Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv? Kes koolitab Meediasõdureid? Kuidas muuta meediaruum inimsõbralikuks?

Ausus ja lojaalsus on muutunud defitsiidiks. Samuti on muutunud defitsiidiks aus ja harmoonilise ühiskonna jaoks lojaalne ajakirjanik. Kui vaadata neid, kes koolitavad ajakirjanikke ja millises keskkonnas ajakirjanikud töötavad, siis kas koolitajad ja tööandjad ise on intelligentsed ja harmoonilise ühiskonna loojad?

On vähe selliseid ajakirjanikke, keda saab nimetada Sõltumatuks Ajakirjanikuks või üldse ajakirjanikuks. Suur osa ajakirjanikest ma nimetaks sõduriteks – meediasõduriteks. Miks? Sest ta pole sõltumatu; ta ei tegutse südametunnistuse järgi; ta ei järgi ajakirjanduse head tava; ta ei tee piisavalt hästi oma tööd faktide ja tõendite otsimisel; ta on orienteeritud pealkirjale mitte sisule; ta on orienteeritud kasumile ja klikkide arvule; ta on tööandja mängukann; ta ei järgi süütuse presumptsiooni; ta osaleb infosõjas; ta pole erapooletu; ta ei järgi elu alusreeglit “tee teistele ainult seda, mida sa tahad et sulle tehakse.” Või ajakirjanduses töötavadki kurjategijad ja nad teevadki kurja inimestele ning nõustuvad vastu saama samasugust kurja?

Meedia – Kas tõesti inimelude hävitamise relv?
Täna on selline olukord, kus suur osa meediakanalitest müüvad “pealkirju”, mitte sisu. Meediakanalid on poliitilised ja täidavad Eliidi korraldusi. Fookus on pealkirjal ja see peab täitma eesmärgi. Pealkirja ülesanne on Eliidi eesmärkide toetamine, tekitada huvi, uudishimu, sensatsiooni ja skandaali “lõhn”, et meelitada lugejat ja koguda klikke, et klikkide statistika põhjal müüa reklaami ettevõtetele ja programmeerida lugejat juba pealkirjaga. Reklaami ja sponsorraha hoiab meediakanalit elus. Sisu on tavaliselt üks ümmargune jutt, kordab sissejuhatavat lõiku, puuduvad konkreetsed tõendid ja faktid, venitatakse artikkel pikaks sisutühja nämmutamisega ning vahest puudub artiklil ja algallika autori nimi.

Millised on aga sellise meediakäitumise tagajärjed?
Tänapäeva meedia on suures osas internetis. Iga sinu tegevus internetis jätab maha jälje, mida hiljem kustutada pole eriti võimalik. Interneti looja jälgib, kontrollib ja salvestab iga inimese tegevust. On loodud palju programme, mis aitavad toodetud sisu esile tõusta kõigis interneti otsingumootorites. Seda nimetatakse SEO ks. Koolitatud SEO spetsialistid on ühed hinnatumad, sest SEO alginfo kvaliteedist sõltub ettevõtte info, toodete ja teenuste nähtavus. Mida nähtavam sa oled, seda kasumlikum on ettevõtte tegevus.

Meediaettevõtted võistlevad reitingute ja lugejate arvu pärast. Tänane maailma ühiskond on kurjuse ühiskond ja 90-95% maa elanikkonnast elab kurja ühiskonna meediaruumis. Vaadake viimase kahe aasta uudiseid. Need olid peamiselt Covid “surmahaigusest” või iga teine uudis ja pilt on sõjast ja relvadest. Ainult kurjus, hirm ja vägivald domineerivad. Tegin kunagi statistika 2021 a alguses Delfi uudistekanalist ja sain ühel päeval Delfi esilehel olevatest uudistest kokku lugedes üle saja uudise Covid kohta ja alla saja olid muud ebaolulised uudised. Sõna “Covid” oli/on “müügihitt/klikimagnet” meediaettevõtetele ja see sõna tõi sisse nii reklaamiraha kui ka “muul” viisil “Lojaalsuse” rahad.

