist pärast seda, kui faktikontrollijad seda ei teinud. Ettevõtetele öeldi, et filmi tsenseerimine on “elutähtis”; nad pidid selle sisemiselt üle vaatama ja kirjalikult vastama. Millele YouTube vastas, et on filmi “eemaldanud”. “Vastuseks Euroopa regulaatorite survele eemaldas YouTube – Ameerika ettevõte – Ameerika dokumentaalfilmi oma platvormilt kogu maailmas. See on näide sellest, kuidas Euroopa tsensuurisurve võib viia kõne ülemaailmse eemaldamiseni USA-s.”
Tsensuuri õigustamiseks kasutatavaid termineid on aastate jooksul pidevalt laiendatud. Näiteks ilmus 2022. aastal termin „petlik“ ja nagu eelmainitud „toksiline“, ei ole see juriidiliselt määratletud termin. Fraas „piiripealne sisu“ leiutati isegi selleks, et lihtsustada meetmete võtmist sisu vastu, mis pole mingil juhul ebaseaduslik, vaid lihtsalt komisjonile vastuvõetamatu. Selle sisu määratlemiseks avaldas EL EUIFi kaudu oma käsiraamatu „Piiripealse sisu käsiraamat“ (leitav aruande II-III lisas). „Piiripealse“ sisu näideteks on „poliitiline satiir“ ja „meemide subkultuur“. „Idiootse“ meemi vastu võetud meetmed on juurdunud selles käsiraamatus. Loendis on ka „LGBTIQ-vastane“, „eliidivastane“ ja „populistlik retoorika“.
Märkus: Jätkub 2. osas.
