Hollandi kohtus, Rechtbank Noord-Nederlandis (Põhja- Hollandi ringkonnakohus), on alanud kohtuprotsess, mis ulatub kaugemale ühest õigusküsimusest. Põhimõtteliselt käsitleb see ülemaailmset COVID-19 poliitikat, selle majanduslikke tagajärgi ja küsimust, kas valitsuse meetmeid kasutati süstemaatiliselt poliitiliste ja rahaliste huvide edendamiseks. Selle kohtuprotsessi võtmetunnistaja on Catherine Austin Fitts, kelle tunnistus on nüüd pälvinud rahvusvahelist tähelepanu.
Kohus on nõustunud käsitlema kohtuasja võimaliku pretsedendina. Kaebuses esitatakse tõsiseid süüdistusi: teadusliku debati mahasurumine, sunnimeetmed, avalikkuse eksitamine ning pikaajaline tervise- ja ühiskondlik kahju. Väidetavate tagajärgede ulatuse ja ulatuse tõttu tõstatatakse kaebuses isegi inimsusevastaste kuritegude võimalus.
Kes on Catherine Austin Fitts?
Catherine Austin Fitts on finantsanalüütik, autor ja endine kõrge USA valitsusametnik. Ta töötas Bushi administratsiooni ajal eluaseme ja linnaarengu abiriigisekretärina ning varem Wall Streeti investeerimispanga Dillon, Read & Co partneri ja juhatuse liikmena. Praegu on ta finantssüsteemidele, avalikule rahandusele ja võimustruktuuridele keskenduva analüütilise platvormi “Solari Report” toimetaja.
Ta on enam kui kaks aastakümmet uurinud USA föderaaleelarves esinevaid rikkumisi, eriti triljoneid dollareid nn puuduvaid või kontrollimatuid valitsuse kulutusi.
Kohtus esitatud peamine avaldus
Oma avalduses selgitas Fitts, et pandeemia ei olnud eelkõige rahvatervisega seotud sündmus, vaid pigem rahvatervise poliitika ulatuslik väärkasutamine majanduslike ja poliitiliste eesmärkide edendamiseks. Ta kirjeldas trajektoori, mis algas juba ammu enne 2020. aastat.
Fittsi sõnul kadusid miljardid ja hiljem triljonid dollarid USA föderaalkontodelt juba 1998. eelarveaastal. 2015. aastaks oli see summa jõudnud ligikaudu 21 triljoni USA dollarini. Need arvud ei põhinenud hinnangutel, vaid USA valitsuse ametlikel finantsaruannetel. Poliitiline surve nende tehingute avalikustamiseks ei toonud aga kaasa läbipaistvust, vaid pigem regulatiivset tagasipööramist.
Nn föderaalse raamatupidamisstandardite nõuandekogu avaldusega 56, mis võeti vastu 2018. aastal, lubati föderaalasutustel sisuliselt hoida salajasi kontosid. Fittsi jaoks tähistab see pöördepunkti: sellest ajast alates pole valitsuse kulutuste suure osa puhul praktiliselt mingit sisulist finantsaruannet olnud.
Pandeemia kui majanduslik pöördepunkt
Fitts seob selle finantsläbipaistmatuse otseselt pandeemiapoliitikaga. Tema sõnul oli hiljemalt 2019. aastaks selge, et finantssüsteemi põhjalik ümberkorraldamine on peatselt toimumas. Jackson Hole’is toimunud juhtivate keskpankade kohtumisel arutati nn otsest lähtestamist – mudelit, kus raha luuakse ja levitatakse otse, möödudes traditsioonilistest panganduskanalitest.
Pandeemia puhkemisega pumbati väga lühikese aja jooksul triljoneid dollareid otse finantsturgudele. Samal ajal sulgesid sulgemised ja muud meetmed suure osa reaalmajandusest, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Tulemuseks oli massiline rikkuse ümberjaotus: majanduslik häving kohalikul tasandil, samal ajal kui suured börsil noteeritud korporatsioonid koondasid turuosa, võimu ja kapitali.
Fittsi sõnul ei olnud see protsess kõrvalmõju, vaid pigem strateegia tuum. Pandeemia toimis poliitilise ja psühholoogilise kattega meetmete rakendamiseks, mis tavapärastes oludes oleksid kohanud tohutut vastupanu.
Tervishoiupoliitika ja ühiskondlikud tagajärjed
Fitts peab terviseaspekti eriti tõsiseks. Ta osutas kasvavale liigsuremustele, lühenevale elueale ja krooniliste haiguste sagenemisele isegi keskklassi seas. Need arengud on kooskõlas hoiatustega, mille ta andis aastaid enne pandeemiat. Kui rahaliste puudujääkidega avalikult ei tegeleta, suureneb surve sotsiaalse koormuse kaudseks leevendamiseks oodatava eluea lühendamise kaudu.
Nende vaatenurgast just nii juhtuski. Tervishoiupoliitika instrumentaliseeriti, millega kaasnes propaganda, tsensuur ja kriitiliste teadushäälte süstemaatiline tõrjumine.
Miks see juhtum on poliitiliselt plahvatusohtlik
Menetluse olulisus ei seisne niivõrd üksikutes süüdistustes kuivõrd üldises pildis. Kui kohus peaks süüdistusi sisuliselt uurima, tekiks esmakordselt küsimus, kas rahvusvahelisel tasandil rakendatavat pandeemiapoliitikat saab vastutusele võtta mitte ainult poliitiliselt ja moraalselt, vaid ka juriidiliselt.
Oma tunnistuses pöördus Fitts otsesõnu kohtute poole õigusriigi põhimõtete kaitsmiseks. Ühiskond, mis aktsepteerib majandusliku võimu koondamiseks massilist valetamist, desinformatsiooni ja tervisekahju, ei saa pikas perspektiivis ellu jääda.
Kas see protsess viib ka õiguslike tagajärgedeni, jääb veel näha. Üks on aga selge: Catherine Austin Fittsi avaldus nõuab viimaste aastate ümberhindamist mitte ainult meditsiinilisest vaatenurgast, vaid ka rahanduse ja võimupoliitika seisukohast.