“Ettevõtete omanikud ja töötajad, kes reklaamivad oma tooteid ja teenuseid hirmu külvavates ja ühiskonda lõhkuvates peavoolumeediakanalites, on osalised ja aitavad kaasa maailma hävingule!”

Teadmainimesed ütlevad, et inimene on täpselt selline, millised on tema mõtted, toit, sõnad, sõbrad, elukeskkond ja meediaruum. Kui maa elanikkond on ümbritsetud kurjast, siis “müüb” paremini kurjus, sest inimesed on ära unustanud headuse ja harmoonia. Peavoolumeedia kontrollib enam kui 90% maa elanikkonnast! Kujutate ette seda info liikuma panevat jõudu ja seda teab Eliit, et meedia on võimsaim relv maailmas. Meediat kasutatakse psühholoogilise relvana ja manipuleeritakse inimkonnaga. Meedia on muutunud karistajaks kohtute asemel ehk meedia on võtnud üle kohtu rolli. Meedia karistab ja hävitab inimeste elusid, isegi kui kohtus on see inimene saavutanud võidu. Nagu ennem kirjutasin, et 90% inimkonnast loeb peavoolumeediat, klikib pealkirjal ja see paneb selle info liikuma suurel kiirusel ja see ei kao enam kuhugile. Ükski meediafirma hilisem vabandus ei jõua samale auditooriumile samas ulatuses ja see ei muuda algselt tehtud halba heaks. Leidub ikka ja jälle inimesi, kes loevad pealkirju, mis on otsingumootorites esilehel aga nad ei süüvi enam edasi otsima, kas võib ka leida vastupidist infot. Kuna aga negatiivne on eesotsas, siis seda usutakse rohkem. Sellega ongi hea inimene tehtud alusetult halvaks ja ühiskonnast tühistatud.

“Tõega on selline asi, et kui valet räägitakse piisavalt palju tõe pähe, muutub see tõeks.”

Miks on vaja järgida ka meediaettevõtete omanikel ja ajakirjanikel süütuse presumptsiooni?
Inimestele lihtsamalt öeldes tähendab süütuse presumptsioon – inimene on süütu seni kuni kohus pole tõendanud vastupidist.

Ajakirjanikud ja nende tööandjad aga eiravad seda süütuse presumptsiooni ja on võtnud endale kohtu rolli. Ajakirjanikud kasutavad lugude pealkirjades inimese mainet kahjustavaid sõnu ilma tõendeid või kohtuotsust omamata. Üsna tihti on tõendid kallutatud või puudulikud. Pole vahet, et pealkiri on “kellegi” arvamus, eeldus, satiir või küsimus. Halvustav ja negatiivne sõna on mainet kahjustav ja elu hävitav. Nagu varem kirjutasin, et inimesed ei süüvi sisusse või see sisu ajab kahepidist juttu, sogab “vett” ja tihti ei saada aru, kas ja kus siis see mõte on ja miks seda lugu vaja oli? Aga pange tähele, et müüb pealkiri ja see pealkiri koos SEO jaoks paika pandud otsingusõnadega(Keywords) jätavad jälje internetti igavesti ja inimesed näevad pealkirju, mitte sisu esmapilgul.

Ajakirjanik on muutunud sõduriks infosõjas – meediasõduriks!
Ajakirjanikel tuleb teha ümberõpe ja nad peavad lõpetama pealkirjades sõnade kasutamise, mis kahjustavad alustetult inimese mainet ja elu, jääma sõltumatuks ja neutraalseks, tegutsema südametunnistuse järgi, olema harmoonias. Meediaagentuuridelt tuleb ära võtta kohtu roll ja peavad vastutama iga alusetult rikutud inimese maine ja elu eest. Kui ikka inimene enam tööle ei saa meedia vale artikli pärast, siis meediaettevõte peab sellele inimesele maksma riigi keskmist palka elu lõpuni ja korvama kõik tekkinud kahjud seoses vale artikliga. Sellised otsused peaksid kohtu kohtunikud menetlema kiirkorras 30 päeva jooksul ja eriprotseduuri alusel. Võimalus on luua üldse täiesti uus meediamaastik – Meedia elanikkonna poolt.

