Olen huvitava taustaga, keskmisest aktiivsem Eesti mees, kes sündis ohvitseri ja ajakirjaniku perre.
Isa töö tõttu sündisin Potsdamis, Saksamaal. Lapsepõlv möödus Venemaal, Habarovski linnas Hiina piiri ääres. Seal õppisin olude sunnil suht noorelt lugema, nii 5-6 aasta vanuselt. Minu esimeseks raamatuks, mille ma ise läbi lugesin ja mida ma siiani mäletan, oli Oskar Lutsu “Kevade”. Võib olla see määratleski osaliselt minu avantüristliku, liikuva ja tegusa iseloomu – Tootsi eeskujul…
Lugemine kujunes minu üheks lemmiktegevuseks. Lugesin väga palju, tõenäoliselt oluliselt rohkem, kui enamus minu vanuseid. Lugemise kõrvaleffektina kujunes mul vajadus ise rääkida lugusid, mida siis eelnevalt olin lugenud, või mõtlesin ise midagi välja. Minust kujunes niiöelda jutupaunik.
Arvata võib, et selline lugude rääkija loomus aitaski kujundada minust tõhusa suhtleja ja tegusa müügimehe, mis on olnud üks minu põhiameteid läbi elu. Töö kõrvalt õppisin Concordia ülikoolis ärijuhtimist. Asjatundjad / spetsialistid peavad Concordia MBA programmi siiani üheks parimaks ja tugevaimaks ärijuhtimise programmiks Balti maades.
Seega lisandus töö ja õppimise käigus pisitasa teadmisi ja oskusi turundusest, tootearendusest, ärikorraldusest.
Oma elu jooksul olen olnud ka koolitaja, ärikonsultant, näppinud pisut PR teemat, olnud tootmisettevõtte ostu- ja logistikajuht, ettevõtja.
11 aastat tagasi kolisin töö pärast Soome, kus olin mitmeid aastaid müügiagent ja ettevõtja. Esindasin Soomes Euroopa ühte suuremat tootmisettevõtet oma valdkonnas, aga paraku lõppes leping nendega märtsi alguses 2020.
Ja siis hakkas juhtuma!
Esiteks, lükkusid paar minu uut projekti koroona pärast edasi, hiljem jäid aga maailma transpordiprobleemide tõttu üldse riiulile.
Siis viskas tervis vimka – mõlema puusa kulumise tõttu jäin pea kaheks aastaks liikumisvõimetuna “koduaresti”… Karm katsumus, mida ei soovita kellelegi!
Teisalt aga, jättis see hulganisti aega jälgida, mis maailmas toimub ja oma elu üle mõelda. Kokkuvõte polnud ilus – Ukraina sõja ja Venemaa vastaste sanktsioonide tõttu on “lääneriikide” ja seda enam euroopa riikide majandus kokku kukkumas, majandus on mitmes riigis taandumas, inflatsioon on läbi aegade kõrgeim, toidu tootmine on piiratud ja terendamas on reaalne nälja oht!
Jutupaunik ja aktiivne inimene nagu ma olen, hakkasin aktiivselt sotsiaalmeedias jagama postitusi, milles püüdsin edastata oma muresid maailma tuleviku pärast ja fakte, mis näitavad, et olukord on tõsine ning on viimane aeg sellega midagi ette võtta.
Nagu enamus inimesi otsisin mõistmist, tuge, mõttekaaslasi ja kamraade, kellega näeme olukorda sarnaselt. Ja vaata imet, leidsin!
Õnnelik juhtus tõi mu ellu Eesti Rahva Erakonna (ERE), mille asutajateks on inimesed, kelle maailmavaated sisuliselt ühtivad minu omadega. Need inimesed panustavad aktiivselt, loomaks Eestis muutusi paremuse poole, kus ühiskonnas valitseks rahu ja inimlikkus, kus austatakse pereväärtusi ja rahvuslike traditsioone.
Me jagasime ühist nägemust ja soovi, et Eesti oleks vaba, sõltumatu, isemajandav, nii tugeva majanduse kui ka põllumajandusega.
Me tahame riiki, kus on hea, turvaline ja tervislik elada. Riiki, kus on positiivne iive ja vastutustundlikud ametnikud, kes töötavad Eesti rahva hüvangu nimel.
Liitusin ERE-ga!
Mõned päevad hiljem tuli ettepanek, et hakkaksin meie partei “häälekandjaks”, mille ma hea ja kerge meelega ka vastu võtsin.
/Eduard Maandi/
