Sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa (endine Maarja Mändmaa) läkitas mõni aeg tagasi oma töökaaslastele e-kirja, kus kutsub neid osalema selle nädala laupäeval Tallinnas Eesti, Läti ja Leedu LGBT+ kogukonna ja toetajate rongkäigul.
Kuuldavasti ei ole tegemist mitte kutse vaid kohustusega ning jagatakse ka usinalt korralduslikke käske, kes millise sõnumiga plakatit või loosungit kandma hakkab.
Mulle meenub sellega seoses, kuidas ENSV-s (minu kooliajal) oli kohustuslik “vabatahtlikuna” osaleda 1. mai ja 7. novembri rongkäikudel.
Ka siis jagati kollektiivide liikmetele/õpilastele kätte plakatid ja loosungid, mida kanda ja juhised kus lehvitada ja valjul häälel parteijuhtidele “hurraa!” karjuda.
Samal ajal logiseb sotsiaalministeeriumi haldusala igast kandist:
▪︎ õigeaegselt (eri)arsti vastuvõtule või operatsioonile pääseda on võimatu = arstiabi on kättesaamatu;
▪︎ hooldekodudes jäävad hoolealused (ka lapsed) hooleta, neid piinatakse ja näljutatakse = hoolekandeteenust ei saa;
▪︎ nägemispuudega lapsed ei saa juba mitmeid aastaid Tallinnas vajalikke tugiteenuseid = seda pakutakse veel ainult Tartus;
▪︎ apteegid ei suuda tagada oluliste vajalike ravimite kättesaadavust = ravimiturg ei toimi
jne, jne, loetelu võib jätkata nõrkemiseni.
Kõigeks selleks ei ole ministeeriumil ressursse, aega ega võimekust…ja tahet muidugi.
Aga vikerkaare tähestiku liikumise/seltskonna (ca 1% meie rahvastikust) propageerimiseks, nende ürituste korraldamiseks, rahaliselt toetamiseks ja igakülgseks panustamise nende heaks ON ressursse, aega, võimekust ja tahet.
Kõigest sellest järeldan, et sotsiaalministeerium ja selle ministrid on minetanud erapooletuse ja sõltumatuse. Ministeerium tegeleb ühe pisikese huvigrupi huvides, mis nagu juhuslikult ühtib ministri(te) ja kantsleri(te) (asekantslerite?) huvidega.
Foto: Postimees 08.06.2023 PRIIT PULLERITS: Sotsiaalministeeriumi kantsler utsitab alluvaid geiparaadile
