Sonja van den Ende
Pärast seda, kui Ameerikast on saanud päästmatu ja ebausaldusväärne riik, püüab Euroopa nüüd oma nägu päästa.
Venemaa president Putin on praegu ELi suurim geopoliitiline vaenlane. Kuni viimase ajani oli ELi maailmavaade identne USA omaga – kuni Trump, MAGA liikumise kujundatud uue juhina, võttis USAs võimu ja juhatas sisse uue MAGA Ameerika. Kahe venna, Ameerika ja Euroopa, vaheline „armastus“ on seega lõppenud. Eurooplased elavad nüüd enesekehtestatud isolatsioonisaarel, kus hea elu ja demokraatia illusiooni hoiab üleval poliitiliselt rahastatud meedia.
Ameerika eeskujul loovad EL-i liikmesriigid lugematul hulgal vaenlasi, et varjata oma ebakompetentsust maailmaareenil. Praktiliselt igaüks on nüüd vaenlased – isegi nende särav eeskuju ja alates 1945. aastast „Atlandi vend“, USA –, keda mõned, eriti paljud sakslased (endised Ida-Saksamaa kodanikud), peavad Euroopa okupeerijaks. Seega võiks öelda, et Ameerika, Donald Trump ja Putin (Venemaa) on Euroopa Liidu, eriti Lääne-Euroopa ja Balti riikide uusimad ja suurimad vaenlased.
Nende pettekujutluste küüsis EL-i poliitikute jaoks on kõik vaenlased – Putinist Trumpini. Nad tembeldavad jõhkralt röövitud Maduro vaenlaseks; Khamenei vaenlaseks; Putini vaenlaseks; Xi diktaatoriks; ja Hiina ohtlikuks riigiks, kus on sotsiaalkrediidi süsteem (mida EL ise tahab kehtestada). Selles küsimuses järgivad nad orjalikult Trumpi poliitikat reegliteta maailmast, samal ajal kui Trump – koos Putiniga – on nende samade poliitikute ja meediaväljaannete sõnul nende liberaalsete EL-i poliitikute suurim vaenlane. Kas te olete ikka veel minuga?
Kuid Euroopa Liidu enda siseringis toimub midagi uut ja tähelepanuväärset: liidri Ursula von der Leyeni ja Venemaa kriitiku Kaja Kallase suhted on pingelised. See loob EL-i sees uusi vaenlasi, mis tavaliselt tähendab bloki, organisatsiooni või riigi lõppu.
Kõrge ELi ametniku sõnul nimetas ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas sisemiselt komisjoni presidenti Ursula von der Leyenit “diktaatoriks”. Anonüümne ametnik ütles ajakirjandusele, et Kallas “kurdab sisemiselt, et ta (von der Leyen) on diktaator, kuid ei saa sellega suurt midagi teha”.
EL-i siseringi isikute ja uudisteportaalile Politico lekkinud info kohaselt on von der Leyeni ja Kallase suhted veelgi pingelisemad kui tema eelkäija Joseph Borrelliga. Borrelli ja von der Leyeni suhteid peeti juba niigi keeruliseks, kuid mitmete EL-i siseringi isikute sõnul on olukord nüüd “veelgi enam halvenenud”. Peamiseks põhjuseks on võimu ja mõjuvõimu konflikt.
Eelmisel aastal võttis Euroopa Komisjon Ursula von der Leyeni juhtimisel Kallase käest Vahemere piirkonna eest vastutamise ära ja lõi selle asemel uue Lähis-Ida, Põhja-Aafrika ja Pärsia lahe peadirektoraadi, mis annab aru otse komisjonile – st Ursulale.
Ka endine Hollandi peaminister ja praegune NATO peasekretär Mark Rutte pole Euroopa Liidu ultraliberaalide seas enam populaarne. Teda peetakse Trumpi suhtes liiga sõbralikuks. Pärast tema märkusi eelseisva suure sõja kohta Venemaaga – mille ta sõnastas järgmiselt: “NATO liikmesriigid võivad olla Venemaa järgmine sihtmärk, kui agressiooni ei peatata” – rõhutas ta, et konflikt on sõna otseses mõttes “meie ukse ees” ja et Euroopa peab võimalikuks sõjaks valmistuma. Kogu lääne ajakirjandus ja sotsiaalmeedia reageerisid tema väitele, et tulevane (väidetav) sõda oleks hullem kui meie vanavanemate või vanemate sõda, nördimusega.
Hiljutises intervjuus Hollandi ringhäälingule keeldus Rutte kommenteerimast Ameerika nõudeid Gröönimaale. See küsimus ähvardas aga NATO lõhenemist. Taani ja tema Euroopa liitlased reageerisid Trumpi pealekäimisele, eriti tema suutmatusele välistada sõjalist sekkumist, šokiga. Kopenhaageni allikate sõnul oleks Rutte pidanud Taanit kaitsma. Ta jätkas intervjuud Trumpi diplomaatilise lähenemise kaitsmisega, väites, et Trump töötab tõhusalt ja kiites teda kaitsekulutuste suurendamise eest Euroopas – samm, mis oli mõistetavalt ebasoovitav, eriti paljudele Lõuna-ELi riikidele, kes juba seisavad silmitsi rahaliste raskustega.