Euroopa Liidu Komisjon andis samuti märku Eestile, Soomele ja Poolale, et nad pole kinni pidanud süütuse presumptsioonist oma kohtumenetlustes ja info avalikustamisel.

Kes koolitab Meediasõdureid?
Marju Lauristini on peetud taasiseseisvunud Eesti ajakirjanduse loojaks(ema) ja kujundajaks. Ta on ise olnud õppejõud ja suunakujundaja. Täna näeme tema töövilju. Isegi kui ta on oma suhtumist ja suunda kardinaalselt muutnud viimase 4 aasta jooksul, ei muuda see tema varasemat tööd olematuks ja tagajärjed on näha nüüd.

Vaadake tänaseid ülikoolide õppejõude, kes ajakirjanikke koolitavad ja tehke kodutööd nende tausta uurimisel ise. Nii mõnigi on seotud poliitikaga, ärihuvid,…. Kui õppejõud pole ise sõltumatud, siis kuidas ta koolitab välja sõltumatut ja ausat ajakirjanikku?

Ajakirjanikuks saab õppida: https://www.tlu.ee/bfm/ajakirjandus ; https://ut.ee/et/oppekavad/ajakirjandus-ja-kommunikatsioon

Ajakirjanikke on koolitama hakanud meediaettevõtete ajakirjanikud.

Vaadake kriitiliselt meediaettevõtteid ja nende omanikke. Töötaja ja uus koolitatu on tööandja peegeldus.

Kas me näeme meediamaastikul viimase 10 aasta jooksul muutusi paremuse ja ühiskonna tugevdamise suunas või meedia on ühiskonda jõuliselt lõhkunud?

Näited elust enesest:
Näiteks uudislugude pealkirjad, kus uudises endas üsna tihti puuduvad tõendid ja faktid ehk kohtuotsus, mis annaksid õiguse kasutada selliseid sõnu või sõnaühendeid: “tüssama”, “petma”, “kahtlane tegevus”, “kahtlane firma”, “skeemitaja”, “pettuse meister”, “läbikukkunud….”, “pankrotimeister”, “ahistamiskahtlusega….”, “kantima..”, “Kas joobes olek?”, “Kas kasutas vägivalda?”, “Kas pettis maksuametit?”, “Kas pettis äripartnerit?”, “Kas oli narkouimas?”, “Kas pettis kliente?”, “Altkäemaksukahtlusega”, “…….. kahtlusega”, jne, jne. Kui vaatate neid sõnu või sõnade kombinatsioone, kas te suhtute sellesse isikusse positiivselt ja tahate temaga ilma igasugust halba kartmata koostööd teha? Olen kindel, et te hakkate kõhklema ja suur osa inimestest loobuvad. Mõni, eriti avalikku tähelepanu otsiv inimene, hakkab seda infot jagama edasi sotsiaalmeediakanlites, mis hakkab elama oma elu internetis.

Vastutus:
See vastutus on üldse ühiskonnast ära kadunud. Inimestel on tekkinud karistamatuse tunne. Kui Eesti Riigi valitsusjuhid ja ametnikud ei vastuta mitte millegi ees, see vastutus on salaja välja võetud Karistusseadustikust ja Põhiseadusest, siis riigijuhtide eeskujul tehakse nende järgi. Kõik inimesed, kes töötavad riigi ametkondades, peavad täitma Avaliku teenistuse seadust. Iga inimene peab vastutama ja ta peab aru saama, et igal sõnal ja tegevusel on tagajärjed. Päeva lõpuks saavad halvad teod selle autori ikka kätte ja tagajärjed ei jää tulemata.

Artikli allikas: Fonte.News

Sarnased

Leia Meid Youtubes!spot_img

Viimased

- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -spot_img
- Soovitus -