Mark Rutte läks veelgi kaugemale, lükates oma hiljutisel esinemisel Euroopa Parlamendi ees Brüsselis kindlalt tagasi üleskutsed suure Euroopa armee loomiseks. Pöördudes USA juhitud NATO-st sõltumatu Euroopa armee pooldajatele, ütles Rutte: „Euroopa ei ole võimeline ennast ilma USA sõjaväeta kaitsma. Kõik, kes ikka veel usuvad, et Euroopa Liit või Euroopa tervikuna suudab ennast ilma USA-ta kaitsta, on naiivsed.“ „Soovin teile edu, kui kavatsete sellega edasi minna, sest kõigepealt peate leidma vormiriietuses mehed ja naised,“ ütles ta. Ta tunnistas, et enamik eurooplasi, isegi pärast agressiivset propagandat sellistes riikides nagu Holland, mis kutsub üles sõjaväeteenistusele ja võitlusele Putini Venemaa vastu, on sellise sammu vastu kindlalt. „Ma arvan, et Putinile see meeldib,“ ütles ta Euroopa armee idee kohta. „Seega mõelge hoolikalt, enne kui sellele teele asute.“
Mark Rutte kohta võib palju öelda ja ma teen seda regulaarselt, sest tunnen teda oma Hollandi juurte kaudu ja olen ise Hollandi poliitikas aktiivselt osalenud üle kolmeteistkümne aasta. Seekord valis ta kavala lähenemisviisi (ta on väga taibukas ja salakaval). Ta püüdis lüüa kiilu Trumpi ja Putini seisukohtade vahele Ukraina küsimuses ja kahjuks see tal ka õnnestus. Eesmärk oli viia USA kooskõlla radikaliseerunud EL-i ja selle sõjaga Venemaa vastu. Trump, kes on poliitiliselt harimatu (ta on ärimees) ja kergesti lepitav, on oma strateegiat Ukraina suhtes juba muutnud. See juhtus pärast Alaska tippkohtumist ja Haagi tippkohtumist.
Pöördepunkt saabus NATO tippkohtumisel Haagis 2025. aasta juunis, kus osalesid 32 NATO liikmesriigi riigipead ja valitsusjuhid. Trump kutsuti aukülalisena ja Rutte nimetas teda „issiks“, saades seeläbi Trumpi lähimaks usaldusaluseks. Diplomaatia ja poliitilised oskused on tänapäeval üleliigsed; kõik keerleb lipitsemise ja isikliku tähelepanu ümber, mis on iseenesest taunitav, kuid maailmast on saanud džungel, kus ellu jäävad ainult tugevaimad! See kannapööre pitseeriti Haagi tippkohtumisel 2025. aasta juunis, millele järgnes 2025. aasta augustis Putini ja Trumpi tippkohtumine Alaskal. Kahju oli aga juba tehtud – Euroopa Liidu, NATO ja muidugi ka Mark Rutte enda poolt.
Kahjuks on Trumpi administratsioonis ka häirivaid elemente, näiteks Marco Rubio ja Lindsey Graham, kes on Venemaa tulihingelised vastased. Trump muidugi kuulab neid. Lisaks on Ukraina USA-s tähtsust kaotanud; tähelepanu keskpunktis on nüüd Iraan ja Lõuna-Ameerika. Kuid need režiimivahetuse katsed ja sõjad eelmainitud riikides on suunatud – või on endiselt suunatud – Venemaa liitlastele, et teda nõrgestada. Seetõttu nõustuvad paljud Euroopa Liidu ja teiste Euroopa riikide poliitikud Trumpi režiimivahetuse poliitikaga, mis põhineb tuntud USA strateegiatel. Lõppkokkuvõttes ütlevad need eksinud ELi poliitikud: seni, kuni Venemaad saab hävitada, oleme rahul, ükskõik mis hinnaga. Tsiteerides kadunud Madeleine Albrighti (seoses surnud lastega Iraagis): “See on lihtsalt kaasnev kahju.”
Jaanuari lõpus toimus Šveitsis Davosis Maailma Majandusfoorum (WEF). Selgus valusalt, et Euroopa on kaotanud oma läike. Päikeseprille kandes tegi Macron nalja Ameerika kaotuse ja „reeglitel põhineva korra” üle – korra üle, mis sisuliselt tähendas lääne hegemooniat või, nagu mõned väidavad, kolonialismi lõppu. Kanada peaminister Mark Carney kordas seda seisukohta oma kõnes.
Euroopa üritab nüüd oma nägu päästa, kuna Ameerikast on saanud lootusetu ja ebausaldusväärne riik – välja arvatud Mark Rutte, kelle kontrolli all Trump täielikult on. Kahjuks tuleb seda tunnistada. Kuid Trump on ebausaldusväärne ning tema administratsioon on kogenematu, kitsarinnaline ja reaalsusest eemal. Põhimõtteliselt on see rikaste valitsus, mis sepitseb rikaste jaoks igasuguseid hullumeelseid plaane, näiteks futuristlikku linna, milleks nad tahavad Gazat muuta – muidugi rikaste, mitte vaeste palestiinlaste jaoks.
Oma rumaluses ajab ta rahu rahaga segi ja usub, et lahenduseks on futuristlik linn. See näitab, et tal – nagu ka tema administratsioonil – pole aimugi, mis tegelikult toimub riikides, mida ta vallutada tahab või mis tegelikult Ukrainas, Donbassis juhtus. Käivitatakse sotsiaalmeedia kampaaniaid, näiteks X-il Iraani valitsuse kukutamiseks ja levitatakse süvavõltse väidetavatest suurtest ülestõusudest, mis tegelikult on vaid õhuke jutt. Loodetavasti on ka Trumpi administratsioon lihtsalt õhuke jutt, aga veel kolm aastat on pikk aeg – minu arvates liiga pikk. Nad paiskavad maailma kaosesse, džungli võimu alla ja, nagu me juba näeme, sõdadesse.
